8 peatükk

Mõned reaalsed stiili näited minu teostes esinevate germaanlaste,




sakside,




läänegootide,



idagootide,



vandaalide




ja gallialastest.





ning aestidest






Hajali asutatud külade vahelised teerajad mida kahelt poolt ümbritsesid suured ja väikesed madalad ühekordsed rehielamud. Külades valitses vaikus. Tuul kolistas uste ja aknalaudade kallal mis vaevaliselt veel ühe hinge küljes rippusid, kuni lõpuks alla kukkuda suvatsesid. Kusagil majade vahel ulgus mõni koer kaeblikult kuni nad kui ära lõigatutena katkesid. Külade vahel polnud ühtegi inimhinge liikumas näha. Majade vahel oli mõnes kohas lebamas koerte korjuseid, mille luudelt puudus lihased ent siseelundid kuivanud rohul hinge matvalt haisesid. Kolm ratsanikku lasid hobustel rahulikult sammu astuda. Neljas mära oli sadultatud ja ratsmetega kuid omanikuta jäänuna oli ilmselt tagavasasse jäetud. Need neli hobust olid hästi toidetud ning energilised. Hobused astusid rahulikult ja aeglaselt ning puristasid mokkadega raputades oma uhkeid lakke.Kolmest mehest kaks olid neljakümnendates aastates, kolmas lähenes aga kuuekümne kahele eluaastale. Ta kollakates juustes oli segamini ka halli. Meeste habemed olid kohevad ja pikad mis oli kahte kalasaba patsidesse punutud ning seotud punast värvi paelakestega. Nende korralikult kammitud pikad juuksed olid ülestõstetult poolde lagipähe punutud ning juuksetukad lehvisid vabalt tuules. Nende õlgu katsid nelinurkne pikk rätt, mis üle õla heidetuna ja mille ääred hoidis koos sõlg paremal õlal, et mõlemad käed vabalt liikuda saaksid. Nende mantlid olid lambavillast kootud ning puna-rohelise kirjuks värvitud. Nende kuldkarraga kaunistatud mõõgavöödel rippusid rasked mõõgad ning sadulate küljes kõlkusid tammepuust laudadega kokku löödud, metalllehega üle kaetud, mille peal oli rusika kaitsena ja ka silma iluks metallist terava otsaga kilbikuplad. Silmvaated olid neil trotslikud ning tõsised, kui nad enese ümber müsteeriumit vaatasid ega suutnud õieti seda mõista. See oli juba kuues küla germaanlaste maadel. Selline inimtühjus muutis rändurid rahututeks. Miski oli siin valesti . Kauguses peaaegu teisel pool küla paistis ränduritele kätte paekividest puusa kõrguseni laotud kaev, pika puust kooguga, mille otsas rauast konks kinnitatud oli ja kuhu panged riputati. Kuigi meestel ja hobustel joogijanu polnud, otsustasid siin puhkust teha.

Hobused seoti ratsmetega kaevu rakme külge kinni. Ratsanikud toetusid endid vastu kaevu seina istuma. Nad vabastasid lähkrid vööde küljest lahti, avasid punnid ja võtsid pigem moe pärast mõned lonksud sooja vett. Sel hetkel kui Maximar end kaevu äärde rohule istus ja Theoderich oma kastanpruuni hobust paitas, pöördus Tamurich majade vahele, et oma kahtlustele mõistuse päraseid vastuseid saada. Midagi pidi olema juhtunud ja tema ärevus oli põhjendatud. Palkidest laotud maja seinad olid tihendatud savi ja samblikutega, et talvel leel kõetavat soojust külluslikult majas välja ei pääseks. Ta tajus majast samme. Tamurich seisatas ja vaatas suunas kust ta oli samme kuulnud. Väikese rehielamu oli sisse vajumud katusega ning palkidest seinad lagunemas. Ta lükkas ukse lagunenud uksehingelt maha, mis tambitud mullale prantsatades kukkus. Kummardus rehielamusse sisenemisel, et pead vastu uksepiita ära ei lööks. Kambri sisemused olid laiali paisatud ja katkised. Põhja poolse seina vastas oli noor naine istumas ja näis magavat. Tamurichi silmad suurenesid vaatepilti nähes. Noore naire poos oli väga imelik. Ta pikad juuksed rippusid kardinatena alla kattes tihedalt ta näo. Tamurichi pea oli kui kopitushaisu tundes paksuks muutunud, meelte kohas tuksles. Tamurich kükitas tütarlaprpe ette, tõstis parema laia kämblaga ta näo püsti ning teise käega lükas juuksed kõrvale, et paremini ta nägu näha. Tüdruku elutu keha kukkus mütsudes külili ja vajus see järel selili. Vaatepilt oli ehmatav. Tüdruku nägu oli kahvatu hall, kokku kuivanud nahaga nagu mitme tuhande aastasel muumial, mida oli kujivatatud soolaja soodaga. Keha oli pisut ülespunsunud, kuid ei suutnud ära varjata luist keha. Tamurich mõistis, et tüdruk oli surnud piinavasse nälja surma.

Langobardlaste hõimu ridadesse kuuluv ülik tõusis püsti ja vaatas kui unest ärganud enese ümber ringi. Vaheuks oli pärani avatud kui mees järgmisesse kambrisse sisenes. Krabin murdis hetkeks lahingutes karastunud meest. Ehmatus oli ta hetkeks kaalust välja kõigutanud. Hirm oli kui mõela piste, kiire ja valus. Kuigi kõik tuli ja läks, suutis ülikust sõdalane üsna pea külma närvi taastata ning ehmatusest üle saada. Ta ettevaatlikus ja alatine luurav olek oli taastunud. Heinakuhjadest mis kunagi tall oli, tunglesid välja kümned rotid ning pagesid kiiresti vaheukse kaudu eeskambrisse ja selle kaudu õue. Mäda ja kopitus hais heinasaadude vahel oli suurem. Ahjuvaremete tagant tuli ilmsiks see mis suurendas üliku kahtlusi küla elanike väljasuremis põhjuseid. Tamurich kes oli kümneid kordi näinud lahingutes surma ja laipade kuhilaid, kuid vaatepilt oli kõike muud kui harjunud oli nägema, mis külmavereliselgi mehel võtaks külmavärinad seljale.Kuus nälginud, kooljakahvatunute nägudega ja tühjade silmakoobastega laipa lebasid tihedasti üksteise vastas nagu soolatatud räimed pütis. Näljasurm oli kustutanud nende eluküünlad. Tamurich taganes ja koperdas ümber kukkunud järi vastu mistõttu ta prantsatades selili kukkus. Kiirete liigutustega tõusis jalgadele püsti ning jooksis tagasi vaatamata õue. Ta peatus, liibus seljaga palkidest laotud seina vastu ning ahmis kui lämbuja värsket õhku.

Seitse selja taha jäetud tühja küla oli ühe ja sama saatusega. Valitsev nälg mis oli kolm kuud järjest halastamatult põletanud põuast tulnud, sundinud inimesi kogdudest lahkuma, võttes kaasa mõne kondise lamba, hobuse või lehma, mis neil hea õnne korral alles jäänud, jättes nõrgemad, kes olid liikumiseks väga nõrgaks jäänud, maha surema. Üksikud vilja sagarad ja porgandi junnid sattusid kohalike halastamatute ülikute varasalve. Lihtrahva katsed need vararsalvede röövimiseks luhtusid ja mässulised tapeti kui lambaid. Ülejäänud lahkusid öö hakul kodudest. Kõrbestunud pind oli kergelt süttinud ja tuli hävitanud viimsegi põllud ja karjamaad. Vabatmehed lahkusid perekonniti , suundudes kaugaele läände ja lõunasse. Parimad ja tugevamad mehed värvati vabatahtlikult või vägisi malevatesse, et võidelda pealetungivate võõrhõimude vastu.

Tamurich avas oma silmad kui hommikune ärkaja ja vaatas enese ümber nagu oleks ta siin esimest korda. Ta astus laguneva rehielamust eemale, kaaslaste hulka. Menelack heitis talle uuriva pilgu ja küsis tõsiseks jäädes.

,, Sa oleksid nagu fuuriaid näinud."

Tõsi, see mida Tamurich näinud oli, uskus ta fuuriate paradiisis olevat.

,, Midagi pidid sa siiski nägema, muidu sa poleks nagu surev memmeke." ütles Maximar oma sõna rekka ja vaatas kaaslast pead vangutades.

,, Nälg ." pomises Tamurich habemesse.

Maximar justkui jõllitas oma kaaslast ega teadnud kas uskuda kuulnut või mitte. Samas oli ta ka pettunud ja lootnud salamisi, et juhtunud olnuks suisa ohtlikumatki. Ent ta pettumus polnud määratud kaua ta hinge vaevama, sest vastu oma tahtmist sulges ta oma silmad, sest talle meenud see, mida oli ta mitu kuud püüdnud unustada. Vaatamata oma kõrgemale eale, oli Maximar kuusteist aastat orjana elanud ning teadis mis tunne oli nälgida. Pärast hiljuti aset leidnud orjade ülestõusu oli ta saanud armu läbi vabadusse ning suundunud väikese salgaga kaugemale itta, siina kus kunagi oli asunud ta isa ja vanema venna kodu, mis aastate tagusel ajal saksid vallutasid, elanikke tappis ning orjusesse aheldas ning venna sõjakäikudes kogutud ja tagavaraks talletatud varanduse röövisid. Kuigi kodukanti jõudnuna oli ta leidnud paiga tühjana kuid sellele vaatamata oli ta teada saanud, et oli sünnijärgse õigusega ülik ning saanud hoobilt rikkaks. Oli ju justkui hea õnne korral leitud see, mis kuulus temale. Vaatamata oma rikkusele oli ta otsustanud elada tagasihoidlikult ja kasutada oma varandust targalt.

Vaikne oigamine katkestas meeste vaikseid mõtete radu. See oigamine kostis kui teisest ilmast ja tontlikult. kolm aadlit vaatasid alguses üllatunult teineteisele otsa ja see järel enese ümber, et leida koht kust see tontlik oigamine kuulnud olid. Väike sara polnud kaugel. Ülikut jätsid oma ratsud kaevude äärde veega täidetud künade ette ning pöördusid huvist sara poole. oiged kordusid iga natusese aja tagand ning juhatas kätte kolmele aadlikule tee, kust oigaja leida võiks.
Menelack astus seaaediku juudre, mille plankudest kokku löödud aed talle vööni kõrgus. Vaadanud kaaslastega üle aia ning nägid nad vanat kuivetunud meest endid aia vastu toetamas ning ta pea rippus jõuetult alla poole. Pealuu, õlavarre-, ja roided punnitasid naha alt välja, justkui ähvardades iga hetk kuivetunud naha alt välja tungida. See vanamees oli vabatmees, kes varasemal ajal oli talunikest üks rikkamaid. Ta kannatustest halliks läinud pikad juuksed rippusid selja taga alla. Ta tõstis vaevaliselt oma pead ning vaatles ülikuid ükshaaval ning ta helepruunides silmades paistis üllatus.

,, Süüa, ma anun teid!" lausus vanamees vaevaliselt.

Nagu automaatselt tõmbas Maximar teemoonakoti ette kõhule, tõmbas nahksed paelad lahti ning avas vöökoti ning võttis aedikusse astudes välja tume pruuni koorikuga leiva pätsi. kükitanud sureva vanamehe ette, murdis leivast väikese palukese , tõstis selle vanamehe suu ette.

,, Ära näe vaeva. Ta sureb ju nagu nii." lausus Menelack. Ta hääles kõlas kaastunne ning jätkas vanameest silmitsedes: ,, ta päevad sellel vaesekesel on loetud.".

Maximar oli kangekaelne mees ega teinud kaaslasi kuulmagi missest et ta samuti leidis ja nõustuma pani, et menelack`il ja Tamurich´il õigus oli. Kuusteist kümment aastat orjust ja nälga mõjus talle piisavalt, et see muutis teda inimeseks, kes püüdis nõrkasid ja väeteid aidata. Surev vanamees avas vaevaliselt oma karvadesse kasvanud suud ning ta kollased lagunevad hambad leivakoorukese järgi haukas. Maximar lükkas leiva raasukese vanamehele suhu, kuid teine oli näljast niivõrd nõrk et ei suutnud mäluda. ta pupillid suurenesid, näljast vaevatud keha vajus aediku najalt mullale nuing vappus mõne hetke kuni lõtvunult lebama jäi. Maximar tõusis püsti kui oli surnud mehe silmalaud sõrmedega sulgenud, pöördus kaaslaste poole ning lausus otsustavalt.

,, Siin ei ole enam midagi teha. Jätkame teekonda."

Jah nii see oli. Kõhe oli viibida surma rüüstatud maal ning aduda kuidas surmahingus igal sammul jälitas ning kuklasse hingas. Teised kaks ülikut oli vanema teekaaslase ettepanekuga nõus, pöördusid vaikides kaevu poole tagasi. Hobused raputasid hirnatades lakkasid ning lausa nõudsid teekonna jätkamist. Mehed lohendasid möögavööd mugavamalt küljele, et ratsutamisel segama ei hakkaks, vabastasid hobused kaevu küljest, tõmbasid end vaevata sadulasse ning sundisid kanna löökidega külgedesse ja ratsutasid aeglases galopis surmakülast eemale. Et hobuseid ilma aegu kurnata, ajasid hobused aeglast sammu astuma. Tamurich ajas hobuse Maximari kõrvale ning küsis.

,, Kui palju vee neetud kloostrini jääb?"
Maximar heitis hindava pilgu Tamurich'i poole, mõtles hetke ning vastas, vaadates samal ajal pinksalt enese ette.

,, Paar päeva, mitte kaua.".

Eemalt paistis kätte metsatukk. Kitsast teed jätkates võtsid ülikud haneritta. Tee ääres olid kohati avarad mustad laigud ning ohtralt lumena maad katvat tuhka. See andis hilja aegu aset leidnud mitmetest tulekahjudest märku. Põrgulik kuumus oli siin mail olnud julmem ning halastamatut hävitus tööd teinud. Rahva suus levisid jutud ja ennustused mis kõnelesid jumalate pühast vihast. Druiidid kelle teadmiste varamus pühad tarkused, pöördusid korduvalt jumalate poole, püüdes ohvriandidega ja iidseid palvesõnu lausudes, et nendelt lepitust saada. Paljud hõimud, paiksed ja rändavad sugukonnad ootasid elustavat vihma. Näljahäda oli sundinud vabat rahvast minema teedele ja metsadesse röövjõukudeks. Sellest sündisid kampade kokkupõrkeid kus üks ei halastanud teisele. Siin ja seal sattusid rikkamad perekonnad röövlite ohvriteks.Maximar, Tamurich ja Menelack ei kartnud ei röövleid ega ka röövlitele jahti pidavatele ülikute saadetud sõdalasi. Neil oli mõningane kuulsus. Maximar ja Menelack olid orjadega ühiselt vabaduse ja võrdõigusliku elu nimel julmade ja kasuahnete ülikute vastu võidelnud.

