4. peatükk

Klooster, mille abtiks oli eluajal pühakuks saanud vanamees Benetictius I. Ta seisis oma väikeses jahedas kambris kirjutuspuldi taga, millele oli asetatud valget värvi pärgament ning kirjutas hane sulega krõbisevale pärgamendile. Ta kirjutas ümber üht peatükki Moosese

kolmandast raamatust, olles kogu oma tähelepanu sellele pühendanud. Aken ta kõrval paremas seinas oli poolenisti avatud, mis pani õhu liikuma

. Benetictius asetas sule väikesesse tindipotti ning silmitses gooti stiilis kirjutatud ladina keelt. Olles oma tööga rahul, ohkas korra, täitis sule tindiga ning jätkas kirjutamist. Koputus raskele tammepuust tehtud uksele katkestas ta töö. Noor pühitsemata munk astus alandlikult kambrisse, peatus abti ees, suudles ta püha sõrmust ning lausus pärast õnnistuse saamist.

,, Püha Isa. Rühm relvastatud sõdalasi saabus ja nõuavad sinuga kohtumist."

,, Tulevad nad rahus?" küsis Benetictius ja mõõtis jumalasulast hindaval pilgul.

,, Jah

püha isa "

,, Saada mind." Benetictius lõpetas oma kirjatöö, väljus noore mungaga kambrist ning suundusid kloosti väravate ette.

Kui väravad avati ja munk väravatest läbi astus, peatus ta, tõstis parema käe, tegi sõdalastele püha ristimärgi ja lausus tervitades

:

,, Issanda rahu olgu teiega."

Mõõgaga relvastatud gallialane ronis sadulast maha, astus abti ette, ulatas rulli keeratud pruunika pärgamendi ning lausus.

,, Ma olen Elanarix. Ma tulen vürstitari Hedda nimel."

,, Olgu mu

ristitütar tervitatud." ,, Jäta oma jumal meist eemale. Hedda käseb selle noormehe ravile anda."

Lausus Elanarix külmalt, vandus mõttes Odini nimel ning ei suutnud kuigi kaua kristuse teemat kuulata ega näha. Kuigi tal oli oma emanda nimel ülesanne täita, oli ta sunnitud halva enesetunde alla neelama, kuid vastu püüdlusi tasakaalukas olla, paiskas ta iseloom iga teoga, liigutusega ja iga sõnaga välja viha kristluse vastu ja rangust.

Nende sõnade peale hüppasid kaks sõdalast sadulatest, päästsid hulgakesti kanderaami sadulate küljest alla ja kandsid abti ette. Benetictius I vaatles haavatud ära tehtud näoga. Ta viskas pilgu Elanarixi poole ning lausus

halvasti varjatud põlastusega, unustades kloostri keelud ja käsud

.

,, Aga ta on ori. Orjadega me ei tegele."

Elanarix heitis meeletuks aetud ja kurja pilgu abti peale, ta käsi vajus tähenduslikult ähvardavalt mõõga käepidemele ja hüüdis:

,, Kui keeldud meie vürstitari käsku täitmast, vallutame malevaga su osmiku, tapame teid maha, rüüstame ja põletame kõik maatasa. Selge sul?

!" Abti huuled tõmbusid ränka, pühadust teotavat ähvardust kuuldes virilaks. Ta pilk vajus uuesti Xandemari peale, kes elutuna kanderaamil lebas ning

vastas:

,, Vedage ta sisse. Olgu auväärse vürstitari käsk täidetud."

Jah, Benetictius I mõistis, et oli jumala ja kloostri karmide eeskirjade vastu eksinud, keeldudes nõrkasid, haavatuid ja haigeid abistamast, ega nõudnud selle eest ühtegi hõbemünti. Kui otsustas Xandemari ravima hakata, lootis ta kasuahnelt Heddalt kopsakat rahalist annetust saada. Ta vaatas selja taha, viipas käega ja lausus munkadele:

,, Viige ta hospidali."

