6 peatükk

Kui Marcyanne oma silmad avas, särav valgus tema silmavaadet häiris ning trummeldavat peavalu tundis, leidis ta, et teda on kuhugile kinni seotud. Ta lihased olid põrutustest ning pitsitavast kanepinööri höördumisest kergelt halvatud. Kui ta käega igat tolli enese ümber kompis, nii palju kui kammitsetud käed lubasid, leidis ta ühtviisi, et lebas nahkadel. Iga viivuga, mil ta silmad esmapilgul eredana paistis, harjuma hakkasid. Ent miks olid ta silmad kui tina rasked? Füüsilisest kontaktist millegagi või kellegagi? Ilmselt küll. Aga tüdrukul oli üha enam raske neid lahti hoida, lasi alla andes silmalaugudel kinni langeda.

Rasked aeglased sammud lähenesid, lavats nagises, nahkade asukoht muutus, ja kuidas niiske jahe riie näo nahka tupsutas. Kuigi käsi, mis tüdruku nahka puudutas, oli kohmakas, kare ning vabisev. Kui Marcyanne korraks käbi luudd ja lihaste läbi lõiganud valu pärast pead veidi keeras, näis kellegi tundmatu käsi külm. Kõrvu paitas vaikne kähisev ning vabisev hääl, mis pisut laulvalt tundmatus keeles pomises.

Marcyanne avas aeglaselt oma silmad. Kambris, mis rohkem püstkoda meenutas, oli hämar. Suletud suitsuluukide vahelt immitses peenikesi päikese kiiri, mis ulatudes kompima ta varbaid ning märgatavalt soojendama hakkas. Silme ees hõljus virvendav udu. Vürstitas tahtis kätt tõsta, et oma tuimi silmi pühkida, kuid oli kanepinööriga seotud. Ta pea oli kui tina raske ja kõrvus kohises nagu laanes.

Külm vabisev kare käsi kompis tüdruku laupa uuesti. Sõrmed olid harali ning pulseerivad, ning kajamas laulev tundmatu keel mis kord vaibus ja valjenes. Aegamisi hakkas virvendav udu tüdruku silme ees hajuma ja silmad haarasid üht meest. Kes ta on? Kus ma olen? kõlas Vürstitari peas küsimuste jada. Nii palju, kui tal silmi pingutada andis, suutis ta näha, et ta kohas kummardus igivanana näiv mees, pikad halli-valge kirjud juuksed hõljusid õhus. Vanamees oli kummaliselt riides, kandis kummalisi ehteid kaelash peas ja soonelistel käsivartel. Ta oli askeetlikult kõhna, kuivetunud kortsulise nahaga. Ta naeratas hambutu avatud suuga.
,, Kus ma olen?" õnnestus Macyannel vaevaliselt suust sõnu välja pressida.
Selle asemel, et küsimusele vastata, sulges vanamees silmad, koogutas tüdruku kohal küürutatult ja ümises võõras keeles laulvalt pomiseda.
,, Kes te olete?" küsis Marcyanne, üllatunud sellest, mida ta nägi.

Vanamees lõpetas oma salmi, koogutamise, avanud silmad, mis olid helerohelist värvi, asetas reumast kõverdunud sõrme tüdrukule huulele, raputas aeglaselt eitavalt pead, mis tähendas vaid ühte. Need helerohelised silmad, mis teda elutargalt, uurivalt vaatasid, olid kummavad ja rahustavad, milles puudus kurjus.

Vanamees oli nõid, ravitseja. Ta ei saanud olla noorem kui sada kakskümmend aastat vana. Igivanadest aegade algusest pärinevad võõras keeles sõnad immitsesid palveid ja nõiasõnu igivanale jumalale. Ainus riietus mida ta kandis, oli pargitud hundinahk ja immutatud nõiarohtudega. See oli rituaaliks mis pidi uskumuste kohaselt eemale peletama kurje vaime ja deemoneid ning talletama maagilist väge. Need kurjad vaimud ja deemonid olid maailma tekkimise algusest saadik inimkonda ohustanud. Posijanõid oli ainus, põlvkondade kaupa kes oma iidse tarkuse ja maagiaga sugukonna nendest päästa. Legend pajatas järgmist.