Tamurich oli minevikus samuti kasuahne ja õel ülik olnud, kes ahnitses pettuste ja mõrvade kaudu varandusi ja võimu kasvatanud. Seitse aastat tagasi oli ta ülekohtuse naabrile vangi sattununa näinud oma perekonna surma ja paljaks röövimist ning uhke talu põlema panekut ja hävingut. See oli avanud ta südames põlgust ja raevu nende vastu. Et leida andestust oma lihtrahva käest, oli ta end nende kätte ja kannatanud vabatmeeste kohtu poolt määratud õiglast karistust: kuus kuud küla keskel häbiposti aheldatuna põlvitanud, kannatanud ära näljutamist, peksmisi ja rahena tabavaid mõnitusi. Kui karistuse aeg läbi hakkas saama ja karistatu üle elas ja ellu jäi, pidi kombe kohaselt vabastama neiu ta ahelatest vabastama ning suudlusega mõlemale põsele, et ta on karistusest vaba. Et mitte keegi ei tahtnud sellist rolli täita, jäi Tamurich veel kaheks kuuks häbiposti ning lihtrahvas kallas ta aegajalt roojaga üle. Lõpuks astus kena välimusega, keskmise tugeva keha ehitusega noor naine, küla austatud sepa tütar häbi posti ette ja kükitas Tamurich'i ette, suudles teda kahele põsele ning vabastas ta ahelikest.Selle läbi näidati kõigile, et eksinud ülik vaba oli. Tamurich näitas küla sepa tütre vastu suurt lugupidamist. Ta oli järgnenud naise kutse peale sauna, mis oli juba kuumaks kõetud. Ülik laskis oma närustel nartsudel seljast langeda ja astus leilikotta kus ta viimasele ülemisse ritta istus. Aache astus alasti leilikotta, viskas kibuga leili ning küüris pärast korduvaid mehiseid vihtlemisi oma käega puhtaks. Esialgu oli Tamurich vaeva näinud, et taas alamate usaldust ja austust leida. Kui olid neile juba kurja teinud oli head nime keeruline taastada. Juhus oli talle naeratava pilgu keeranud. Külakondades oli käärinud ülestõusu meelestatus ning saatus ei larknud kaua oodata kui ülestõus raevukalt puhkenud oli. Tamurich pöördus küla seqa poole pöördunud, saanud temalt mõõga ja kilbi ning liitunu ülestõusnute malevatega kus ta nendega üheskoos julmade rõhujate vastu võidelnud. Et Tamurich haavatuna naasis, oli Aache see sama kes ta haavu võidis ja ravis. Lõpuks kui Tamurich oli eneses avastanud, et oli ta Aache'sse armunud ning kosis ta saabuval suvisel pööripäeva õhtul enesele naiseks ja koja perenaiseks ning andnud küla sepale sõjasaagi kaasavaraks andnud.

Päev oli hakkamas õhtusse jõudma kui kloostri siseõuel aatriumis seisis mitu tosinat munka. Nad seisid kahes reas üksteise kõrval, teineteise järel. Nad kandsid valgeid mungarüüsid mille narmendavad ääred jalgu varjates maani ulatusid. Munkade keskel seisis kosunud ja terveks saanud Xandemar. Ta oli olnud kaht igavesti pikana näiva kuu tõvelavatsil lebanud. Kuigi ta selga kattis kümme erineva suurusega armid mis oli verev punast värvi. Munkade arvates see enam ohtu ei kujutanud. Kõige kriitilisema hetke oli ta üle elanud, milleks oli võitlus surmaga ning võitnud teda. Kloostrist kaugemal seisid pikad rivid sõdalasi tihedalt üksteise kõrval. Teises reas keskmises kohas istus Hedda valgel märal. Ta kõrval istus Leya pruunil märal ning oli silmmärgatavalt ärevas meeleolus.

Kui kloostri väravad kriuksatades avanema hakkasid, lõid sõdalased ühes taktis kandadega hobustele külgedesse ning ajasid nad sujuvalt aeglasele sammule. Mida enam sõdalased kloostrile lähenesid, seda ähvardavamad ja sõjakamad välja nägid. Peatunud kloostri väravatest viissada meetrit eemal. Paljud sõdalased olid kitsamate näojoontega ning üle keskmise pikkusega. Nad olid aestid, pärit kaugelt läänemere äärsetest rannikutelt. See oli maa mida läänemeri kolmest kohast piirasid. See oli maa, kus talved on karmimad kui germaanlaste maadel. Et aestid rahumeelsed inimesed olid, pidasid nad põldude harimist ja elavat kauplemist tähtsamateks. Ent kui vaenlased neid ründasid, korraldasid nad vastu sõjakäike ning olid vaprad ja kartmatud sõdalased. Nad olid võidelnud skandinaavlaste ja ka idast pärit slaavlaste hõimudega. Tumepunast paksu villasest mantlit kandev mees hüppas graatsiliselt sadulast maha, kahmas kõrval seisval märal ratsmetest kinni, talutades koos Heddaga teistest ette esimesse ritta.

Ta tõstis käe Hedda poole üles, millest üliklinna kinni võttis ning sõdalase õlale najatudes end sadulast maha libistas. Hedda astus sõdalastest paarsada meetrit ette poole jäi ootavalt seisma ning vaatas kaalukal pilgul kuidas kloostri väravad lõpuni pärani avanesid. Esimesed mungad astusid aeglasel sammul väravatest välja, olles juhituna kui lambad kloostri abtist, kes sellist rongkäiku juhtis, kes tonksas pikka ameti saua käes hoides enese esist maad nagu oleks ta pime. Abt tõstis aeg-ajalt saua kõrgele õhku nagu tahaks ta oma kullatud saua kuplit kogu maailmale näidata. Ta huuled pomisesid ladina keelseid palvesõnu oma kristlikule jumalale Jahvele ja ta pojale Jeesus Kristusele. Korraga ta peastus, tõstis käskivalt vasaku käe, mille peale kogu rongkäik ühes taktis peatus. Seejärel astus Benetictius üksi ootava Hedda ette, tegi ta ees sügava kummarduse, niipalju kui ta vanadus lubas ning lausus talle selgel kõlaval häälel.

,, Olge tervitatud õed ja vennad kristuses. Jeesus Kristus õnnistagu teid."

Hedda viibutas paremat kätt ja ta pilgus oli helkimas tüdimus sellest võõrast jumalast, kes oli ta oma isade jumalate kõrval nõrk ja saamatu. Ta vaatas abtile tõsiselt otsa ning lausus.

,, Kuidas Xandemaril läheb? Me tulime talle järele."

,, Kohe kohe." vastas abt pomisedes, vaatas selja taha, andis munkadele käeviipega märku mille peale mitu tosinat munka kahele poole laiali tõmbusid, mille tõttu Xandemar täies hiilguses päevavalgele ilmus.

Noormees astus sirge seljaga abti kõrvale kus ta seisma jäi, vaatas Heddale otsa ja andis peaga austust avaldava peanoogutuse. Hedda oli poisi pilgu kinni püüdnud, juurdles hetke ning vastas talle peanoogutusega, andes edasi omapoolse tervituse. Xandemar seisis üliklannast mitukümmend sammu eemal. Hedda vaatas Xandemari hindavalt pealaest jalatallani üle. Xandemar oli näost haiglaselt kahvatu. Tõsi, kuigi piitsalöökidest tekkinud haavad kinni olid kasvanud aga alles veel punase kindla koorikuga, millest oli raske lahti rebida. Sellal kui üliklanna noorukit hindavalt üle vaatas, silmites Benetictius Heddale ainiti otsa ja murdis ärevust varjates käsi. Vürstitar oli seda oma taiplikusega märganud, mõistis, et midagi oli abtil viga, et miks muidu ta halvasti ärevust varajtes sõrmi murdis. Ta langetas kui kuninganna kunagi kõigutamatu otsuse ja lausus nagu kohtumõistja.

,, Et poiss kahvatu ja liiga kõhna on, ei anna ma sulle punast krossigi. Sa oled murdnud meie kokkulepet, ravida ja hoolitseda Xandemari eest hästi. Aga, et sa sõandasid seda lepet murda, jääd sa minu annetusest ilma."

Benetictius seisis kui soolasammas ja püüdis nii üht kui teist varjata. Et oma silm kuningas on, piisas paljast peale vaatamisest, et haiget oli toidetud lahja kördiga. Hädaga hirmu maha surudes, piidles ta üliklannat otsa ning lausus lepitavalt.

,, Aga kallis preili, te olete alati hea kristlikult minu kloostrit annetustega toetanud. Me tasume selle puudu jäägi eest nii palju kui iganes küsite."

Benetictius vakatas. Ta oli enese pärast hämmingus, et oli välja lobisenud tõsiasja, mis Heddat kui emandat oli ammusest ajast kahtlustanud. Ta needis end saladuse välja lobisemise pärast ning ta suu oli tihedalt kokku surutud ning hingas nohisedes läbi nina. Hedda vahtis abti kui kõige suuremat kriminaali, sundis käsutava käeviipega lähenema ning lausus.

,, Sa oled ahneks läinud. Sa oled munkadega koos end paksuks söönud. Su varaaidat on täis soolatud liha, leivavilja ja veini."

Hedda katkestas oma lause, kuna punast mantlit kandev sõdalane ta kõrvale astus, oma suu ta kõrva vastu surunud ning midagi talle sosistanud. Abt, mungad ja Xandemar märkasid, kuidas üliklanna kulmud ihukaitsja sõnu kuuldes kipra tõmbusid. Hedda heitis abtile terava pilgu ning jätkas igasugust halastust tundmata.

,, Et mulle nüüd teada anti, et sa oled mu ustavatelt alamatelt raha ja põllusaake välja petnud. Ma käsin sul kui alandlikku alamat kokku ahnitsetud vara minu alamate vahel välja jagada."

Abt kööritas halba üllatust kuuldes Heddale otsa. Ta oli kui hoobilt paljastatud ja kõigile kui suurimat häbiplekki rahvale vaatamiseks üles pannud. Kloostri esimene vali käsk ja seadus oli olla vaene ja askeetlik vaena patukahetseja, elada jumala silmis alandliku orjana. Hedda nõudmised ei mahtunud talle pähe ja vaikis kui haud, kuulas üliklannat, pead järjest sügavamale longu lastes.

,, Et sa alandlikult minu antud käsku täidaksid ja pettust ei teeks, määran ma siia sulle minule üdini truu valvuri. Kui ma peaksin kuulma, et sa petad ja minu seadusliku käsku ei täida, lasen ma su kloostri tühjaks rüüstada ja maani maha põletada."

Benetictius jöllitas uskumatult Heddat. Ta pilgus oli nii hämmastust kui ka hirmu, et üliklanna nii julm olla võis. Kuigi neiu kõrgest soost oli ja pealegi tema ristitütar, kelle oli oma kristlikusse jumalasse ristinud, lootuses teda paganlikest jumalatest võõrutada. Hirm vallutas ta keha ja vaimu, et klooster paganate malevate poolt tühjaks rüüstatakse, pühi ristimisesemeid ja muud kloostri vara lõhutakse ning kloostrit põlema süüdates viimseni hävitatakse. Ent kes ta oli, et võinuks üliklinnale vastu astuda ja keelduda temale allumast? Kuigi ta oli oma vaimuliku seisusega peaegu, et temaga võrdne kuid piisavalt madal, et poliitikast ja muudest maisetest asjadest eemale tõrjuda. Vaimulik oli alati kuningast või sõjapealikest sõltuvuses, polnud ta püsima jäämine kunagi kindel. Abt laskis pilgu hirmu tundes taas langeda, mis oli vahepeal üles kerkinud, Heddat anuvalt silmitsenud, et ta temale halastaks, ent nähes üliklinna kõigutamatust, alandas end ta ees kui ori.
Hedda heitis pilgu noorele aesti sõdalasele, kellel oli selle aasta talvel kahekümne kuues eluaasta täitumas. Ta nimi oli Alahis ke´s oli pikka kasvu, saleda kehaehitusega ent tugevate laiade õlgadega. Kuigi ta südikas ja paindlik oli ta sellele vaatamata kaaslaste poolt Taparitv hüüdnimeks saanud. Üliklinna lausus talle.

,, Alahis, sa jääd omalt poolt valitud sõdalastega valvesse ja kannad hoolt, et minu käsku täidetaks kui kord ja kohus. Sinule annan ma õiguse mõista minu nimel kohut kui abt ja mungad peaksid minu alamaid petma hakkama."

Alahis vaatas Heddale otsa ja vastas.

,, Kuidas käsite preilna. Sinu käsk on seaduseks." Lausunud oma lause, noogutas ta tunnustavalt pead, pöördus ümber ning hakkas emanda käsu täitmiseks ettevalmitusi tegema.

Hedda laskis oma hindaval pilgul üle kaaskonna käia. Kui ta ühe ratsanikuta täku leidis, lausus ta.

,, Andke Xandemarile ratsanikuta hobune. Me hakkame tagasi pöörduma."

Süsimusta värvi täkk talutati teenri poolt Xandemari ette. Ori tõstis parema käe peopesa ja jäi ootama, et kas tubli tugev täkk uue peremehe omaks võtab. Täkk silmitses orja uudistavalt, torkas seejärel oma pehmed mokad orja pihku ning paitas õrnalt. See oli märguanne uue peremehe omaks võtmisest. Leya vaatas kogu see aeg kord emandale, kord Xandemarile otsa ja nihkus sadulas nagu oleks tal ebamugav istuda. Ta pilgus väreles igatsev õrnus. Vaikne õhkamine tuli ta puhtast rikkumata südamest. Hedda märkas oma teeniatari, naeratas talle lahkelt ning andis peanoogutusega märku, et võib orjapoissi vastu võtma minna. Leya lausa lendles sadulast alla rohule, ruttas kiirustades Xandemari ette. Peatunud korraga nagu kits jahimeest nähes. Näinud ja kuulnud kuidas sõdalased teda vaadates lõbusalt avatud suudega naerma hakkasid., sai teeniatar sellest julgust, hüppas armsalt Xandemarile sülle, suudles teda huultele ja embas teda kui väike tüdruk oma armsat kaisukarukest. See oli õrnuse hoog mis neid kaht vooluga kaasa viis. Nad sulgusid tihedalt üksteise vastu nagu kartnuks üksteist kaotada ning embasid teineteist tugevasti, silitades üksteise selgu, puusi ja pihasid ning hingasid ühes ja samas taktis. Lõpuks laskis Leya haarde lõdvemaks, vedas pea pisut eemale ja vaatas oma kallimale otsa. Nende pilgud värelesid sellisest õrnusest ja armastuse joovastavast maitsest.

,, Ma olen sind oodanud, vägagi." lausus Leya ja laskus orja sülest alla.

,, Ma tean. Vaata mind, ma olen paranenud.!"

,, Jah ma näen, " kostis Leya vastuseks. Ta käsi hellitas Xandemari seljale ulatuvaid lahtiseid juukseid, mida õrn tuul aeglaselt kiigutas ning jätkas: ,, sul on ilusad silmad."

Xandemar vaatas pisut ujedalt Leyale otsa. See mida talle viimaste sõnadega õeldi, meenutas see talle Balket, seda tüdrukut kes oli oma tulise ja kirgliku loomuga meeldima püüdnud hakata. Tõsi, Balke oli nagui Leyagi, temast sissevõetud. Leya surus oma kirsipunased huuled noorukile kõrva vastu ja sosistas endal pilk igavest ligidust nuruv. Teisalt tundus see vallatu kiisu omaga kel kõige suurem mängu himu tuli.