Neli pühitsetud munka lähenesid, kummardusid, tõstsid kanderaami üles ja kandsid kui leina rongkäigus Xandemari kloostrisse ida tiiba

. Olles sängitanud kambris poisi nahkadega kaetud lavatsile. Eakas munk lähenes, pea vanadusest tudisedes, haige ette. Keeras ta teiste seletusi kuulates õrnalt kõhuli, kiskus kaltsud ära ning silmitses targal ilmel mädanema hakanud purustatud haavu. Ta käskis noviitsidel poiss puhtaks pesta. Pärast pesemist võidis ta haavu hapukalt lõhnava salviga, täitis haavad kuivatatud pulbriks hõõrutud ravimtaimedega ja sidus haavad sidemetega.

Benetictius astus pärast sõdalaste salga teele saatmist väärikalt kambrisse, istus kõrge leeniga toolile, silmitses Xandemari mõtlikult ning küsis:

,, Kas ta on elu juures?"

,, Jah, Püha Isa." ,, Kuidas ta haavad on?"

,, Rängad haavad. Tal vedas, et veremürgistust mädast ei tekkinud."

Benetictius kuulas ravitseja munka pead noogutades ja

lausus. ,, Kui poisi haavad paranevad, ja ramm taastub, peab ta siit koheselt lahkuma."

,, Jah, Püha Isa."

,, Mathias, sinu ma määran tema ravitsejaks ja sa kannad vastutust ja hoolt, et ta paraneks," abt tõusis toolilt püsti, tõstis parema käe nimetissõrme ja jätkas: ,, Loe alati poisile hingepalvet ja vaata, et ta paraneks."

Benetictius vaatas korra Mathiasele karmilt otsa, keeras end ümber ja lahkus kambrist. Mathias langes lavatsi ees põlvili ja palvetas hardalt.

,, Püha Jumal. Õnnista mind ja seda vaest õnnetukest ja sinu sõnast sündinud ravimtaimi. Lase oma jumalikul pilgul meie peade kohal särada. Ära saada meid kiusatusse ja päästa ära meid kurjast. Aamen."

Mathias tegi Xandemari peakohal ristimärgi, seejärel enese rinnal ja jäi pikkadeks tundides haige lähedale.

Thor sammus kajavas sammassaalis edasi ja tagasi. Ta vööl rippus kuldne vasar. Ta mõtisklused rändasid tundmatutel radades, kulm kortsus, käsi silitamas oma pikka tume pruuni patsi punutud habet. Ta peatus marmorist kausi ees, viibutas korra käega üle veepinna mis virvendama hakkas. Vee pinnale ilmus pilt tahutud maakividest laotud seintega kambrist. Lavatsil lebas Xandemar, kes valuliselt oigas, kui Mathias piitsa purustatud haavu võidis. Freidys lähenes pikas, avara dekolteega lumivalget kleidis. Ta kuldsed blondid juuksed olid punupatsis ja üle õla rinnal. Oma abikaasa kõrvale ilmunud, asetas oma siidise käe Thorile õlale, vaadates talle naeratades otsa.

,, Poiss on sulle sümpatiseerunud." nentis Freidys mõtlikult.

,, Tal on jõudu, mis on mind tema sünnist alates rahutuks teinud. Temas on jumalikkust, mida pole paljudel."

,, Temast saab kangelane. Ma tunnen seda. " lausus Freidys

mõistvalt. ,, Vaata kuidas ta võitleb. Elu on talle kallim. See on võitlus, mida ei mõista ükski jumalus. See on sureliku teha."

ausus Thor ja suunas parema käega poislile, kes korraga krampides vaeveldes vörisema hakkas. Munkravitseja astus lavatsi juurde, kükitas ja pühkis niiske lapiga ta otsaesit ja valvas hoolega, millal krambid lõpevad ning asuda põhjuste uuringutele.