Maailma alguses sündis see jumal, kui polnud veel ei tahenenud maad, vett ega õhku. Tema, kes sünnitas oma poja, oli Wulfgardlaste esiisaks ning kellest põlvesid kartmatud sõdalased, korilased ning vaprad emad. Just temaga, iidse jumalaga maad täitis. Kui inimesi said palju, sündis kurjus ning ebaõiglus. Nad sünnitasid sõjad, haigused ning vaesuse ja nälja. Wulfgardlased tõrjuti oma iidsetelt maadelt välja. Rändanud sajandeid aastaid kuni soodeemandaga abielludes uue maa leidsid ning soode valitsejad said. Seni kaua kui Wulfgardlased oma ürgsest usust ja jumalast kõrvale ei kaldu, püsis nende asundus ja sugukond tugevana ja vankumatuna.

Posijanõid naeratas oma hambutu suuga. Sellest õhkus mõningat imetlust kui ka maagilist rituaali. Püstkoja nurgas praksus leel väike lõke, mis himukalt sõestunud puid limpsas. Kahel maasse löödud jalgade peale asetatud pulga otsas oli rippumas väike katel, milles vesi keema hakkas. Maag tõusis aeglaselt lavatsi pervelt, sammus aeglaselt leel rippuva katla juurde. Ta võttis lee kivide ääres soojenenud puust rituaalselt nikerdatud peekri, ammutas keevat vett. Ta ajas end sirgu, küünitas püstkoja seinal rippuva rõngasse punutud kuivanud ravimtaimi, pudistas maagilisi sõnu pomisedes kaks peotäit ravimtaimede puru peekris loksuvasse keevvette, loksutas natuke.
Naasnud lavatsi juurde, kergitas mängleva kergusega Marcyanne pead, tõstis kimedalt lõhnava peekri ta huultele ning lausus germaania keeles, et ka vürstitar aru saaks.
,, Joo. Kolmest söömust piisab."
Maagi hääl oli mahe ja julgustav, mis ajendas vürstitari sõnakuulekusele. Marcyanne toetas vasaku käega peekrit, puudutades mõne korra maagi kuivetunud reumast kõverdunud sõrmi ning jõi aeglaselt kolm järjestikku lonksu. Ravimtaimedes leotatud ravim maitses tülgastavalt, kuid Marcyanne talus vapralt seda. See ravijook soojendas kogu ta keha, rahustas ning leevendas pakitsevat valu ja muutus uniseks. Ta silmalaud muutusid raskeks ja uinus sügavasse unne.

Päeva keskel kammisid kakskümmend kergelt relvastatud sõdalast läbi tiheda padriku. Nende Marcyanne ja Carli otsingud olid seni möödunud hooti ning ebaedukalt. Ükskõik, kui iga pöösapuhmastesse ja puude taha nad ka ei vaadanud ei olnud kahest otsitavast jälgegi. Nad olid kui õhku haihtunud. Mehed olid väsinud, magamata ning närvilised. Liikusid nad padrikus hajutatult, lootes paremaid tulemusi aga ikkagi ei midagi. Hirm ilma Carli ja Marcya6eta Mergoli ja Shyla ette ilmuda, suurendas nende tahet otsingutega pingutada. Kuigi mõningatel puudel ja pöösastel oli pooleks murdunud koore otsas rippuvaid oksi ja paiguti oli rohus sõtkutud jälgi, kuid see ei pruukinud usaldusväärne vihje olla. Jõudes järjest sügavasse laande.

Ghael astus täit valvsust tallel hoides aheliku keskel. Tema juhendada oli see rühm. Ta seisatas, kuna oli leidnud järjekordsed, mis kui pirtsutades kord end peitsid ja ilmutasid. Ta oli nüüd leidnud hästi vahet tegevatele jälgedele. Ta muigas endamisi ja hellitas suuri lootusi, et saavutas läbimurret ja asus mööda jälgi põhja poole.

Keische tundis ahelikust ette jõudes vastikut mäda haisu. Surus ta enese ümber ringi vaadates käega nina talumata haisu vaevaliselt välja kannatades. Hirm karmi karistuse ees ajendas ta otsingut jätkama. Korraga kuulis tiheda sõnajala puhmaste tagant tihedaid suminaid. Keische tõmbas mõõga tupest välja, hakates sõnajalgu niitma, astudes edasi samm haaval. Suminad valjenesid. Ta tõstis mõõga, niitis puhmast, ent mõõk põrkus millegi kõva keha vastu tagasi. Keische lõi jalaga sõnajala taimed kõrvale ning laskis vaklasi ja porikarbestega ning herilastega täitunud korjust nähes õudsa karje, kargas sammu tagasi ning minestas silmi pahupidi pöörates.
Läheduses olnud sõdalased nimg Ghael jooksid ärevalt kaaslase juurde.Vastik mäda hais pani enamik mehi vapraid ja hulljulgeid sõdalasi, kes olid ka kõige verisemates sõdades ja rüüsteretkedel osalenud oksendama. Ghael kes veel enesega oksendamise vastu ainsana võitles, peletas kärbsed ja herilased eemale ning vaatas ainiti üht otsitutest, Carli. Carli kõht oli viimseni purustatud, lõhestunud soolikad ning teised siseorganid vedelesid mädase kuivanud verega laiba ümber. Ta laskus laiba ette ühele põlvele, pistis käe harali rinnakorvisse ning katsus südame järele, mis aga kummalistel asjaoludel hoopiski puudus.