,, Ma armastan sind"

Tõsi, Léya armastas Xandemari. See tunne oli ta hinges tugev ja kallim kui kogu maailma rikkused kokku. Teisalt oli see tunne talle uudne ning mis teda ujedaks muutis. Léya kes muidu vaikne ja enesesse sulgunud, oli nüüd noorikust tuge saades, oli muutumas avatumaks,mitte ainult Xandemarile ja Heddale, ka nendele kes tema vastu lahket südand näitasid.
Hetke naeratas Léya oma armastatule, lähenes talle jättes õrn õhukese vahe teineteise vahele. Ta hellad käed liibusid ümber Xandemari sitke puusade ning suudles teda huultele. See oli lühike ning esmakordselt õrnalt kobamisi. Ent töuganud end kallima kätevahelt lahti, pilgus see ujedus, ruttas kiirustades mära juurde ning pomises ainult poisi kuuldes.

,, Anna andeks."

,, Léya?!" katkestas Xandemar tüdruku jutulõnga. Astunud kaks sammu lähemale.

,, Mida?" küsis tüdruk endise ujedusega vaadates.

,, Ma vajan sind!"

Léya vaatas poisile ehmunult otsa. Ta polnud kunagi osanud loota, et keegi teda vajaks ja igatseks. Sellest, mida Xandemar oli õelnud piisas, et mõistmaks nende sönade tähendust, hinge õrnemat poolt. Léya rind paisus õnne tundes, tõstis ta poole käe ning naeratas. Xandemar astus tüdruku selja taha, poetas ta käed puusadele ning töstis ta pruuni värui mära selga sadulasse.

,, Nüüd hakkame kiikuma!" kõlas Hedda vastu vaidlemist mitte salliv käsk.

Kui sõdalased, teenrid ja Hedda hobused ümber pöörasid ja sammu astuma ajasid, hüppas Xandemar sadulasse, löi kandadega täkule sadulasse. Léya ajas ratsu kaļlima kõrvale, et tema kaitse all kodu poole pöörduda. Saatkonna rivi kadus laia teed pidi iidse metsa vahele, jättes abti koos munkadega sõdalaste valve alla. Sõdalasi oli Alahise kõrval kuuskümmend. Alahis peatas hobuse kloostri siseõuel, jagas sõdalased väikesteks rühmadeks ning saatis nad käsuga klooster hõivata. Klooster oli kahe korruseline ning kahe madala torniga. Sõdalased lõhkusid kõik lukus olevad uksed maha ning tungisid kambritesse. Nad kontrollisid läbi kõik ruumid ja koridorid. Igakord kui nad mõne vanema ealise munga või noore poolmunga leidsid, aheldasid nõõridega käed selja taha kinni ning tassisid nad siseõuele kokku. Kuus, üheksa, kaksteist munka, kuid neid aegamisi kogunes. Viiskümmend munka ja abt benetictius lukustati tühjaks kantud keldrikorrusele avarasse saali. Vastupanu oli sellise äkkrünnaku vastu nõrk, kui mitte olematu. Klooster oli sõjardite poolt verd valamata hõivatud, hõivates nende elu,- kabeli,- majandus,- abi,- ja söögiruumid. Ülejäänud keldrikorruse ruumid jäeti Alahise käsu korras vangikongideks.See hoidis abti ja mungad hirmu all. Kloostri hõivamine oli ainuke viis hoidmaks vaimulikud kontrolli all. Alahis moodustas väravate ette, müüritisele ning tornidele vahtkonnad, mida ta iga poole päeva tagand välja vahetas.

Abt istus alandatuna puust järil, toetades selga vastu tahutud maakividest laotud ja
valgeks krohvitud seina, ümbritsetud munkadest. Ta oli ka löödud. Ta süüdistas end et see oli talle tehtud pattude eest karistuseks. Kuigi ta seisis seisuselt noist paganatest sõdalastest kõrgemal ja olnud ainult teine olukorras, olnuks ta neid julmalt karistanud. Benetictius vahtis ainiti oma närvilirelt tõmblevaid käsi, mida ta ei suutnud vaos hoida. Ta hirm oli hakanud täide minema, olles näinud, kuidas klooster väärtuslikest kuld,- ja hõbenõudekst tühjaks rüüstati. Ta kuulas vastu enese tahtmist sõdalate jumalavallatuid jutte ja naeru. Klooster oli paganate poolt rüvetatud, kristlik maine rikutud ning oli pühakojana põrmu varisenud. Sõduritest vahid tõid talle munkadele lahjat jahukõrti. Benetictius lükkas väikese kõvaks põletatud savikausi tagasi. See oli kui tema poolne näljastreik. Sõdalane tõstis savikausi abti peakohale ning kallas poolvedela lobi pähe heitis kausi talļe sulle ning lahkus kaaslastega ristijumalat pilgates kambrist.

Paljud germaanlaste hõimud vihkasid seda uut usku, mida benetictiuse käsul mungad paljudes külakondades kuulutati ning ähvardati jubetate karistustega, mida ristilöödud mees saata võis. Ent põlguse ja viha hüüete saatel rändasid mungad kiusliku kangusega ringi. Seda enam hoidsid germaanlased ja nende suguhõimkonnad iidsete jumalate poole. Neile polnud ka Tharapita usk võõras mis oli peamiselt aestide südametes. Tharapita oli võrdväärne Thoriga, iidse äikesejumalaga.
Üle kloostri kostus pikk soku sarvest tehtud pasuna kume jõrin. See oli kutsung kogunemiseks. Sõdalased jätsid senised toimetused pooleli ning jooksid mõõku ja laudkilpe haarates aatriumisse kus nad pikka viirgu võtsid. Alahis astus kahe sõdalase saatel kaunistatud uksest välja, seisis kätt harjumus päraselt mõõga käepidemel. Ta vaatas üksipulki sõdalastele otsa. Paljudel meestel olid nägudel ja rindkeredel pikad või lühikese armid, mida nad uhkust tundes kandsid.

,, Te teate emanda Hedda käsku. Asugem seda täitma. Teie hulgast valin ma välja kaheksateist meest, kes lähevad paaridena mööda maad laiali ning jagate külakondadele emanda teated ning turvate neid siia rännakul."

Alahis valis välja kaheksateist sõdalast, jagas nende vahel maa-alad ära ning saatis nad hobustega teele käsku täitma.Sõdalased ratsutasid paaridena igasse ilmakaarde. Nad kammisid läbi terved Heea valdused läbi. Nad peatusid iga armetute onnide ees, taludes ja külades kus nad Hedda õilsat teateid laiali jagasid. Rahvas oli põua ja isandate terrori läbi ära kurnatud, kes kuulutavaid teateid teatud umbusuga vastu võtsid. Sõdalased ei saanud nendele mingisuguseid etteheiteid teha. Ent nende võimekusse usuti ning unistasid vabadest maadest. Hedda eeskujul hakkas elu vaikselt õigesse sängi loksuma. See oli kui rahva üldine tahe julmadele ülikutele vastu hakata ning neid võimupukist alla kiskuda. Kahtlejaid oli omamoodi. Sõjardid avasid iga kord oma vöökotid ning ulatasid ühe kuldmündi ning laususid, et kloostrist saab neid juurde. Igast külast kus södalased läbi käisid, väljusid mehed ja naised, tüdrukud ja poisid ning suundusid suurte rahvahulkadend kloostqi pöle teele. Tõsi, Benetictius oli aastaid kümnistena vilja ja raha vä5ja petnud. Nüüd rai aga igaüks võimaluse välja kuulutatud mõõtude ja peotäie höbemünte tagasi saada.
Mehed olid jätnud näljast nõrknenud pereliikmed kodudesse hoole alla. Inimesi oli sadasid ning nende kolonnid venisid. Nende pilkudes helkisid tärkavaid lootused paremale elujärjele. Nad olid kangekaelsed ning nende kinnisideid oli võimatu muuta.

Igat külandi saatsid relvastatud sõdalased, kes olid nõus armulise Hedda heaks teenistusse astuma. Paljud neist olid olnud häda sunnil röövlitena metsades redutanud. Kuulnud Hedda armulikusest, loobusid nad röövimistest ning liitusid kolonnidega. Nūūd nad turvasid suguvendi sellel rännakul. Nende meeled olid tösised kuid mitte halbade kavatsustega. Nad hoidusid Hedda poole, ega pidanud kahetsema. Üks mees ratsutas külakonna ees, teine paremal, kolmas vasakul pool ning neljas kolonni taga. Noored poisid kelle südamed julged olid, tikkusid södalastele lähemale. Eks need tugevad sõdadega harjunud mehed olnud neile suurteks eeskujudeks. Kepid milled nad paju vösastikest murdsid, olid neile odadeks ja mõõkadeks ning jäljendasid lahinguid. Nad vehtklesid kaigastega ja pūūdsid kes ees see mees rindu tabada. Kepid kolksusid, vuhisesid kui neid odadena õhus lendasid.
Germaanlased olid oma tugevatele ja sitketele poegadele maast madalast ratsutamist ja relvadega heitlemist õpetanud. Et oleks küllaltki vääriline põlvkond sõdalasi. Iga isa uhkus oli näha oma poegi väärt kodude, sugurahva ja vabaduse kaitsjatena. Vaprus ja hulljulgus oli iga mehe südame asi ja uhkus. Ja nüüdki kui oli näha mehepoegi sõjamänge mängimas, paisusid sõdalaste rinnad uhkusega.
Külakonna keskel oli kuulda väikese tüdruku haledat nuttu ning noore naise muret täis ohkeid ja lohutussõnu. Sõdalane sikutas ratsmetest mil moel ta hobuse peatas. Hüpanud sadulast maha ning astus enesele teed tehes kümmekond meetrit edasi. Gundebert seisatas ja vaatas kuidas noor naine pisitütre ees põlvitas, pisitütart enese vastu hoidis ning juukseid paitades lohutussönu lausis. Gundebert ei kuulnud ta sõnu kuid tunnetas selle siirust. Pisitütar oli silmnähtavalt nõrkemiseni väsinud. Ta astus nende kahe ette, asetas oma tööst suurt kämbla naisele ölale ning lausus:

,, Luba ma tõstan su tütre hobusele sadulasse. Nii saaks ta puhata."

Noor naine heitis oma pisaratest niiske näo Gundeberdi poole, ta huultele ilmus õhkõrna naeratuse kuma, noogutas nõustuvalt pead. Ta silmades oli säärase abi pärast tänu helk. Gundebert tõstis tüdrukukese õrnalt sülle, astus hobuse juurde, tõstis ta sadulasse, manitses ilusti istuma, lubas noorelt naisel ratsmetest kinni võtta. Gundebert ajas hobuse sammu astuma ning järgnes ise pikkade sammudega, kontrollides aegajalt et täkk tujutsema ei hakkaks. Metsast väljunud, avardus ränduritele suur kesamaa, kus oli näha üksikuid lehmi ja hobuseid. Külakondade veniv kolonn seisatas künkal. Teisel pool künka järsku valli oli kesamaa palju aravam. Künka vall oli mitukümmend meetrit kõrgemal kus oli hea ülevaade laialdaselt ümbruskonnale. Sõdalased andsid üksmeeles kildkondadele puhkust. Perekonnad kes olid vapralt pikka rännakut vastu pidanud, laotasid kodunt võetud tekikesed murule, istusid või heitsid nendele külili ning lasksid silmad ära teenitud puhkust vastu võttes. Korraga kaikus üle rahva peade kume sarvekumin. Ärev ja hirmunud rahvas vaatasid segadust tundes enese umber ringi ning pead hakkas tõstma paanika. Kuskil kõlas naise hirmu kiljatus. Arvati vaenumalevat tulevat ning karti surra. Ei olnud ohtu. See oli vaid Gundeberdi sarve hüüd. Mida ta senini mõõgavööl oli kandnud, alles nüüd rahvale märku andmiseks puhus.

,, Koguneme oru põhja. Kõik oru põhja!" hüüdis Gundeberd võimsal karusel häälel. See käsk kajas mitmest kohast vastu, et käsk kõigile kuulda oleks.

Seda oli vabatrahval rahustav ja kergendav kuulda. Need kes maas silmi suletuna puhkasid, tõusid kompse ja tekikesi kätte kahmates püsti. Mitme tuhande pealine rahvamass laskus nõlvades alla, kogunedes veelgi avaramale karjamaale. Alles nüüd võidi pikali heita ning magusat puhkust vastu vötta. Jogu avar karjamaa esine väljak oli rahvaga täitunud, puhates külg külje kõrval.
Ei läinud palju aega mööda kui oli kuulda kildkondade nohinate ja norskamiste lainetega täitunud. See oli esimene rahulolu üle pika aja. Nüüd kus Hedda neile heldet palet näitama hakkas, olles kui valgusloit keset sünget põrgulikku lootusetuse ja meeleheite pimeduses. See oli kui usalduse ja kindlustunde seeme mida Hedda oli nende südametesse istutanud ning nüüd tublisti idanema ja kasvama hakanud. Hedda suguseid heldeid ülikuid oli vähe. See oli kui helge hetk, kui nende armastust võitev emand rahva südamed hoidis jõu ja nõuga tema poole. See oli kui kosutav selge vesi mis nende hingi kosutas ning uue energiaga ja lootustega laadis.