Freidys noogutas pead, et mõistis mehe sõnu. Ta liigutas peegelpildi kohal kätt. Veepind lõi uuesti värelema, ilmus pilt, kuis Léya teenjate kambris oma lavatsil istus, selg küürus, käed nägu katmas ja õlad vappusid nutmisest. Kui Hedda kambrisse sisenes, ehmus teenjatüdruk ootamatusest, pühkis kiiresti käeseljaga pisaraid, hüppas püsti ja oli valmis noort emandat teenindama. Kuigi Hedda oma nõudmistes range oli, oli temas piisavalt inimlikke tundeid, et lähedaseks saavale sõbrannale kaasa tunda. Léya langes emanda ette põlvili, surus oma pisaratest märgunud näo ta kleidisse. Jumalused nägid, kuidas Hedda käed õrmalt teenja pea ümber sulgusei, õrmalt paitasid ja laskis tütarlapsel end tühjaks nutta. See oli liigutav vaatepilt.

,,

Vaeseke, ta kannatab poisi pärast palju. Tõsi, armastus võib olla tugev. Tugevam kui see jumalatel olla võib

" lausus Freidys tähenduslikult.

,, Jah, aga see ei kesta tal kaua."

Thor võttis oma jumalannal peenikese piha ümbert kinni, keerasid endid veeanuma ääres ringi ja lahkusid, sammude kaja neid saatmas.

Kui Xandemar oma silmad avas, valitses kambris pimedus. Kambri akna taga löödi iga väikese pausi järel kirikukella. Kella kõla oli vaskne, kuid polnud liigselt häiriv. Kirikukell kutsus munki kesköisele palvusele. Xandemari pilk oli kinnitunud lakke. Maakividest laotud seintest õhkus öist jahedust, mis leevendas ta piinarikkaid valuhoogi. Ta keeras pilgu kitsa teravkaarega akna poole. Täiskuu ilmus pilvede tagant välja, heites kambrisse hõbedast valgust jättes salapärasuse õhku. Lapse lõbus naer äratas Xandemari mõtetest. Siin ei saanud ju lapsukest olla. See oli niivõrd kummaline, et ajas talle kananaha ihule. Kuigi lapse, pealegi veel tüdruku oma, ei saanud siinsest maailmast pärit olla. Helkiv kuuvalgus oli lummav. Valgus lõi tantsisklema. See oli aeglane, mis kiirenes iga hetkega ning lõbus naer selgines. Vari laskus aknast sisse, mähitud sädelevasse rüüsse. See langes ning võttis aasta vanuse lapsukese kuju, naerusuine nägu oli kui nukul, heledad silmad kui vasikal. Lainetena juuksed hõljusid, kuigi oli tuulevaikne. Ei, see polnud, ei saanud kuidagi ilmsi olla. Xandemar sulges silmad, hingas raskelt sisse ja välja, avas silmad, ja vaatas akna poole. Mänglev lapsuke oli ta aseme pervel, nii et haige saanuks teda puudutada, kuid ei julgenud. Ja siis kõlas lapsukese naeru hulka mahe naise kajav hääl:

,, Ära karda. Ma ma olen Hemesea, jumalanna Freidyse teenijanna. Kuula mis mul sinule Freidyse suu läbi öelda on. Sinust saab kangelane, keda vaevatud rahvad on oodanud. Sinu läbi saab rahvas vabaks ja tunda õnne ning armastust. Vaata, sinu kaudu pääseb õiglus jalule."

Kui ennustav jumalanna hääl vaibus, hakkas ka väikese tüdruku naer ja hõbedanehall vari lahkuma, tõustes käte abita õhku ning hõljus aknast välja, segunedes kuuvalgusega. Nähtu rahustas Xandemari niivõrd, et suikus rahustavasse kosutavasse unne.