,, Brasch, ulata mulle oma mantel." käsutas Ghael püsti tõustes ning puhastas oma käed laiade vahtralehtedesse.
Vaatepilt oli liiga öönestav, et Bresch segaduses oli, et ei osanud kõrvaldasi helisid kuulata ja seisis kui kuju, näost oksendamise pärast kaame. Ghael astus ta ette, kahmas ta turja äärest mantlist kinni, tõmbas äkilise tõmbega seljast, kummardus peletas pealetikkuvaid tõpranahad eemale ning mässis mantlisse kompsuks.
,, Mida nüüd edasi?" küsis üks noor frank.
,, Carl on leitud. Nüüd peame ka Marcyanne leidma." lausus Ghael rangelt.
,, Aga me ei leia teda." püüdis frank vastu vaielda.
,, Vait olla", käratas Ghael saksile omase raevuga. Vaatles kordamööda kaaslastele otsa ning jätkas: ,, Me jätkame otsinguid. Ei mingeid vastu vaidlemist.".

Ahelik nihkus pettunult ja hirmunult edasi. Tõsi küll, Carli hukkumine, kuigi ei nähtud kuidas ja kes selle põhjustas aga teadsid, et seda polnud varem kohanud. Teisalt polnud hirm ainus tegur mis neid otsinguid jätkama ajendas. Märkamatult salamisi tungis nende verre adrenaliin. Teadmatus, mis neid alati ümbritses, muutis ohutunnetus seiklusjanuks. Jah, need olid erinevad mässlevad tunded.

Ületanud väikese lagendiku, peatas Ghael ja uuris ta kükitades kummalisi talla jälgi. Lähema uurimise käigus leidis ta, et siin oli liikunud kaks inimest, mida tähistas kuivanud peenikese verenirega. Ta tõusis endamisi lootusrohkelt muheledes püsti, kutsus kaaslased enda ümber ning andis käskluse edasi minekuks.

Tume kajav trummeldamine kaikus läbi õhu. See kord valjenes ja tasanes omases ürgses rütmis. Wulfgarlased kogunesid üksiti ja salgakestena keset asundust, kuhu oli püstitatud ideaalselt tahutud püsti seisev, käpad nagu embuseks laiali, koon ähvardavalt lahti ning silmis kättemaksev raev. See kuju oli ligemale kuue meetrine ning püstitatud kõrgendikule. Jumalakuju ette oli puudest laotud rinnuni ulatuv riit. See trummeldamine venis, vormides iga korraga selgemat viit mis kuulutas õhtuse hämaruse saabumist.

Tare laiad uksed avati. Kõige esimesena astus välja maagposija, toetudes hundi peaga pikale sauale. Ta samm oli aeglane ja pühalik. Tema järel tulid kaks tursket huntmeest, need samad kes Carli maha murdsid. Kolmandas reas astusid kaks nooremat poisikese ohtu meest, kes hoidsid kahevahel laia pinki, millel istus lumivalgesse kleiti riietatud Marcyanne. Kuigi ta teadvusel oli, ei saanud ta siiski aru, mis toimumas oli.

Väike pühalik rongkäik jõudis aeglaselt jumalakuju ette. Hundikoonlased, kes nõia järel astusid, haarasid õrnalt vürstitarist kinni, tõstsid puuriidale ning sidusid ta käed ja jalad kanepinööriga kinni. Wulfila, mis selle maagi nimi õigupoolest oligi, astus aeglaselt ühe korra umber jumalakuju, puudutas igal sammul saua otsaga vastu puusliku ja hüūdis käsi ja pilku taeva poole sirutades ürgses keeles.