Sõdalased jagasid endid viieliikmelisteks rühmadeks ning jagasid omavahel künka ja kahelt poolt piirava võsastunud vöötme. Künkalt oli hea vaade lähi ümbrusele ning andnud võimaluse ohtu õigeaegselt avastada ning endid kiirelt ohu tagasi löömiseks ettevalmistada. Sõdalased istusid üksteisega vastastikku, avasid moonakotid ning lõikasid tupest tömmatud pistodadega odrakaraski pätse mida nad kuivatatud või suitsutatud liha kõrvale haukasid. Mehed söid vaikides ning nende pilgud olid kinnitunud toidule. Õhtune õhk oli vaikselt rändava tuule mõjul jahedamaks läinud ning see kosutas kordamõõda vahti pidavaid sõdalasi. Lindude õhtused laulukoorid olid lõbusakõlalised. Mis viga oli neil ilusast päevast rõõmu tunda ning täies tões ja vaimus ussikeste ja putukatega poegi toita. Nende meeled ja hing olid vabad ning hindasid elu ilu kogu südamega.
Üks sõdalastest tõusis teiste hulgast mugavaks kohendatud asemelt püsti, et minna ja põis uriinist tühjaks lasta. Ent ta pilk peatus kauguses ning ta näkku tekkis üllatunud pilk. Teised kolm vaatasid teda küsivalt. Mis mõttes nagu, mõtles neist üks keskealine paljaks aetud mees, kes oli rohkem talupoja mõõtu kui tõsiseltvõetava sõjamehe. Ta oli olnud üks nendest metsades redutanud röövlitest, kes oli vikati tubli jäiga nahaga üle kaetud kisklaudadest kilbi ja tappri vastu vahetanud. Ta andis kaaslastele märku, arvates ohtu tundvat. Vaevalt kui Gundebert käega mööda laia ja avarat maad näitas, tõusid teised sõjariistu pihku haarates püsti ja pöörasid pilgud käega osutavasse suunda. Oli näha igast ilmakaarest kokku voorivaid rahvaste kolonne. Kümned tõrvikud nende peade kohal kõikusid üles ja alla, vasakult paremale. Need rahvad olid tulnud paljudest küladest. Oli ka neid, kes otseselt Hedda alluvuses ei elanud. Hedda sõnum oli jõudnud kaugemale levida kui alguses oodata osati. Gundeberdi ja ta kaaslaste pilkude all moodustasid iga külakonnad laagri platse ning iga natukese aja tagant süttisid põlema lõkked.
Gundebert kummardus lõkke kohale, kahmas põleva otsaga oksa, tõstis parema käega kõrgele õhku ning tegi kaks kiiremat ja kaks aeglasemat sõõri. See oli kokkulepitud märguanne omadele. Juhul kui vastas pool märguandele samaga ei vastanud, olid nad kas rändavad võõrad suguhõimud või vaenuvägi. Mõni hetk näis mööduvat igavikuna, kuni viis omade hulka kuuluvad rahvaste kolonnides sama märguandega vastasid. Kui teisedki külakonnad laagrisse jäid, võidi üha enam peale tungiv öö vastu võtta, et hommikupoolikul teekonda jätkata.
Sõdalased laotasid hirvenahad rohule, heitsid nendele külili peale ning uinusid. Deoderich oli ainus kes seljaga vastu rändrahnu toetudes loitva lõkke ette istuma jäi. Ta kohendas lõhket lisades mõne jämeda oksa. Tuli kerkis ja heitis ümbrusele rohkem valgust ning vajudes praksuddes alla poole. Deoderich oli puuduliku unega ning selle tõttu sobis ta paremini vahimeheks. Ta kohendas mõõgavööd mugavamalt puusale ilma, et olnud üldse maha võtnud. Vööl kõlkus sokusarv, millega pidi ta äärmisel vajadusel puhudes märku andma. Kui kaugemal olid lõkked kustumas, siis mõni üksik põles tugevamalt edasi.
Öö hakul oli vaikus, kui kilkide sirinad seganud poleksid. Deoderichi meeled olid erksad kui vanal jahikoeral. Ta oli tugev ja tasakaalukas mees. Ta oli nelikümmend aastat vana, abielus ning kolme tütre ja kahe poja isa. Ta polnud mees kes oleks keelt ülemäära kulutanud. Ta oli mees kes enne mõtles ja siis ütles, jättes teistele tundetu mulje. Pikad, higist pulstunud juuksed kõikusid õrnas tuules. Ta pikk jäme kitsehabe oli punutud kahte kalasaba patsi , mida ta alati mõtete radadel rännates näppis.
Sammude krabin ja heinte sahin äratas sõdalase oma mõtetest. Ta tõmbas püsti tõustes mõõga aeglaselt tupest välja ning vaatas luuravalt enese ümber ringi. Mis paganama päralt seal liikus? Kõrge heina kõikumist fikseeriv pilk tõi talle mõistmaks, et see pidi olema midagi suurt. Krabin ja heina kõikumine jätkus mõni meeter vasakul pool. Deoderich surus käega kramplikumalt mõõga käepidet. Ta vaatles tähelepanelikult liikumise suunda ning astus ettevaatlikult mõne sammu kõrvale. Keegi tegi rohus kaarliikumist ning Deoderich keeras end vastava hooga, hoides tundmatut vahet pidamata silme all. Vahest oli see kõigest ohutu loom kes oma öist jahti pidas?

,, Inimene?“ küsis Deoderich eneselt sosinal.

Ettevaatlikult taganes ta mõned meetrid ning hoidis seda tundmatut tihedalt silmis. Ta vaist keelas valvsust lõdvendada, mis oli selle ohu suhtes lubamatu. Ta hoidis mõõka võitlusvalmilt enese ees, valmis raiuma igat üht kes tema vastu vaenu ja rünnaku iha üles näitaks. Taevas oli vahelduva pilvisusega ning oli vaid aja küsimus, mil kuu sõdala esist platsi valgustaks. Ei läinudki palju mööda kui täiskuu pilve tagand välja tuli ning platsi hõbedase valgusega üle kallas. See andis viivu, et kõrget rohtu silmadega läbi kammida. Sõdalase pilk tõmbus nagu kassil pilukile ning püüdis süvenedes heintest läbi tungida. Keegi liikus kõrges rohus ettepoole, raius sõdalane mõõgaga heintesse ning niitis maha laia sõõru, kuid midagi tihedamat ette ei jäänud. Olgu kes kurat tahes, ent see tundmatu suutis end mõõga tabamusest kõrvale hoiduda. Oli ta seda oodanud, et teadis hoobist kõrvale hoiduda? Deoderichi, kes muidu kannatlik oli, hakkas selline peituse mäng ärritama. Ta oli mees kes eelistas võidelda vaenajaga silmast silma. Kuid see hoidis end varjus.
Täiskuu hõbedane valgus hakkas kahvatuma, mis tõttu pilvede taha kadus. Vaevalt kui pimedus võimust võtma hakkas, lõi kõrge hein lainetama, nagu olnuks võimas torm üle käinud. Keskmise pikkusega vaenaja hüppas nagu kass heintest välja, lastes kileda karje suust välja paisata ning tungis pussnuga välgutades sõdalasele peale. Üllatumisest toibumata, ei suutnud Deoderich õigel hetkel reageerida, mõõgaga vaenlast raiuda ning paiskus hoobist rindkeresse selili. Hämaruses polnud vaenaja nägu õieti näha. Sellal kui vaenlane pussnoaga kõrile lähemale pürgis, suutis Deoderich ootamatust olekust toibuda ning ta käsi kompis maad, otsimaks mõõka mille oli tasakaalu kaotades maha pillanud. Ta peksis küünarnukiga mitu korda vaenajale külgedesse,kes valust ohates haarded lõdvaks lasi ning paiskas valust kõverdunud vaenaja enese kõrvale rohule. Kuu kadus nagu narrides tihedate pilvede taha. Sõdalane tõukas vaenaja toorelt kõrvale, võttis pistoda püsti tõustes enese kätte. Deoderich silmitses enese ees lebavat amatsooni, kes vihaselt puhkides meest silmadega õgis. Kuigi vastane oli võidetud, polnud ta siiski lõplikult alistunud. Poisikese kehaga naise rindkere kerkis ja vajus. Kuu ilmus lõplikult pilvede tagant välja. Deoderich oli üllatunud. Ta ees lebas lapseohtu noor naine. Pikad blondid juuksed katsid poolenisti ta näo. Tüdruku silmades polnud alistumist, vaid trotsliku võitlusiha ja raevu.
Noor naine kandis paksu kõvaks pargitud nahkturvist, kandis puusal mõõka. Kui ta püsti tõusta proovis sai ta sõdalaselt jala hoobi kõhtu ning kukkus jälle selili ning kuulis kaht karmil häälel õeldud sõna:

,, Jää paigale."

,, Nii sa kohtledki preilisid, metslane? " suutis amatsoon valu trotsides küsida.

Suutmata end kauaks vaos hoida, puhkes Deoderich avatud suuga naerma. Ta naer katkes siis kui noore naise käsi mõõga käepidemele nihkus ning sõrmed kui maod ümber keerasid. Deoderich astus toore jõuga käe peale, surus seni kaua kuni neiu käsi lahti vajus. Tüdruk oigas valust, kuid pilgus püsis endiselt raev võitja vastu. Ta tundis end mehe käes kaltsunukuna. Vihapisarad silmis, püüdis ta end lahti rabeleda, tehes enesele rohkem haiget. Deoderich tõstis jala tüdruku käe pealt, kummardus ta kohale ning tõmbas mõõga tupest. Ta uuris mõõka teravikus kuni käepidemeni. Mõõk oli uhkelt ehitud kuldtraatidega. Tera pikkus ületas mehe enese omast kämbla jagu. Ta lõi mõõga tera pidi tupesse, heitis range pilgu noorele naisele nini küsis:

,, Kellelt sa selle mõõga varastanud oled?"

,, See on minu." vastas noor naine enesekindlalt.

,, Kes sa selline oled?"

,, Olen see kes tahes."

Miskit oli tüdrukus salapärast. Miks muidu ta siin relv vööl ringi luuras. Ta olekus polnud terakeski hirmu vaid trotslikus üliklikus hoiakus oli midagi ettehoiatavat.

,, Ma nõuan vastust! Kes sa selline oled?" küsis Deoderich ärritudes, keda tõsi küll
selline narrimine tüütama hakkas.

Oli see ikka narrimine? Vaevalt. Kuigi ta oli tüdruku üliku seisust, suhtlemis maneeri ning käitumist nähes kahevahele jäänud. Kas käituda noore naisega aupaklikult või kohelda teda kui mõrva sooritanud intrikanti? Et sõdalasel üliku seisust raske uskuda oli ja vaist ohtlikust ette hoiatas, säilitas ta halastamatut suhtumist. Deoderich tonksas jalaga naisele külje pihta ning käsi pigistas oma mõõga käepidet, mille oli ta hetk tagasi tuppe torganud. See jalahoop oli mõeldud vangi suu avamiseks kuid noor naine vaikis, pilk viha sädemeid pildumas. Mõistnud olukorra kasutust ja Deoderichi ohtlikust, avas vang suu ja lausus:

,, Mu nimi on Gyla ja olen vürstitar Marcyanne onutütar."

,, Väidad end ülik olevat?"

,, Ma ei väida vaid olen." ütles Gyla uhkelt.

,, Ole kes tahes, kuid sa oled seni kaua minu vang kuni Hedda silme ette satud."

Gyla tõusis püsti, tõstis käed sõdalase poole ning lausus:

,, Kui sa tahad Marcyanne viha tunda tahad, siis lase käia. Seo mu käed kinni."

Deoderich ainult mühatas selle peale, kohmitses vööpaunast lühikese nööri järele ning sõlmis Gyla käed kindlalt kinni.

,, Lähme. Proovi ainult end vabastada. Ma hoian sul silma peal."

Gyla astus sõdalase ette ja talutati laagri tulepaika. Deoderich vajutas tüdruku lõkke äärde istuma, võttis ise istet teisele poole lõket ning ta süvenes uuesti tantsisklevatesse leekidesse. Gyla istus kätest seotuna kase all. Ta oli löödud kuid mitte murtud. Neetud, metslane oli sidunud ta käed pigistavalt kinni, mistõttu ta käed tuimaks muutusid. Ta kätest kadus aegamisi vere varustus ning hakkas sinakaks tõmbuma. Iga kord kui ta püüdis end köidikutest vabastada, ning kui see ei õnnestunud, siis vaid lõdvendada. Ta nihelemine äratas tuima sõdalase tähelepanu ning pälvis hukka mõistvaid ja ähvardavaid pilke.

,, Lase köidikud lõdvemaks! Valus on."

Deoderich raputas vaikides eitavalt pead.

,, Valus on."

Tõsi, tüdruku silme ees hakkasid tule leegid kaugenema ning keerlema, pea muutus raskemaks ning minestus luuras salakavalalt naeratades ta ümber. Deoderich surkis mõtlikult kepiga lõket, mistõttu sädemeid pildtuma hakkas. Ta kuulis valuliku oiatust ning mütsatust.

Deoderich kummardus Gyla kohale ja silmitses teda põgusa hetke. Haaranud käega õrnalt tüdruku lõuast kinni ning keeras ta näo taeva poole. Gyla väiksemate rindadega ehitud rindkere kerkis ja vajus aeglases rütmis. Tüdruk oli ilus küll, süsimustade pikkade juustega raamitud nägu. Kitsad huuled olid pool avatud. Deoderich kallutas põse ta huulte kohale ning püüdis ta hingamist tabada, tunnetas kuidas õhk ta põske silitas. Gyla oli hirvevasika suuruste silmadega, pea ovaalse kujuga, ent lõug oli pisut ette poole ulatuv. Ta näolapp oli piimakarva kuid mitte surnukahvatu. Gyla oli kaunis ning selliseid kaunitare liikus germaanicas harva. Ent Deoderichi jättis see ilu kaunis külmaks. Kuigi tal polnud naist, oli ta teenistus emanda Hedda ihukaitse malevas tihe.
Karuliku mühatuse saatel patsutas ta kämblaga tüdrukule mõõdukalt põskedele, lootes niiviisi ta minestusest välja tuua. Kuid sellest polnud mingisugust kasu. Vastu enese tahtmist küündisid sõdalase käed köidikute järele mille ta noaga läbi lõikas. Tüdruku käed olid veretud ja külmad. Deoderich võttis noore naise käed oma laia kämmalde vahele ning hakkas neid aeg-ajalt peale puhkudes soojaks hõõruma. Seni kaua kui ta ta tüdrukut soojendas, pöördus ta palves Elatha, õnne ja ravitsemise jumalanna poole, et ta oma õnnistavat palet tema pea pealt ära ei pööraks. Deoderich, kes muidu külma närviga mees oli, hakkas Hedda viha pelgama. Senikaua kui ta Gyla kätesse soojust höörus, levis aeglaselt kasvav soojus sõrmede otstest laba kätesse, sealt käsivarteni ning kogu kehasse laiali. Gyla liigutas end ja avas aeglaselt silmad. Ta vaatas küsival ilmel kuidas metslaseks peetud sõjamees nööri puntra kokku keris ja vaikides lõkkesse heitis ning ta kõrvale lõkke äärde istus.

,, Sa polegi halastamatu metslane kui ma alguses arvasin olevat."

Deoderich vaatas Gylale otsa ning leidis enese üllatuseks ta pilgust sõbralikust. Ilmselt oli ta minestaja aitamine leppimatuna näivat viha summutanud. Tõsy, Gyla oli Marcyanne sugulane, kelle sugukonnad olid pool sajandit tagasi oma vahel rahu, sõpruse ning kaubandusliku märgiks rahuodad vahetanud. Nüüdki püsis see rahulepe suure au sees mille jätkuvaks asjaks pidasid.

Vastupidiselt oma ootustele pidas Gyla end vaguralt üleval ega näidanud mitte ühegi ilmega, liigutustega ega suhtumisega mingisugust vaenulikust. Ta istus vaikselt lõkke ääres ning vaatas sõdalast sõbralikult ja väärikalt hindavalt. Gyla oli sellisena nagu lambukese võrdkuju. Selle asemel, et oma valvsusel langeda lasta, ebausaldas sõdalane vangi, olles endises arvamuses kinni, et Gyla oli kui hunt lambukese nahas. Gylale meeldisid temasugused tugevad ja enesekindlusest pakatavad mehed. Teda oli haaranud ja enese embuses hoidnud tundmus, et kui ta olnuks temaga sõbralikes ja usalduslikes suhetes, olnuks elu tema körval ohutu ja kaitstud.
Deoderich asetas lõkkesse viimased jämedad oksad, heitis kerkivate leekide valguses pilgu Gylale ning lausus häälega milles puudus igasugune julmus ning kõlas suisa isalikult:

,, Heida pikali ja jää magama. Hommikul kukekoidu ajal jätkame rännakuga."

Gyla ei vastanud, kuid noogutas nõustuvalt pead. Ta heitis näoga lõkke poole vaadates tihedasti kase tüve najale, naaldudes külili. Ta laskis mõnusal leekidest levival soojusel oma palget soojendada ning sulges uniselt silmad ning ta rahulikud hingetõmbed tõendasid, et ta magas. Deoderich sulges suure maakivi vastu toetudes oma silmad. Ka tema, karu jõuga sõdalane vajas kosutavat und. Ent ta vaim oli valvas, oli ta uni erk, mille äratas isegi vaikne krabin või praksatus.
Kui esimesed päikese kiired olid öösel maad vallutanud udu hajutanud ja kastet kuivatamas, kõlas pikk jäära sarve kume jõrin. See oli äratus. Avar karjamaa meenutas hiiglaslikku sipelgapesa mille asukad unise peaga asemetelt tõusid ning järjekordsele rännakule ettevalmistasid. Ent ees seisva rännaku ootuses muutus rahva mass ärevaks. Teati suisa pajatada, et enne õhtupoolikut võidi kloostri väravateni jõuda. Kuid kindlasti oli see ehk kellegi vaimusünnitis, kuid võta näpust, ehk võis tal isegi õigus olla. Ärevas vaikuses pakiti oma kesiseid kompse, mida oldi maha jäämise hirmus kiirustades kaasa võetud. Vaikselt söödi kaks-kolm päikese käes kuivatatud särga, et suuremat tühja kõhu tunnet leevendada. Jällegi puhuti jäära sarve, külakonnad võtsid üksteise sappa ning meeletult pikkadeks venivad kolonnid eemaldusid avarat teed mööda hiiglaslikust laagrist kirde suunas. Deoderich saduldas mõõdetud liigutustega hobuse. Ta paremal käel seisis relvastatud Gyla. Hobune saduldatud, ratsmestatud, vaibaga kaetud, andis sõdalane vangile märku sadulasse istuda, võttis ratsmed kindlalt enese kätte ning ajas täku rahulikult sammu astuma.