Kui Xandemar silmad avas, oli kogu kamber täitunud päikese valgusega. Ta oigas valust. Ta tundis end korraga kergelt. Õrn käepuudutus oma kuumenenud laubal, avas poiss silmad ning nägi Léyat lavatsi äärel istumas. Ta kandis valget kleiti. Miks ta siin on? käis Xandemari peast küsimus läbi.

,, Kuidas sa end tunned?" küsis Léya nagu armastav ema.

,, Valus on." vastas poiss oiates

a ta näo lihased värisesid valupulsi taktis

.

,, Ole rahulik. See peaks varsti mööduma." püüdis tüdruk teda lohutada. Sellist õrnust tundis orjapoiss esimest korda. Kogu oma senise elu oli ta elanud ainult kurjuses ja julmuses.

,, Xandemar, vürstitar Hedda saatis sulle terviseid ja mind vaatama, kuidas sul läheb."

,, Miks ma vürstitarile korda peaksin minema?" küsis poiss end alavääristades.

,, Tema see oli, kes piitsutamise katkestas."

,, Ma jään talle elu lõpuni tänulikuks."

,, Xandemar. Ta tahab sind orjusest päästa." avaldas Léya tõe.

Xandemar sulges raskelt ohates silmad. Senini oli ta näinud elu vaid vägivaldsena ega polnud suutnud mitte kunagi uskuda, et ka maailmas headust leidus.

,, Vaata, ma olen juba viis päeva vürstitari teenijanna. Vaata, ma olen kosunud."

Xandemar vaatas, kuidas Léya lahkelt naeratades lavatsi äärest püsti tõusis, pisut eemale astus ja õnnelikult aeglaselt keerutas. Tõesti, Xandemar mäletas teda nälginuna ja vaevatuna, kuid nüüd oli hakanud liha ta luudele kasvama ja näol polnud enam kahvatust.

,, Sa oled kindlasti rahul, et sind orjusest vabastati." lausus poiss kui Léya ta kõrvale tagasi istus.

,, Loll oled! Ma olen õnnelik!"

,, Aga Sieger?"

,, Ah see anglosaks? Tema on surnud."

Xandemar jõllitas tobedalt tüdrukut. Ei, see ei saanud kuidagi võimalik olla. Kuidas küll? See küsimus ei andnud talle enam asu ja küsis:

,, Mis juhtus?"

,, Neli päeva tagasi oli palees orjade ülestõus. Kõik ülevaatajad tapeti tööde ja lahingu käigus. See oli kui orjade sõda. Sieger lohistati keldrist välja palee siseõuele, kus ta kahevõitlusel tapeti. Orjad tükeldasid ta tükkideks, söödeti huntidele ning ta pea löödi kõrge ridva otsa, hirmuks ja ähvarduseks kõigile." jutustas Léya juhtunust.

,, Mis edasi sai?" küsis Xandemar huvitunult

sundides õhinalt tüdrukut takka, et too edasi räägiks ega enam hetkeksi vaikiks.

,, Mardemar põgenes väheste poolehoidjatega paleest naabervürstkonda. Ta naases üleeile suurema väega tagasi. Mardemar keeldus läbirääkimistest, vallutas palee tagasi ja suurem osa orje hukati kui mässulisi. Pärast ülestõusu verist mahasurumist läksid Hedda ja ta isa tõsiselt tülli. Mardemaril ei jäänud muud üle kui kergendada üksikute orjade elujärge."

Xandemar kelle sisemuses oli erinevad tunded mäslesid, tõstis pead. Kas tõesti? Orjapõli polnudki enam seal nii ränk? Léya nihutas end poisile lähemale, kummardus ta kohale ning pühkis voolavaid pisaraid. Tõsi, Xandemar ei tahtnud nagu naine nutma puhkeda. Selline ootamatust ei saanud ju keegi surelikest ette teada.

,, Oled sa nüüd rahunenud?" küsis Léya murelikult ja puudutas poisi pikemaid juukseid.