,, Dew, Kataran hn announcements i milltir i Nerth wasanaethu. Henffych dda, in deg ing ei rage! Diogelu mewn!"
*( tõlge: on, ole tervitatud Kataran! Anna mulle jõudu, et teenida sind, oo võimsaim jumal. Oh Kataran, õiglane on sinu kättemaksev raev ja hoolitsev armastus. Anna meile seda igavesti. Kaitse meid! )*

Wulfila peatus tuleriida ees. Tõstnud saua kõrgele õhku ja jätkas.
,, Os gwetwch yn dda derbyn ein haberth hyn yr ydyn yn caru, rydyn yn ei gynnig i chi! Kataran, ydych am iddi nerch briod ā glān-allan eich hun?"
* (Võta palun vastu meie ohvriand mida me armastusega sinule pakume! Kataran, tahad sa teda, tütarlast läbi puhastustule omale naiseks? )*

Üle väljaku vältas pühalik hardumus. Oli tunda, kuidas tuul vaibus, kuidas kõik tardus. See oli ärev ootus, mida ürgne jumal otsustaks. Pühaduse tunne süvendas kogu Wulfgardia sugukonna ootusi, pühi aateid ja armastust. See oli armastus õiglaste otsuste vastu, olgugi kas see tõotas tulla hävitav või õnnistav.
Kaugel ääretust soodest kostus õrna sooemanda õrna laulu. Kaugemal kostus nõrk hundi ulgumine, haugatus ja ulgumine kuni katkes ning maad kattis vaikus. Wulfila tõstis pea taevasse tõusva täiskuu poole ja hüüatas.
,, Kataran, beth rydym yn penderfynu? Deg i fwynhau eich dymuniad ac rydym yn cyflawni hyn sanctaidd di cariad!"
* tõlge (Kataran, mida sa otsustad? Tahad sa nautida oma soovi ja me oleme leidnud sinu püha kaitse? )*

Korraga kihutas tugev tuuleiil üle soo, metsade, üle laiade soojärvede. Maad kattis sünge hämarus. Taustaks kostus sadade huntide ulgeid. Üle taevalaotuse raksatas pikne ning kajas mõirgav hääl, täis õiglast viha ja leppimismeelsust.

,, Na! Na! Peidiwch ā chyffwerdd ag ef! Peidiwch ā gwaedu ef i mi! Mae'n codi soyh graeyd! Peidiwch ā gwaredu yr enaid, ac nad ydych ac i rhyw chi byddaf yn dinistrio eich rage sanctaidd o bob chwarten! Felly rwyf wedi cymryd fy bwriad teg."
*( ei, ei! Ära puuduta temasse. Ärge ohverdage teda minu jaoks. Ma nõuan seda mida ma tahan ja äikesega osutan. Kui te ei täida minu tahet, hävitan ma oma pühas raevus teid viimseni. Nii on minu õiglane tahe!) *

Nagu oma sõnadele kaalu andes ja kinnituseks, saatis Kataran taevalaotusest pikse, mis surmas soo lähedal soolaukast vett joova nuumveise. See oli ühtlasi ka valik, mille Kataran ürgne huntjumal valinud oli. Wulfila laskus huntjumala kuju ette põlvili, seejärel kõhuli põrmug kogu Wulfgardia kogukond laskus maagi eeskujul maha.
,,Dych chi n nid uchel ei barch ac yn annawye! Eich bydd ei wneud ar y sul!" lausus maag alandlikult
* olgu teie soov kõrgelt hinnatud. Teie soov täitugu*

Wulfila tõusis kõrge ea tõttu ägisedes püsti ja nii ka sugukond. Ta vaatas kahe hundikoonlase poole, andis käsu nuumveis mille Kataran enese jaoks välja valinud, kuju ette kanda. Kui surmatud ja paisuma hakanud ohvriand tuleriida ette kanti, vabastati Marcyanne kanepinööri kõidikutest ning lubati ohutus kauguses hinges mässlevast šokist vabaneda ja rahuneda.

Wulfila paljastas püha pussnoa, andis sellele suud. Kui neli puust pange kohale toodi, torkas ravitsejanõid pussnoa sügavale ohvriannile kõrri ning voolav veri koguti nelja pange. Ohvriand tõsteti puuriidale. Wulfila tõstis ühe tõrrede hulgast kahe käega õhku, manas ürgses keeles nõidumissõnu, ikka uuesti ja uuesti korrates, asetas tõrre uuesti maapinnaleg. Ta korrutas uut salmi korduvalt, kastis parema käe sõrmed veise auravasse verre, tõstis verest nõretava käe õhku ja tõmbas oma kortsudest küntud näole triipe laubale, põskedele, huulte ümber ning lõuale. Ta nõidumissõnad võtsid üha kiireneva rütmi ning raevukamaks. Ta tõstis pange õhku, pani huuled selle servale ning jõi kolm suurt sõõmu ohvrianni verd. Üha sügavamasse transsi langedes võttis enese alasti, liigutas oma kõhnasid kuivetunud kortsulisi keha osi ja tiirles ürgset tantsu tantsides ümber jumalakuju ja pritsis seda verega.