7 peatükk

Kakskümmend sõdalast, karmide ilmetega, sõdadega ja tapmisega harjunud ohtlikud mehed, sakside ja germaanlaste vannetega ühendatud rühm kammisid läbi iga jalatäit maad, kõrgemad rohud, kõik võimalikud käidavad jalgrajad, kus oli lootust leida Marcyannet ennast või tema poolt jäetud jälgi, ent otsingutel puudusid igasugused tulemused. Korraga veeres tume kõu üle taevalaotuse nagu olnuks hiiglasuur põrgulikult kõmisev ja kolisev vanker üle sõitnud. See ehmatas nii mehi endid kui ka nende ohelike otsas mõnikord sammu astudes rohtu napsavaid hobuseid. Kõuele järgnes terav pikselöök kaugel seisvasse vana tammesse, lõhestades tüve nagu kirvega pooleks ning kui kuivanud tohud põlema süütas. Hobused tõusid kõvasti hirnates tagumisele jalgadele, peksid esijalgadega tühjalt õhku pekstes ohelikest end vabastada.

Lähedal seisev noor mees, kes ohje pingule tõmmates oma mustakarva täkku taltsutada püüdis, sai kabja löögi rindkere pihta, mis mitut roiet purustas ning madalalt korisedes külili vajus, murdunud roiete teravikud läbi rindkere tungides. Huntide karjad ulgusid sügavas kuusikus kooris ning üle maa laskus sünge sügis õhtune hämarus, keset südasuve. Taevas lõhestus välkudes, mis siksakitades üle taevalaotuse sähvisid. See ülikummaline loodusnähtus atas hobused paanikasse. Neli sõdalast hoidsid ahelates puhkides ja ägisedes kinni, et ratsud põgeneda ei saaks. Kõigi nende kaelasooned ja lihased olid suurest pingutustest pungil.

,, Hoitke kinni, kõvemini, kõvemini, kõvemini!" röökis Ghael kähedaks muutunud häälega. Ta seisis teistest eemal ja hoidis hirmu ja meeleheitlikut jõudu süstivana laia teralise mõõga käepidemest kinni.

Ent inimvõimetel on teatud piirid mille ületamine oli üliinimlik või suisa võimatu. Kahekümne hobuse jõud olid suuremad kui kahekümnel sõjaga harjunud tugevatel meestel. Kaks meest tagumisest otsast libastusid, kukkusid ohelikest lahti lastes selili. Hobused tõmbasid end vabaks ning kappasid paanikas eemale, et metsast välja saada.

,, Mida see kõik tähendama peab?" küsis Ghael endamisi pomisedes, kui päevane valgus rohkem kaduma hakkas ja silmitses mõistmatult taevast kus polnud ühtegi sinakatmusta pilve.

,, Jumalad kõnelevad. Me oleme nende vastu eksinud!" röögatas Keische nagu poolearuline ja laskis end üleloomulikele jõududele kukkuda.

Mehed vaatasid hingeldades küsivatel pilkudega kaaslast, et põlvitas, käed elutult külgedel rippumas ja nuuksus väreledes. Kas hirm oli teda nüüd rängalt vaevanud? Kas maha murtud meie nägemine kohutas teda südame põhjani? Jah, terve päev stressi ja musta masendust, alaline hirm oli nooruki hinge öönestanud ja laastanud. See oli vaid aja küsimus, millal see hingest välja purskub ja kontrollimatuks muutuks.

Keische kes julge pealehakkamise ja hulljulgusega ei hiilanud, oli arglikum ja kergelt endast välja minev. Kõuekärgatused ja piksed sähvisid suurema hooga. Keische hoidis käed kramplikult kõrvadel kartes jumalate võimast häält kuulda ja halises paaniliselt nutta. Ghael astus Keische ette ja sõnas karmilt.

,, Lõpeta see hullus. Ma käsin sind."

Keische ei teinud Ghaeli kuulmagi. Nutter paaniliselt uskliku hullusega. Sellest meelesegaduse puhangust mis ei näinud lõppevat, oli häiriv seda pealt vaadata ja kuulata. Ghael kükitas noore mehe ette, tõstis toore jõuga pea üles ja peksis rusikaga vastu nägu, et ta hulluse lõpetaks, ent Keische polnud kontakti võimeline. Ghael tõusis tülpinult püsti, ütles end uhke võimukusega rinda ette tõstes.

,, Jumalad nuhtlevad ainult sind. Sa pead kaduma, et välk sind tabaks!."

,, Ei! Ei!" röögatas Keische meeletult, tõsises mõttes hullunult ja arukaotanult.

Ta heitis täies pikkuses end kuivanud mulla ja samblavaibale põrmu ja halas: ,, jumalad, andke mulle andeks."

Mis loogikat oli järgnenud teos, mis oli hullumeelse häirivad karjed ja nuuksed? Arglikud olid alati esimesed, bes vaenlaste poolt heidetud angood või nooled selga sai, kui arglikult lahinguväljalt pageda püüdis. Või jahil käimises. Põdrad, karud või kes tahes ulukitest küttide piiramisrõngasse sattusid, alati esimesele arglikule kallale tungisid, et surmast pääseda. Tõsi, Ghaeli välk kiire otsuse langetamine põhines just sellele. Ta astus kaks sammu taha poole, tõmbas laia teralise mõõga tupest, tõstis hoovõtuks õhku, langetas rahulikult nagu oma tööga harjunud talupoeg, raiudes Keischel pea õlgadelt. Maha raiutud pea veeres paar meetrit eemale ja jäi pidama mulluses tormis murdunud puu najal. Ghael tõmbas mõõga mullast välja, puhastas mullast ja verest Keische mantlisse puhtaks, pistis selle hooga kolksudes tuppe ning pöördus käratades sõdalaste poole.

,, Mis teie passite? Otsige!"

Peata laipa maha metsloomadele saagiks jättes, lahkusid üheksateiskümmend sõdalast Marcyanne otsingutele, meeled käest kaotadud hobuste pärast mõrudad. Keskealine, viiekümne seitsmele eluaastale lähenev mees, kelle pikk punast värvi kahte kalasaba patsi punutud habemega, ning sama värvi poolte selga ulatuvate lahtiste juustega, kükitas kahtlast asja märgatud rohusse. Ta lükkas käega kuivanud rohu kõrvale ja leidis kummalised jalajäljed. Oma jahimehe vaistu kasutades mõistis ta, et jälje oli jätnud hiiglase kasvu kummaline loom, mis oli jälje väljanägemisest nagu inimese oma, ent metsistunud looma moega. Nii kummaline kui see ka polnud, näis leid ebausutav. Et Ghael oli käskinud teavitada igast leiust, mis pidi kasvõi ühe vihje andma. Et ta välja lõigatud keele tõttu tumm oli, tõstis ta pea kuklasse ja lasi kõrist välja ebamäärase rahuldunud häälitsusi. Dietrich oli olnud nooruses rooma konsuli Romulus Claudius Vespaniuse ihukaitseväe pealik. Et miks ta keele kaotas, seisnes põhjus selles, et veinist purju joonuna julges ta solvata, rooma konsulit ennast, ta naist, lapsi ning kogunisti ta sugupõlve. Karistuseks lõigati tal keel suust välja ning aeti kui metslooma maale pakku. Oma tugevuse ja hea sõdalasena sai ta oma suguvendade Anglosakside seas tunnustatud meheks. Ghael reageeris, vaatas selja taha ja küsis.

,, Mis on Dietrich?"

,, Öö, hõhõhõõ, õ-õhõ." naeris Dietrich, tõstis käe ja suunas nimetissõrme suuna näitates rohule.

Ghael mõistis, mida Dietrich õelda tahtis, tõttas punahabe kõrvale, kükitas, et paremini kummalist jalajälge näha. Tõsi jalajälg oli kummalisem kui ta osanuks eales oodata. Ta vaatas Dietrich Punahabele otsa ja küsis.

,, Arvad, et see juhib meid Marcyanneni?"

,, Õho-ööh." häälitses Dietrich jaatavalt, pühkis keele puudumise pärast süljeseid huuli.

Tõsi, vaevalt kui Ghael punahabeme silmadesse vaatas, leidis ta pilgust hulljulgele ja kartmatule sõdalasele omast sädet põlemas. Ta noogutas tunnustavalt, tõusis punahabemega ühel ajal püsti. Ta käsi maandus vööl rippuvale põdranahast veelähkril, tõmbas nahkpaelu vallandades vöölt, ulatas punahabemele ja lausus.

,, Võta üks mehine lonks mõdu. Sa oled seda välja teeninud."

Dietrich võttis kõhedust tekitavalt naerdes lähkri vastu, tiris puust punni pealt, tõstis kuivanud huultele ja jõi ühe tubli punnpõse täie kosutavat mõdu, neelatas aeglaselt, mõdu magusat kanget alkohoolset turgutavalt keelekastet alla. Ghael patsutas labakäega mehise sõbralikusega vasakule õlale ja naeratas. Just sellised mehed talle meeldisid.

,, Haneritta! Me läheme mööda leitud jälgi. Hoidke mõõgad käepärast." käsutas Ghael kamraate, kellega oli koos nii mõnelgi sõja-, ja rüüsteretkedel käinud, mehiselt õlg-õla kõrval võidelnud, ühiselt vaenlasi võitnud ja semulikult omavahel sõjasaaki jaganud.

Jäljed suundusid läbi iidse metsa, mis oli kohati võsast ja kõrgetest rohtudega ummistunud, et sõdalane kõige ees higistades mõõgaga niitis. Ghael vaatles enda ees looklevat rada, laksutades mõtlikult keelega. Kui ta pilgu taeva poole tõstis, mõtles ta pead vangutades.

'' Kummaline, pilvi pole, aga pikseid paugub ja tugev tuul. Oot, mis see punane verev kuma see on? Hakkab koitma?"

Tõsi, taevas oli verevalt punane ning päike hakkas tavalisel harjunud moel säraga paistma. Ta vaatles silmi kissitades päikest, mis oli loojumas ning iga hetk lõpmatusse kadumas. Mets hakkas hõrenema. Kõrge hein asendus samblikute koheva vaibaga, puud iga penikoormaga järjest kiduramaks.

'' Raba." mõtles Ghael kahtlevalt.

Ta kükitas samblikute ja rabale omase mätta vahele ning silmitses jalajälgi. Ghaelile meenus lapsena kuuldud lugusid sookoletisest, mida rahvas pahade laste hirmutamiseks räägiti. Ta mäletas seiku, kus rühmade viisi jahilkäijaid udumeres ükshaaval teadmatult kadusid ning mis ka koheselt sookoletise süüle pandi. Mitte keegi ei teadnud, milline see sookoletis oli, ent teati tema isukusest. Oli ka neid hulljulgeid kes koletist jahtima läksid ning samuti kadusid. Jalajäljed juhtisid sõdalaste rühma rappa. Mis pärast? Ta tõusis püsti, vaatas kaaslaste poole, kes olid kidurate mändide alla kõrgetele mätastele istunud, ning leiba nugadega lõikasid ja vinnutatud liha kõrvale sõid ning lahjat mõdu peale jõid. Vaadanud uuesti mõtlikult raba poole mis kauguses kidurate puude vahelt kätte paistis.

,, Ö-öh! Öh-öö." Ghael pööras pilgu küsivalt punahabe poole, kes viipas esmalt parema käega näitavalt tema poole, siis enda, asetas käe ettehoiatavalt mõõga käepidemele ja seejärel raba suunas.

,, Tahad minuga raba äärde tulla?", küsis Ghael kamraadilt. Näinud, et jaatavalt pead noogutati, jätkas ta: ,, söö rahulikult. Ma korra uurin."

Dietrich tõusis vastu juhi tahtmist püsti. Ghael vaatas talle otsa ja nägi ta silmis murelikust. Ghael asetas oma käe punahabeme lihastes õlale, vaatas otse ta silmadesse ja lausus.

,, Ma ei lähe kauaks. Söö ja puhtka. See on käsk.".

Dietrich põrnitses trotslikult juhile otse silma, taltsus, kehitas käsule alludes õlgu, sättis tagasi puu najale istuma ja haukas pekist suitsulihasse. Ghael astus mõtlikult kuivanud rohus kidurate puude vahel edasi. Ta pilk oli ettevaatlik ja luurav. Teda ei jätnud jalajäljed rahule. Kuigi ta hellitas suurt lootust tüdruku leidmisel. Kui ta pilk üle raba väljade käis, otsis ta turvalist teed üle ohtliku ja salakavala raba. Rabajärved olid laiad ja ka väikeseid. Raba oli vesine, mille vahel rohu kõrgeid künkaid leidus. Esmapilgul nägid nad välja laiad ja kindlad. Ta hüppas üle pisikese rabalauka. Astunud ühelekõrgele rohumättale ja teisele, kuid selgus, et need polnud kindlad. Vajunud jalgupidi vette. Tema õnneks polnud põhi sügav ning avastas inimkäte vett ehitatud tee. Ghael ronis mülkast välja, astus paju võssa kus ta pika kepi murdis. Ta toksis mülkasse tagasi astudes enda ees, otsides enne järgmist sammu tehes tee jätku. Otsustanud puhke hetke katkestada ning otsimisega jätkata. Astunud kaaslaste ette, viskas pika kepi nendele jalgade ette ja lausus iga ühele otsa vaadates.

,, Aitab. Puhkus läbi. Me jätkame otsingut läbi raba."

,, Läbi raba?" küsis Keiserich, sõdalaste seas kõige pikem, mõjudes oma germaanlaste sugukondade seas hiiglasena. Ta ülakeha oli paljal ja lihased punnitasid naha alt välja. Ka Dietrich vaatas uskumatult Ghaelile otsa, tõusis ühe hüppega püsti, ajas rinna ette ja mõõtis ta hindava targa pilguga üle.

,, Jah. Ärge jõllitage nagu ma oleksin hull. Te kuulsite mu käsku. Täitke seda." lausus Ghael tõrkumise pärast ärritudes.

Sõdalased tõusid habemetesse nohisedes püsti, pakkisid toidu vöökottidesse, pingutasid mõõgavöösid. Iga üks astus võpsikusse, valis ja murdis omale meelepärasema pika ritva ning kogunesid raba ette juhi ümber. Ghael näitas kindla jalge aluse ette ja sõdalased astusid hanereas rabamülkasse, mis neile põlvini ulatus. Samm-sammu haaval astusid nad edasi, toksides ritvadega jalge ees. Meeste silmis võimutses kahtlus ja umbusaldus. Tõsi, raba kujutas endast kurja ohtu ja oli salakaval. Tõsi, mõte rabas pimesi kompida, teadmatus millal see vale samm tehakse mis võis tuua hukatust endale ja teistele. Päike oli juba taevas kadunud ja hämarus vallutas rohkem ja rohkem maad. Oli vaid lootus kuigi kõikuv. Raba kallas oli silmapilgu taha kadunud, kui kauguses suur avar rabasaar kätte paistis. Meeste süda hakkas kiiremini kloppima ja ärevus vallutas nende meeled. Saarel asetusid avarad kõvast saviplaatidest majad. Saar oli piiratud püsttaraga, mis oli kohati nii kõrge, et varjutas küla elu.