Ta silmitses teda lootusrikaste silmadega. Kuigi Xandemar meeldis talle rohkem, kui miski muu siin maailmas, meeldis juba sellest ajast peale, kui ise ennast mäletas. Kuid tüdruku ujedus ei lubanud erilisi lootusi hellitada, kuigi ta hing selle järele kisendas. Süda trummeldas ja hingamine kiirenes ning ta peopesad tõmbusid higist niiskeks. Xandemar oli tüdruku silmis kena välimusega, kastanpruunid juuksed olid kergelt lokkis. Tüdruku jaoks muutsid habemeudemed suu ümber ta mehiseks, küll ka häälemurre järele jõuab, ega ta tulemata jää. Léya vasak käsi libises poisil mööda õlgi alla kuni sõrmedeni ja ristas nendega oma haprad peenikesed sõrmed. Nagu välgust tabatuna, tõmbas tüdruk oma käe eemale, punastades kuni kaelani. See oli ujedus mis teda vangistas.

,, Vabandust!" pomises tüdruk vaikselt.

Xandemar ei vastanud, vaid naeratas tüdrukule sooja lahkusega. Lõpuks ei suutnud ujedus tegutsemisiha tagasi hoida. Léya laskis pea alla vajuda. Noorte pilgud kohtusid. Nende huuled oli pool avatud kuni nad armastava hellusega vastastikku suudluses kompisid. Hetkel mil neil suudlus vaevalt et algas, avanes kambri uks. Léya ehmus ja tõstis pea välkkiirelt üles. Ravitsejamunga sisenemine rikkus selle ilusa hetke. Léya taganes ning pages hirmunult armastatu kõrvalt.

Mathias

vaatas korra tüdrukule järele, kuidas too uksest välja kadus, seeliku saba õhus lehvides, kehitas mõistmatult õlgu ja

astus mõtlikul ilmel lavatsi kõrvale, laskis noorukil, toestades teda, selili keerata. Puudutanud õrnalt koorikuga kaetud haavu, pomisedes ladina keelseid palveid. Mattiase südikus vanadusest hoolimata oli imestusväärne. Ent ka tema võimekusel olid teatud piirid. Mathias märkas haige valust moondunud nägu. Ta sirutas käe peenikese nööri järele ja tõmbas kolm korda alla ja kauguses kõlas vaikne kellukese helin. Mõnda aega vältas vaikus. Kui ootamine piinavaks muutuma hakkas, kostus koridoris tuhmilt kõlavaid samme, uks lükati lahti ning sisenes noor pühitsemata munk. Astunud Mathiase kõrvale, ulatas talle puust peekri aurava veega. Vana munk võttis vöö küljest nahast kotikese, arutas sõlme lahti, võttis näpu otsaga hallikat pulbrit, mille ta keevasse vette puistas, kui kihisemine lõppes, ulatas selle Xandemari poole lausus, vaadates kuidas haige pead tõstis.

,, Joo see aeglaselt ära. See on kuum."

Xandemar raputas eitaval pead.

,, Joo see. See leevendab valusid ja on raviva toimega."

Xandemaril polnud muidugi valikut. Kui ta paraneda tahtis, pidi ta ravitsejamungale alluma. Ta võttis karika vastu. Esimene lonks maitses ülimalt õõvastavalt ja ta osksendas lonksu köhides välja. Mathias naeratas julgustavalt ja heaks kiitvalt. See oli märk sellest, et organism oli haava kaudu verre imbunud haigust tekitavate bakteritega võitlema hakanud ja paiskas joogi välja. Ravipulber, mille koostisosad munk enese teada hoidis, alustas oma ravimist. Mathias aitas poisil selili heita, mil mõne hetke möödudes rahulikku unne suikus. Munk tegi Xandemari peakohal ristimärgi, tõusis vaevaliselt püsti ning lahkus kambrist.