See mida Marcyanne edasi nägi, oli tal raske oma silmi uskuda. Wulfila laskis end käpuli ning hakkas krampides tõmmeldes hundiks moonduma. Ta nõiasõnad transi tipphetkel muutus verejaluliseks ulgumiseks ja urhatusteks. Maad moondus kõigi silme all hundiks. Libahunt tungis kogukonna sekka, hüppas kallale ühele noorele mehele, kes hardalt pilke Katarani poole pööratult ennast ohverdades surmata lasi. Kui noormees krampides värisedes suri, moondus Wulfila inimeseks tagasi.
Hundikoonlased lähenesid, kahmasid inimohvri sülle, kandsid jumalakuju ette ning asetasid tuleriidale nuumveise kõrvale. Kui maag transist välja tuli, tõusis ta täies alastuses püsti, sammus aeglaselt kuju ette. Võtnud maase torgatud põleva tõrvikuh torkas tuleriidasse, süüdates kuivanud puud põlema. Tuli sai üles ronides hoogu juurde, nilpsas igat hagu, ronides aste astmelt ülesse, haarates nuumveise ja inimohvri oma kõrvetavasse embusesse.

Wulfila laulis samal ajal üht laulu, hoides samal ajal käed jumalakuju suunas. Sellest aegade hämarusest pärit laulusõnad kestis seni, kui puuriit koos ohvriandidega tuha hunnikuks põles ning hõõguvad süsid alles jäid. Üle soo levis kärssanud ohvrite liha lõhna. Sellega oli iga kuine ohvritalitus lõppenud.

Marcyanne istus endiselt tare trepil. Tõsi, kogu see vaatepilt jumala kummardamise rituaal, hundiks moondamine oli talle hinge sügava jälje jätnud. See oli kui vedamine, et teda ennast huntjumalale ei ohverdatud. See oli üks kummaliseim sündmus ta elus, kus ta elu kui kulla hinnaga üles kaaluti. Ja mida tähendas need kaks sõna Suur Hing? Seda oli ta enese kohta teada saanud Wulfilalt. Oli see tal alati olemas olnud? Kui jah, miks ta seda ei märganud või tunnetanud? Oli see kui pika peiteajaga viirus, mis head võimalust otsis, enne kui rünnata? Need olid küsimused, mis ta ärevaks tegid.

Kogu see sugukond Wolfgardlased oli kummaline ürgne hõim. Nad olid ainsad teiste seast, kes ei tunnistanud orjust või muul viisil endast nõrgema inimese rõhumist. Siin hõlmas ligimese armastus ja meeletult suur üksteisega kokkuhoid. Seda sugukonna elu rajasid ja juhtisid posijanõid, kelle õlul oli veel hõimlaste haavade või muude haiguste ravimine. Ent sõjad või rüüsteretked teiste germaanlaste hõimude maale. Ei nad elasid rahus, hankisid kõiki toiduaineid ja elatustarbeid loodusest. Aga kui keegi neid ründas? Siis katsid mehed ja naised endid sõjariistadega ja kaitsesid oma maad ja kodusid. Kogu see teine maailm ja inimeste kooskõlastus oli avanud ta silmad ning ta südant liigutanud.

Kui Marcyanne suurt tuhahunnikut vaatas ja selle taga kõrget puust ehitatud jumalakuju, taipas ta, et ürgne tähendas ja julmust, julmust ellujäämiseks. Tõsi, hunt oli siinses hõimus ja valdustes püha loom. Teda ei võidud tappa. Ja kui hunt kellegi karja tungis, mõne karilooma maha murdis ja ära viis ning kui inimest ründas, nähti selles jumala sõrme ja püha ohverdustg kui keegi hundi tappis, polnud siin muud karistust kui surm.

Siine elu oli avanud Marcyanne silmad mõistmaks, et tema elu visiooniks, oli päästa germaanlased ja sugulussidemetega ühenduses olevaid hõime, kurjusest ja hirmust. Jumalad olid teda välja valinud kangelaseks nõrkade ja tagakiusatute kaitsja ning rõhujate ja kurjuse vaenlaseks. Ta elu oli teinud pöörde mis mõjutas ta edasist elu.