,, Seal on küla!" hüüatas arminägu.

Ghael ajas kaela õieli, et üle meeste peade vaadata. Ta ei vaadanud küla, kui juba mõistis, mis sugukonnaga tegu oli.

,, Wolfgardlased," pomises Ghael. Ta oli sellest kõimkonnast nii mõndagi kuulnud kuid alles nüüd hakkas ta mõistma, et ilmaasjata neid araklikuks ei peetud. Vaadanud kaaslastele otsa ja jätkas uut käsku meestele kätte jagama : ,, mehed tungime külasse. Ta kui Marcyanne sealt leiame, oleme oma ülesande lõpul."

,, Aga kui vastu hakkavad?" küsis Heinrich, pikkade musta värvi juustega ja kitsehabemega mees.

,, Ärge halastage kellegile." vastas Ghael ja ta pilgus helkis anglosaksidele omase seiklusjanuga.

Sõdalased pingutgsid mõõga,- ja rinnavöö pandlad kõvemini kinni. Nende senine võimutsenud umbusklikus oli kui peoga pühitud ja asendusid metsikuse ja seiklusjanuga. Ritvad visati käest. Senine hanerida lagunes ning hajutatuna tõmbasid mõõgad tuppedest välja ning tormasid õhus keerutades röökides külale tormi, mil metsik huilgamine ja röökimine saatis igat nende sammu. Esimesed kaks sõdalast kaotasid kindla jalgealuse, vajusid relvi käest pillates sügavasse sohhu. Abitult väherdes vajusid nad mülkasse ning uppusid. Kahe kaaslase hukkumine oli kohutanud teisi, kes jätkuva innukusega külale tormi jooksid. Wolfgardlased kogunesid hiilivalt püsttarade taha, pooled ronisid püsttara etikutele, võtsid nooletuped ja vibud õlgadelt, pingutasid pikkadel kanepinõõre, asetasid nooled vibudele, tõmbasid vinna, võtsid peale tormavad vaenlased sihikule ning niitsid noolte tabamustega jakust. Hulk mehi vajus, nooled rinnus, kõhus või kaelas sohu ning uppusid soomülgastesse.

Kolmteist sõdalast, sealhulgas ka Ghael ja Dietrich Punahabe tormasid väravatest sisse, põrkusid wolfgardlastega kokku ning raiusid mõõkadega vasakule ja paremale, niites iga peale tungiva sõdalase läbi raiutud kehaosadega jalust. Hoolimata metsikust vehklemisest ja hoopide tõrjumisest, piirasid wolfgardlased sissetungijad ümber ning surusid suurema hooga peale. Hoolimata vaprusest ja mehisusest, langesid anglosaksid ja germaanlased üksikuti, kuni neil suurema ülekaalu tõttu taganema sunniti. Igat sammu tähistas wolfgardlaste kui ka germaanlaste laibad.

,, Taganege!" röökis Ghael täiest kõrist. Ta taganes järk-järgult, tappes mõõga löökidega igat üht kes talle läheneda üritasid.

Dietrich seisis sama kaljukindlalt juhi kõrval. Tumm punahabe oli puusast haavata saanud, kuid suutis veel vastu pidada. Murdunud odateravik sügaval ihus, ümbertringi voolas verd mööda pardmat jalga alla. Ta surus hambad kramplikult kokku ja asus peamiselt kaitsele.

,, Taganege!" röögatas Ghael uuesti. Taganeda püsttarade vahele, kus ei saanud wolfgardlased suurematel hulkadel peale suruda, sealt saareranda kus lahingurivi korrastada ja uuesti rünnata."

Heinrich kes kõige uljaspea ja riskeerija oli, tungis pärast enese mõõga purunemist ja langenult wolfgardlaselt vägeva tapri võtnud ning surus end kui puid poolitades peale, raiudes otsast päid, käsi ja rebestas kõhtusid. Ent näinud Marcyannet kauguses lahingut pealt vaatamas karjus ta.

,, Marcyanne, ma saan su kätte!"

Ent see ainul armetuks ürituseks jäigi. Kuus wolfgardlased, kes sellist raevuga täitunud hüüu karjet kuulnud piirasid ta ümber ning pistsid ta mõõga torgetega tükkideks. Ghael ja Dietrich olid esimesed, kes püsttara väravakindlustustest välja said. Nendele järgnesid üksikult teisigi germaanlasi ja anglosakse. Algsest rühmast olid ellujäänud vaid viis. Viis germaanlast ja anglosaksi püüdsid nooltesaju all lahingurivi sättida. Kaks valju verejanulist mõirgamist ja klähvimist lõpetasid wolfgardlaste nooltesajud. Ghael ja ta ellu jäänud kuid haavata saanud kaaslased vaatasid väsimusest raskelt hingeldades mõistmatult enese ümber. Dietrich seisis kui sammas. Ta asetses diagonaalselt püsttara väravakindlustiste vastas. Õudne pilt kammitses ta senist hirmu alla surumis võimet. Ta silmitses kohkumusest punnis silmadega kuidas kaks hiiglast verejanulikeks ja võimsateks huntkoletisteks moondusid. Täiskuu paistis taevas valgustades tontliku hõbedase valgusega üle lahingu tandri ja moondunud laipasid. Kaelad täiskuu poole ajanud, ulgusid kaks hiigelhunti verd tarretama paneva julmusega, mis verejanuliste haugatustega lõppesid. Dietrich suunas vasaku käe näitavalt väravate poole. Ta avas karvadesse kasvanud lõuad ja lasi kuuldavale õudse karje. Vaevalt kui germaanlased end kaitsesse ajada said, hüppasid kaks huntkoletist püsttara väravatest välja, tungisid valimatult kahele sõdalasele kallale purustades pikkade kihvadega lõhki kõrisid, rebestades puruks kõhtusid. Hirmunud karjed kajasid üle saarekalda. Hundid tungisid uutele ohvritele kallale, rebides, lõhkudes, hävitades nad iga ühe. Ghael ja Dietrich tooksid relvi käes hoides kaitsva kalda poole, kuni nad üle avara rabaväljade metsa padrikutesse jõudsid. Nende seljataga kajasid surevate kaaslaste karjeid, viimseid, surmaeelseid. Oli see saatus või õhkõrn juhus, kui nad pisut eemal kõrget lahinguratsut nägid?

,, Keiserichi täkk!" hüüatas Ghael, näidates käega täkule.

Lahinguratsu oli saduldatud ja valjastega. Ghael hüppas sadulass, ulatas punahabele käe, millest semt kinni haaras ja sellele toetudes end hobusele selga vinnas. Ghael keeras täku ringi, andis kandadega mõne ergutuslöögi ja ratsutas galoppi sõites päästvasse vabadusse. Oli südaöö.

Taevas särasid miljardeid tähti. Oli nõrk tuul. Qualibery kindlustatud palee laiad väravad lükati lahti. Üksik ratsu kappas kindluse eesõue. Ghael vabises sadulas, püsides seal vaevaga. Ta kõht oli läbi imbunud verest parkunud. Dietrich pidas tugeva ja jõulise figuuri tõttu kauem vastu, kuii verejooks oli temalgi suur. Tallipoisid jooksid lähedale, haarasid suitest kinni, teine sadulajalustest kinni. Ghael püüdis iseseisvalt sadulast maha ronida kuid rängast verekaotusest nõrknenult kaotas ta tasakaalu ja kukkus oiates sadulast alla muldpinnasele. Dietrich hüppas hobuse seljast kergelt tuikuma lüües maha, kükitas sõbra kohale ja aitas teda toetades püsti tõusta.

Shyla seisis tseremooniarõdul toetudes kahe käega rõdu reelingutele ja silmitses mis eesõuel toimes. Ta oli naasmist näinud ning kui ilma tütreta tagasi tuldi, tõmbus ta kulmud kokku. Neil läheb tühjade kätega naasmine kalliks maksma. Ent tõsiasi, et mehed läbisid rasked katsumused ning lahingu milles suuremas vähemuses rängalt lüüa said. Neil hekel kui ta rõdul seisis ja ülbe kõrkusega alamate toimetusi vaatas, mässas raev meeste saamatuste pärast. Aga kuhu Carl jäi, küsis Shyla eneselt. Kui ta hobusele pilgu heitis ja silmadega üle mõõtis, nägi ta ruurt rulli keeratud kompu, tõusis surmale mõeldes ihukarvad püsti. Shyla nähes tõsteti riidesse seotud pamp sadula küljest maha, avati riidemähistest lahti, ning kõdunev lagunenud laip teistele nähtavale tuli. Vastik hais levis kulutule kiirusel üle kindlustatud palee õue. Vürstinna surus oksele hakates sõrmedega nina kinni ja lahkus rõdult.

,, Kas tõesti läheb kõik nii halvasti?" küsis Shyla eneselt.

Ta sidus käed seljataha risti, laskis keha pisut ette poole ja kõndis toa ühest nurgast teiseni, edasi ja tagasi. Carli surm ärritas teda rohkem kui hirmutas. Koos Carli surmaga kadus tal käest võimu ja varanduse kasvatamise võimalus. Lõpuks suundus ta ukse lahti ja väljus kambrist. Kui ta troonsaali jõudis, kus Merqol tavaliselt vürstkonda valitses, seadusi lõi ning kõrgeid külalisi vastu võttis. Mergol istus nagu vanamees troonil pisut ette küürutas ning pead vasakule rusikale toetas ning tallmeistri ettekandeid. Kui Shyla saali astus ei pööranud vürst talle mitte ühtegi tähelepanu nagu poleks teda olemas.

,, Hästi. Andke minu käsk sõdalastele edasi, et need kaks vangikeldrisse visataks.".

Tallmeister kummardas Mergoli ees ning pöördus käsku täitma.

,, Sa ka tead sellest?"

,, Jah, Carli surm ja tütre kadumine paneb mu mõtlema. Kuidas? See on küsimus millele ma vastust ei tea."

,, Sinule võimu suurendamine korda ei lähegi?" küsis Shyla, sihtis abikaasat pilkudega ja võttis oma võimuka poosi.

,, Seni mitte, kui ma neile küsimustele vastuse leian." vastas Mergol ja vahtis mõtliku tõsidusega naisele otsa ning viibutas ükskõikselt paremat kätt, et naine ta silme alt kaoks.

Shyla puhkis vihaselt nina alla, keeras end ringi ja lahkus troonisaalist tõsiselt närvis olles ning lõi ukse pauguga kinni. Mergol jäi endises poosis troonile istuma. Ta avas aeglaselt parema käe peopesa ning nähtavale ilmus kuldne sõrmus. Seal oli kujutatud hademsecht'i, igavese pimeduse, mis tõsi, kaugetel aegadel põrguks nimetama hakataks, valitseja torso, peakohal ristamisi tapper ja mõõk. Vürst silmitses seda ainiti, nagu see vapp teda lummaks. Tõsi, surm paelus teda ning see pakkus talle ka teatud naudingut. Tema oli mees, kes otsustas oma alamate nende elu ja surma üle. Iga tema käe viibutus oli seaduseks, millele kõik alluma pidi. Carli kohutav surm oli teda mõtlema pannud. Miks just tema? See oli küsimus mis teda huvitas ja millele ta vastust saada tahtis. Mergol võttis vasaku käega sõrmusest kinni, sirutas paremat kämmalt sirgeks ning lükkas sõrmuse keskmises sõrmest vasakule sõrme, nagu kauges tulevikus abiellunud paarid abielusõrmuseid panevad. Ta tõstis parema käe enesele rindkere kõrgusele ning vaatas sõrmust uuesti, põrgu valitseja soosing käis temaga kaasas. Ent kui kauaks. Mergol tõusis troonilt püsti, astus trepi kaudu troonilavalt alla, astus pikki samme tehes teise tseremoonia saali teise otsa. Enne kui ta saalist lahkus, peatus ta avara akna juurde, mis peamiselt saali päevasel ajal valgustas.

Ta heitis valvsa pilgu palee eesõuele ning nägi kuidas Carli korjus Valhallasse saatmiseks ette valmistati. Nähtust rahuldunud, pöördus kanna pealt ringi, tegi paar astet, sest avarate usteni polnud just väha palju käia, lükkas saali laiad uksed lahti ning astus koridori. Ta tõstis parema käe, viipas kahe sõrmega kutsuvalt. Kaks tammepuust kilpidega ning mõõkadega relvastatud anlosaksi sõdalast järgnesid vürstile. Keerdkäiguga trepp viis neid vanglakeldrisse. Vahti pidavad sõdalased avasid iga kord uksi, kus vähegi vürst seisma jäi.. Ees oli avar koridor, mille ääri kümned vangikambri uksed teineteise vastas asetsesid. Teisel pool koridori vasakut seisid kolm kiialakaks aetud peadega valvurid, raske tammepuust ning kettidega suletud ukse ees. See oli ettevaatlikusega seatud, sest mine sa tea, millal ja kuidas vangid põgeneda suudaksid, kui neil haavadele vaatamata suuteline olnuks

ta ees põlvili tõusta ning otsmikutega sügavalt kummardades külmunud paepõrandat puudutada. Kaks sõdalast astusid vangide ette, tõstsid toore jõuga rinnust kinni haarates põlvili, põrgulik valukarjatused taustaks. Piisavalt kummardama sundinud, lasti nad haaretest lahti ning vangid prantsatasid põhule tagasi. Mergol vaatles ilmselge naudinguga neid ja nende põrgulike kannatusi, mida veritsevad haavad põhjustasid. Ent Mergol polnud unustanud sellise külastuse põhjuseid. Vastuseid ta saada tahtis, miks ja kuidas Carl surma sai ning mis moodi Marcyanne vürstitar siiani kadunuks jäi. Need küsimused sügelesid keelel ja meelel mis nagu kruustangide survel peast välja tungida tahtsid.

,, Kes Carli tappis?" kõlas Mergoli karmikõlaline hääl, mis igast tahutud võlvidest akustiliselt vastu kajas.

Ebamäärane oli Ghaeli suust vaevaliselt välja pressitud vastus. Tegelikult polnud ei temal ega punahabemel õiget aimugi. Olid vaid tähtsusetud arvamused, millest väga raske või olematuid vihjeid leida. Ükskõik kui väga Ghael ennast ei pingutanud, oli ta nii nõrgaks jäänud, et ei suutnud muud kui seosetult iniseda. Mergol silmitses maas vedelevat Ghaeli. Ta oli nii nõrk, näost surnukahvatu. Ta oli kui imik, kui enne oli tugev, sitke ja energiline. Ränk haav õlal oli mädanema hakkav. See kes nädala verekaotusest hoolimata veel elas, vaevu, oli ime. Iga teine olnuks ühe või kolme päevaga surnud. Mergol vaatas vasakul pool seisvat valvurit, vaatas kulli pilgul kes oma saaki vahtis ning lausus.

,, Pane ta rääkima."

Läänegooti suguhõimust pärit mees astus irooniliselt irvitades Ghaeli kõrvale, tõstis teda kui kaltsunuku üles ning asetas parema käe haavatud õlale. Ta hoidis pilgu isanda peal ning ootas märguandeid, olles neid kiiresti täitma hakata. Ta ei pidanud märguannet kauem ootama. Ta lükkas kõik viis sõrme laia haava. Põrgulikus valus röögatas Ghael ning vähkres läänegooti mehe embuses. Kui piinamisele vahe tehti, küsis Mergol.

,, Kuidas Carl surma sai?"

,, Ma ei tea."

See oli tarbetu küsimus. Mergol kes jahipidamist armastas, teadis, et sedasi inimest võis maha murda metskiskja. Ent see kiskja pidi olema väga suur. ,, Sookoletised." halises Ghael nagu laps ent ei jõudnud lauset lõpetada. Tõsi, ka Mergol teadis germaanlaste hõimude sealt levivat ja kinnistuvat müüti. Et ta skeptik oli, ei suutnud ta seda uskuda, või ehk ta ei tahtnudki seda. Teisest küljest pidas ta seda naeruväärseks. Mergol andis valjul kõigile kuuldaval hääles kohtuotsuse.

,, Teid Ghael ja Punahabe hukatakse homme hommikul esimese kukelaulu ajal."

Mergol pöördus ümber ning lahkus kongist, suutmata seda kõntsa haisu välja kannatada. Ghael keeras end hägades külili ning sulges magama jäämata oma silmad. Ta kuulis kuidas rasked tammepuust uksed suleti ning metalsete kolksatustega ust suleti. Inimeste saatused olid vaid jumalate otsustada. Alles nüüd kui Ghael surmaga silmitsi seisis adus ta, et oli eksinud rängalt jumalate vastu. Ta kõrvus kõlasid oma käega hukatud noorukese sõdalase karjed ja kurjakuulutavad ennustused jumalate vihast. Ta silme ees vilksatasid pildid inimestest kellele ta oli ebaõiglaselt kurja teinud. See oli ära teenitud karistus ning nagu sõdalasele, võtab ta karistuse kartmatu uhkusega vastu.

Väljas lõik varajane hommikune valgus aeglaselt põlema. Kindlustatud kastelli taolise palee eesõuel oli kuhjatud lai inimkõrgune kolme astmega puuriit, mille olid sõjasulased öö läbi ehitanud. Kuus sõdalast astusid kasarmuhoonest välja. Nende seast olid kahks musta värvi nahkadesse riietatud timukat. Nende laiadel vöödel rippusid laiad tapprid, mis olid nii rasked et mitte ükski meestest ei jõudnud ühe käega üles tõsta, rääkimata veel raiumisest. Nende paraadlik marss oli aeglane ja pühalik. Nende tee suundus mööda sõdurirada kuni kongikeldrisse viiva usteni. Kaks vahimees tõstsid tupest tõmmatud mõõgad diagonaalselt rinnale. See oli auandmine neile, kes jumalate tahet täide saatsid ning kellede takistamine enesele jumalate õiglast raevu õlule kallati. Vahimehed avasid uksed ning ulatasid kahele esimeses reas seisvatele sõdalaste kätte põlevad tõrvikud ning rongkäik võis jätkuda. Tõrvikute leegid tantsisklesid kollaste laikudena seintel. Sõdalaste sammud tümpsusid kajades vastu. Nende sammud peatusid topelt lukustatud uste ees mis koheselt kiirustamata avati. Kolm meest sisenesid. Kaks aitasid aupaklikult hinge vaaguva Ghaeli püsti ning talutasid punahabeme järel palee eesõuele tagasi.

Tuleriida lähedale oli püstitatud väike lava, mida piirasid kokkukogunenud täies relvastuses vankumatud germaanlased. Punahabe ja Ghael talutati lavale ning aidati puupingi äärde põlvili. Ghael ja punahabe nägid kuidas Mergol ja Shyla palee tseremoonia rõdule astusid. Kõigi silme all tõstis Mergol parema käe üles ja hüüdis võimsal häälel.

,, Nende kahe süül hukkus meie hea sõber võimsa Ati poeg Carl kõige jubedamala moel. Ning nende kahe süül jäi minu kodust põgenenud tütar tagasi toomata. Ja nende kahe süü läbi hukkusid minu kakskümment parimat sõdalast. Minu kohtuotsus kõlas, et nende karistuseks on hukkamine kõigi teie silme all timukate raskete tapprite terade läbi. Olgu see kõigile teile hoiatuseks!"

,, Mis on sinu ja punahabeme viimane sõnum meile?" küsis üks timukatest kahe hukatava käest.

,, Vabadus meile kõigile nende julmurite võimu alt!" hüüdis Ghael võimsal häälel. See oli tema viimane jõuraasuke, mille ta oma südame soovi oli välja karjunud ning vajus puupingile lõssakile.

Timukad vaatasid kuidas ärritunud Mergol käega hukkamiseks märku andis. Vanem timukas surus Ghaeli peaga vastu pinki. Noorem timukas sülitas pihkudesse hõõrus kätele laiali, võttis laia sõjakirve varrest kindlalt kinni. Tõstis tappri peakohale ning lausus.

,, Bragi tervitab teid Grķmnismįlis väravates ja lahked valküürid meelitavad teid magusate sõnade ja ahvatlevate käeviibetega!"

Ta ohkas korra välja ning langetas sõjakirve raiudes Ghaeli pea õlgadelt ning mis pingi ääres seisvasse vitsadest punutud korvi veeres. Ka punahabe hukati samal moel nagu Ghael, hüüdes talle Valküüride tervitust. Ghaeli ja Dietrichi peadeta laibad tõsteti püsttara väravakindlustiste ette ja mässiti vahiruumidest toodud linastest riietega.

Rahvas kogunes ümberkaudsetest küladest kokku, et Carli hing vabaks saaks. Usuti, et surnu siirdub inimestele kättesaamatustesse paikadesse. Laibapõletamine oli ürgne rituaal, mille käigus vabastati hing inimkehast. Carli lagunenud surnukeha veeti siidlinasse mässituna, vankriga paleest välja tamme saluni. Väljaku keskele oli kaevatud lai auk.

Haud oli jaotatud kaheks. Paremal pool oli vana kombe kohaselt puupakksark. Laip asetati salusse kogunenud ülikute poolt puupakksarka ja suleti tihedalt pika puuplaadiga. Vasakusse poole laoti tähtsuse järjekorras rikkaliku hauapanust. Täielik joogiserviis, roomast pärit täis pronks-ja hõbenõud, klaaspeekrid-ja vaagnad, härjasarvedest valmistatud joogisarved ja kullast meesteehteid. Teenrid kandsid puust liudadega juurde kuldseid ja hõbedasi rinnasõlgi, teemanditega ohtralt kaunistatud vöid, nuge, kääre, sõrmuseid, mõelu, peeglit, täringuid ja kaks paari kannuseid. Et ka Carli hing Valhallasse rännakul nälgima ei peaks, laoti juurde kaks siga, lammast, mitu paari kanu ja liuatäis suitsutatud kalu. Naised itkesid põlvili olles rajatud hauakambri pervel. Sellise itkemise ajal laoti kinni kaetud hauakambrile mullast ja kividest kõrge kääbas. Kääpa ümber laoti tahutud põllukividest ring, et laiali ei vajuks ja, et kaitseks kurjade vaimude ja haldjate eest. Kui üliku pidulik matmine lõppes, lõppes ka kahe sõdalase valhallasse saatmise ettevalmistused.

Ghaeli ja Dietrichi laibad asetati tuleriidale, pead kaelade vastu. Nende pihade ümber kinnitatud vöödele torgati tuppedesse laiateralised mõõgad. Peade kohale asetati taprid, paremale pihku asetati oda ning rindkerede peale asetati tammelaudadest kokkulöödud kilbid mida sõdalased tavaliselt kasutasid. Sõdalased kandsid puuriidale väikesearvulisi ehteid. Teekonnaks kaasa värskelt tapetud kolm siga, kümme kana, kaks lammast ja sada kuivatatud kalu. Kui sõdalased ümber laia tuleriida kogunesid, süüdati lähisugulaste poolt tuleriit igast küljest põlema. Tuli kerkis südikalt mööda tuleriita üles, kattes langenud sõdalased, relvad, ehted, riide esemed kui ka toidumoonad. Taeva poole loitvad leegid ja suitsujuga sümboliseerisid Valhallasse siirduvate sõdalaste hingede puhastumist ja rännakuks hoo andmist. Mehed laulsid hingede teele saatmiseks itkulaule. Nende silmad olid niisked kuid tundsid Ghaeli ja Dietrichi üle uhkust. Kui tuleriit kukkuvarises ja lõpuni põles, lõppes ka itkulaulud. Sõdalased kogusid langenud suguvendade tuhad, asetati manades värvilistesse savianumatesse, suleti tihetate kaantega. Tuleriidal põletatud relvad painutati kokku, asetati haudadesse urnide ümber ning peale laoti kividest kääbas.

6 peatükk

Kui Marcyanne oma silmad avas, särav valgus tema silmavaadet häiris ning trummeldavat peavalu tundis, leidis ta, et teda on kuhugile kinni seotud. Ta lihased olid põrutustest ning pitsitavast kanepinööri höördumisest kergelt halvatud. Kui ta käega igat tolli enese ümber kompis, nii palju kui kammitsetud käed lubasid, leidis ta ühtviisi, et lebas nahkadel. Iga viivuga, mil ta silmad esmapilgul eredana paistis, harjuma hakkasid. Ent miks olid ta silmad kui tina rasked? Füüsilisest kontaktist millegagi või kellegagi? Ilmselt küll. Aga tüdrukul oli üha enam raske neid lahti hoida, lasi alla andes silmalaugudel kinni langeda.

Rasked aeglased sammud lähenesid, lavats nagises, nahkade asukoht muutus, ja kuidas niiske jahe riie näo nahka tupsutas. Kuigi käsi, mis tüdruku nahka puudutas, oli kohmakas, kare ning vabisev. Kui Marcyanne korraks käbi luudd ja lihaste läbi lõiganud valu pärast pead veidi keeras, näis kellegi tundmatu käsi külm. Kõrvu paitas vaikne kähisev ning vabisev hääl, mis pisut laulvalt tundmatus keeles pomises.

Marcyanne avas aeglaselt oma silmad. Kambris, mis rohkem püstkoda meenutas, oli hämar. Suletud suitsuluukide vahelt immitses peenikesi päikese kiiri, mis ulatudes kompima ta varbaid ning märgatavalt soojendama hakkas. Silme ees hõljus virvendav udu. Vürstitas tahtis kätt tõsta, et oma tuimi silmi pühkida, kuid oli kanepinööriga seotud. Ta pea oli kui tina raske ja kõrvus kohises nagu laanes.

Külm vabisev kare käsi kompis tüdruku laupa uuesti. Sõrmed olid harali ning pulseerivad, ning kajamas laulev tundmatu keel mis kord vaibus ja valjenes. Aegamisi hakkas virvendav udu tüdruku silme ees hajuma ja silmad haarasid üht meest. Kes ta on? Kus ma olen? kõlas Vürstitari peas küsimuste jada. Nii palju, kui tal silmi pingutada andis, suutis ta näha, et ta kohas kummardus igivanana näiv mees, pikad halli-valge kirjud juuksed hõljusid õhus. Vanamees oli kummaliselt riides, kandis kummalisi ehteid kaelash peas ja soonelistel käsivartel. Ta oli askeetlikult kõhna, kuivetunud kortsulise nahaga. Ta naeratas hambutu avatud suuga.
,, Kus ma olen?" õnnestus Macyannel vaevaliselt suust sõnu välja pressida.
Selle asemel, et küsimusele vastata, sulges vanamees silmad, koogutas tüdruku kohal küürutatult ja ümises võõras keeles laulvalt pomiseda.
,, Kes te olete?" küsis Marcyanne, üllatunud sellest, mida ta nägi.

Vanamees lõpetas oma salmi, koogutamise, avanud silmad, mis olid helerohelist värvi, asetas reumast kõverdunud sõrme tüdrukule huulele, raputas aeglaselt eitavalt pead, mis tähendas vaid ühte. Need helerohelised silmad, mis teda elutargalt, uurivalt vaatasid, olid kummavad ja rahustavad, milles puudus kurjus.

Vanamees oli nõid, ravitseja. Ta ei saanud olla noorem kui sada kakskümmend aastat vana. Igivanadest aegade algusest pärinevad võõras keeles sõnad immitsesid palveid ja nõiasõnu igivanale jumalale. Ainus riietus mida ta kandis, oli pargitud hundinahk ja immutatud nõiarohtudega. See oli rituaaliks mis pidi uskumuste kohaselt eemale peletama kurje vaime ja deemoneid ning talletama maagilist väge. Need kurjad vaimud ja deemonid olid maailma tekkimise algusest saadik inimkonda ohustanud. Posijanõid oli ainus, põlvkondade kaupa kes oma iidse tarkuse ja maagiaga sugukonna nendest päästa. Legend pajatas järgmist.

Maailma alguses sündis see jumal, kui polnud veel ei tahenenud maad, vett ega õhku. Tema, kes sünnitas oma poja, oli Wulfgardlaste esiisaks ning kellest põlvesid kartmatud sõdalased, korilased ning vaprad emad. Just temaga, iidse jumalaga maad täitis. Kui inimesi said palju, sündis kurjus ning ebaõiglus. Nad sünnitasid sõjad, haigused ning vaesuse ja nälja. Wulfgardlased tõrjuti oma iidsetelt maadelt välja. Rändanud sajandeid aastaid kuni soodeemandaga abielludes uue maa leidsid ning soode valitsejad said. Seni kaua kui Wulfgardlased oma ürgsest usust ja jumalast kõrvale ei kaldu, püsis nende asundus ja sugukond tugevana ja vankumatuna.

Posijanõid naeratas oma hambutu suuga. Sellest õhkus mõningat imetlust kui ka maagilist rituaali. Püstkoja nurgas praksus leel väike lõke, mis himukalt sõestunud puid limpsas. Kahel maasse löödud jalgade peale asetatud pulga otsas oli rippumas väike katel, milles vesi keema hakkas. Maag tõusis aeglaselt lavatsi pervelt, sammus aeglaselt leel rippuva katla juurde. Ta võttis lee kivide ääres soojenenud puust rituaalselt nikerdatud peekri, ammutas keevat vett. Ta ajas end sirgu, küünitas püstkoja seinal rippuva rõngasse punutud kuivanud ravimtaimi, pudistas maagilisi sõnu pomisedes kaks peotäit ravimtaimede puru peekris loksuvasse keevvette, loksutas natuke.
Naasnud lavatsi juurde, kergitas mängleva kergusega Marcyanne pead, tõstis kimedalt lõhnava peekri ta huultele ning lausus germaania keeles, et ka vürstitar aru saaks.
,, Joo. Kolmest söömust piisab."
Maagi hääl oli mahe ja julgustav, mis ajendas vürstitari sõnakuulekusele. Marcyanne toetas vasaku käega peekrit, puudutades mõne korra maagi kuivetunud reumast kõverdunud sõrmi ning jõi aeglaselt kolm järjestikku lonksu. Ravimtaimedes leotatud ravim maitses tülgastavalt, kuid Marcyanne talus vapralt seda. See ravijook soojendas kogu ta keha, rahustas ning leevendas pakitsevat valu ja muutus uniseks. Ta silmalaud muutusid raskeks ja uinus sügavasse unne.

Päeva keskel kammisid kakskümmend kergelt relvastatud sõdalast läbi tiheda padriku. Nende Marcyanne ja Carli otsingud olid seni möödunud hooti ning ebaedukalt. Ükskõik, kui iga pöösapuhmastesse ja puude taha nad ka ei vaadanud ei olnud kahest otsitavast jälgegi. Nad olid kui õhku haihtunud. Mehed olid väsinud, magamata ning närvilised. Liikusid nad padrikus hajutatult, lootes paremaid tulemusi aga ikkagi ei midagi. Hirm ilma Carli ja Marcya6eta Mergoli ja Shyla ette ilmuda, suurendas nende tahet otsingutega pingutada. Kuigi mõningatel puudel ja pöösastel oli pooleks murdunud koore otsas rippuvaid oksi ja paiguti oli rohus sõtkutud jälgi, kuid see ei pruukinud usaldusväärne vihje olla. Jõudes järjest sügavasse laande.

Ghael astus täit valvsust tallel hoides aheliku keskel. Tema juhendada oli see rühm. Ta seisatas, kuna oli leidnud järjekordsed, mis kui pirtsutades kord end peitsid ja ilmutasid. Ta oli nüüd leidnud hästi vahet tegevatele jälgedele. Ta muigas endamisi ja hellitas suuri lootusi, et saavutas läbimurret ja asus mööda jälgi põhja poole.

Keische tundis ahelikust ette jõudes vastikut mäda haisu. Surus ta enese ümber ringi vaadates käega nina talumata haisu vaevaliselt välja kannatades. Hirm karmi karistuse ees ajendas ta otsingut jätkama. Korraga kuulis tiheda sõnajala puhmaste tagant tihedaid suminaid. Keische tõmbas mõõga tupest välja, hakates sõnajalgu niitma, astudes edasi samm haaval. Suminad valjenesid. Ta tõstis mõõga, niitis puhmast, ent mõõk põrkus millegi kõva keha vastu tagasi. Keische lõi jalaga sõnajala taimed kõrvale ning laskis vaklasi ja porikarbestega ning herilastega täitunud korjust nähes õudsa karje, kargas sammu tagasi ning minestas silmi pahupidi pöörates.
Läheduses olnud sõdalased nimg Ghael jooksid ärevalt kaaslase juurde.Vastik mäda hais pani enamik mehi vapraid ja hulljulgeid sõdalasi, kes olid ka kõige verisemates sõdades ja rüüsteretkedel osalenud oksendama. Ghael kes veel enesega oksendamise vastu ainsana võitles, peletas kärbsed ja herilased eemale ning vaatas ainiti üht otsitutest, Carli. Carli kõht oli viimseni purustatud, lõhestunud soolikad ning teised siseorganid vedelesid mädase kuivanud verega laiba ümber. Ta laskus laiba ette ühele põlvele, pistis käe harali rinnakorvisse ning katsus südame järele, mis aga kummalistel asjaoludel hoopiski puudus.

,, Brasch, ulata mulle oma mantel." käsutas Ghael püsti tõustes ning puhastas oma käed laiade vahtralehtedesse.
Vaatepilt oli liiga öönestav, et Bresch segaduses oli, et ei osanud kõrvaldasi helisid kuulata ja seisis kui kuju, näost oksendamise pärast kaame. Ghael astus ta ette, kahmas ta turja äärest mantlist kinni, tõmbas äkilise tõmbega seljast, kummardus peletas pealetikkuvaid tõpranahad eemale ning mässis mantlisse kompsuks.
,, Mida nüüd edasi?" küsis üks noor frank.
,, Carl on leitud. Nüüd peame ka Marcyanne leidma." lausus Ghael rangelt.
,, Aga me ei leia teda." püüdis frank vastu vaielda.
,, Vait olla", käratas Ghael saksile omase raevuga. Vaatles kordamööda kaaslastele otsa ning jätkas: ,, Me jätkame otsinguid. Ei mingeid vastu vaidlemist.".

Ahelik nihkus pettunult ja hirmunult edasi. Tõsi küll, Carli hukkumine, kuigi ei nähtud kuidas ja kes selle põhjustas aga teadsid, et seda polnud varem kohanud. Teisalt polnud hirm ainus tegur mis neid otsinguid jätkama ajendas. Märkamatult salamisi tungis nende verre adrenaliin. Teadmatus, mis neid alati ümbritses, muutis ohutunnetus seiklusjanuks. Jah, need olid erinevad mässlevad tunded.

Ületanud väikese lagendiku, peatas Ghael ja uuris ta kükitades kummalisi talla jälgi. Lähema uurimise käigus leidis ta, et siin oli liikunud kaks inimest, mida tähistas kuivanud peenikese verenirega. Ta tõusis endamisi lootusrohkelt muheledes püsti, kutsus kaaslased enda ümber ning andis käskluse edasi minekuks.

Tume kajav trummeldamine kaikus läbi õhu. See kord valjenes ja tasanes omases ürgses rütmis. Wulfgarlased kogunesid üksiti ja salgakestena keset asundust, kuhu oli püstitatud ideaalselt tahutud püsti seisev, käpad nagu embuseks laiali, koon ähvardavalt lahti ning silmis kättemaksev raev. See kuju oli ligemale kuue meetrine ning püstitatud kõrgendikule. Jumalakuju ette oli puudest laotud rinnuni ulatuv riit. See trummeldamine venis, vormides iga korraga selgemat viit mis kuulutas õhtuse hämaruse saabumist.

Tare laiad uksed avati. Kõige esimesena astus välja maagposija, toetudes hundi peaga pikale sauale. Ta samm oli aeglane ja pühalik. Tema järel tulid kaks tursket huntmeest, need samad kes Carli maha murdsid. Kolmandas reas astusid kaks nooremat poisikese ohtu meest, kes hoidsid kahevahel laia pinki, millel istus lumivalgesse kleiti riietatud Marcyanne. Kuigi ta teadvusel oli, ei saanud ta siiski aru, mis toimumas oli.

Väike pühalik rongkäik jõudis aeglaselt jumalakuju ette. Hundikoonlased, kes nõia järel astusid, haarasid õrnalt vürstitarist kinni, tõstsid puuriidale ning sidusid ta käed ja jalad kanepinööriga kinni. Wulfila, mis selle maagi nimi õigupoolest oligi, astus aeglaselt ühe korra umber jumalakuju, puudutas igal sammul saua otsaga vastu puusliku ja hüūdis käsi ja pilku taeva poole sirutades ürgses keeles.

,, Dew, Kataran hn announcements i milltir i Nerth wasanaethu. Henffych dda, in deg ing ei rage! Diogelu mewn!"
*( tõlge: on, ole tervitatud Kataran! Anna mulle jõudu, et teenida sind, oo võimsaim jumal. Oh Kataran, õiglane on sinu kättemaksev raev ja hoolitsev armastus. Anna meile seda igavesti. Kaitse meid! )*

Wulfila peatus tuleriida ees. Tõstnud saua kõrgele õhku ja jätkas.
,, Os gwetwch yn dda derbyn ein haberth hyn yr ydyn yn caru, rydyn yn ei gynnig i chi! Kataran, ydych am iddi nerch briod ā glān-allan eich hun?"
* (Võta palun vastu meie ohvriand mida me armastusega sinule pakume! Kataran, tahad sa teda, tütarlast läbi puhastustule omale naiseks? )*

Üle väljaku vältas pühalik hardumus. Oli tunda, kuidas tuul vaibus, kuidas kõik tardus. See oli ärev ootus, mida ürgne jumal otsustaks. Pühaduse tunne süvendas kogu Wulfgardia sugukonna ootusi, pühi aateid ja armastust. See oli armastus õiglaste otsuste vastu, olgugi kas see tõotas tulla hävitav või õnnistav.
Kaugel ääretust soodest kostus õrna sooemanda õrna laulu. Kaugemal kostus nõrk hundi ulgumine, haugatus ja ulgumine kuni katkes ning maad kattis vaikus. Wulfila tõstis pea taevasse tõusva täiskuu poole ja hüüatas.
,, Kataran, beth rydym yn penderfynu? Deg i fwynhau eich dymuniad ac rydym yn cyflawni hyn sanctaidd di cariad!"
* tõlge (Kataran, mida sa otsustad? Tahad sa nautida oma soovi ja me oleme leidnud sinu püha kaitse? )*

Korraga kihutas tugev tuuleiil üle soo, metsade, üle laiade soojärvede. Maad kattis sünge hämarus. Taustaks kostus sadade huntide ulgeid. Üle taevalaotuse raksatas pikne ning kajas mõirgav hääl, täis õiglast viha ja leppimismeelsust.

,, Na! Na! Peidiwch ā chyffwerdd ag ef! Peidiwch ā gwaedu ef i mi! Mae'n codi soyh graeyd! Peidiwch ā gwaredu yr enaid, ac nad ydych ac i rhyw chi byddaf yn dinistrio eich rage sanctaidd o bob chwarten! Felly rwyf wedi cymryd fy bwriad teg."
*( ei, ei! Ära puuduta temasse. Ärge ohverdage teda minu jaoks. Ma nõuan seda mida ma tahan ja äikesega osutan. Kui te ei täida minu tahet, hävitan ma oma pühas raevus teid viimseni. Nii on minu õiglane tahe!) *

Nagu oma sõnadele kaalu andes ja kinnituseks, saatis Kataran taevalaotusest pikse, mis surmas soo lähedal soolaukast vett joova nuumveise. See oli ühtlasi ka valik, mille Kataran ürgne huntjumal valinud oli. Wulfila laskus huntjumala kuju ette põlvili, seejärel kõhuli põrmug kogu Wulfgardia kogukond laskus maagi eeskujul maha.
,,Dych chi n nid uchel ei barch ac yn annawye! Eich bydd ei wneud ar y sul!" lausus maag alandlikult
* olgu teie soov kõrgelt hinnatud. Teie soov täitugu*

Wulfila tõusis kõrge ea tõttu ägisedes püsti ja nii ka sugukond. Ta vaatas kahe hundikoonlase poole, andis käsu nuumveis mille Kataran enese jaoks välja valinud, kuju ette kanda. Kui surmatud ja paisuma hakanud ohvriand tuleriida ette kanti, vabastati Marcyanne kanepinööri kõidikutest ning lubati ohutus kauguses hinges mässlevast šokist vabaneda ja rahuneda.

Wulfila paljastas püha pussnoa, andis sellele suud. Kui neli puust pange kohale toodi, torkas ravitsejanõid pussnoa sügavale ohvriannile kõrri ning voolav veri koguti nelja pange. Ohvriand tõsteti puuriidale. Wulfila tõstis ühe tõrrede hulgast kahe käega õhku, manas ürgses keeles nõidumissõnu, ikka uuesti ja uuesti korrates, asetas tõrre uuesti maapinnaleg. Ta korrutas uut salmi korduvalt, kastis parema käe sõrmed veise auravasse verre, tõstis verest nõretava käe õhku ja tõmbas oma kortsudest küntud näole triipe laubale, põskedele, huulte ümber ning lõuale. Ta nõidumissõnad võtsid üha kiireneva rütmi ning raevukamaks. Ta tõstis pange õhku, pani huuled selle servale ning jõi kolm suurt sõõmu ohvrianni verd. Üha sügavamasse transsi langedes võttis enese alasti, liigutas oma kõhnasid kuivetunud kortsulisi keha osi ja tiirles ürgset tantsu tantsides ümber jumalakuju ja pritsis seda verega.

See mida Marcyanne edasi nägi, oli tal raske oma silmi uskuda. Wulfila laskis end käpuli ning hakkas krampides tõmmeldes hundiks moonduma. Ta nõiasõnad transi tipphetkel muutus verejaluliseks ulgumiseks ja urhatusteks. Maad moondus kõigi silme all hundiks. Libahunt tungis kogukonna sekka, hüppas kallale ühele noorele mehele, kes hardalt pilke Katarani poole pööratult ennast ohverdades surmata lasi. Kui noormees krampides värisedes suri, moondus Wulfila inimeseks tagasi.
Hundikoonlased lähenesid, kahmasid inimohvri sülle, kandsid jumalakuju ette ning asetasid tuleriidale nuumveise kõrvale. Kui maag transist välja tuli, tõusis ta täies alastuses püsti, sammus aeglaselt kuju ette. Võtnud maase torgatud põleva tõrvikuh torkas tuleriidasse, süüdates kuivanud puud põlema. Tuli sai üles ronides hoogu juurde, nilpsas igat hagu, ronides aste astmelt ülesse, haarates nuumveise ja inimohvri oma kõrvetavasse embusesse.

Wulfila laulis samal ajal üht laulu, hoides samal ajal käed jumalakuju suunas. Sellest aegade hämarusest pärit laulusõnad kestis seni, kui puuriit koos ohvriandidega tuha hunnikuks põles ning hõõguvad süsid alles jäid. Üle soo levis kärssanud ohvrite liha lõhna. Sellega oli iga kuine ohvritalitus lõppenud.

Marcyanne istus endiselt tare trepil. Tõsi, kogu see vaatepilt jumala kummardamise rituaal, hundiks moondamine oli talle hinge sügava jälje jätnud. See oli kui vedamine, et teda ennast huntjumalale ei ohverdatud. See oli üks kummaliseim sündmus ta elus, kus ta elu kui kulla hinnaga üles kaaluti. Ja mida tähendas need kaks sõna Suur Hing? Seda oli ta enese kohta teada saanud Wulfilalt. Oli see tal alati olemas olnud? Kui jah, miks ta seda ei märganud või tunnetanud? Oli see kui pika peiteajaga viirus, mis head võimalust otsis, enne kui rünnata? Need olid küsimused, mis ta ärevaks tegid.

Kogu see sugukond Wolfgardlased oli kummaline ürgne hõim. Nad olid ainsad teiste seast, kes ei tunnistanud orjust või muul viisil endast nõrgema inimese rõhumist. Siin hõlmas ligimese armastus ja meeletult suur üksteisega kokkuhoid. Seda sugukonna elu rajasid ja juhtisid posijanõid, kelle õlul oli veel hõimlaste haavade või muude haiguste ravimine. Ent sõjad või rüüsteretked teiste germaanlaste hõimude maale. Ei nad elasid rahus, hankisid kõiki toiduaineid ja elatustarbeid loodusest. Aga kui keegi neid ründas? Siis katsid mehed ja naised endid sõjariistadega ja kaitsesid oma maad ja kodusid. Kogu see teine maailm ja inimeste kooskõlastus oli avanud ta silmad ning ta südant liigutanud.

Kui Marcyanne suurt tuhahunnikut vaatas ja selle taga kõrget puust ehitatud jumalakuju, taipas ta, et ürgne tähendas ja julmust, julmust ellujäämiseks. Tõsi, hunt oli siinses hõimus ja valdustes püha loom. Teda ei võidud tappa. Ja kui hunt kellegi karja tungis, mõne karilooma maha murdis ja ära viis ning kui inimest ründas, nähti selles jumala sõrme ja püha ohverdustg kui keegi hundi tappis, polnud siin muud karistust kui surm.

Siine elu oli avanud Marcyanne silmad mõistmaks, et tema elu visiooniks, oli päästa germaanlased ja sugulussidemetega ühenduses olevaid hõime, kurjusest ja hirmust. Jumalad olid teda välja valinud kangelaseks nõrkade ja tagakiusatute kaitsja ning rõhujate ja kurjuse vaenlaseks. Ta elu oli teinud pöörde mis mõjutas ta edasist elu.