3. peatükk

Päev algas nagu rutiin. Hommikused rivistused, ülevaatused, ja toitmised lahja jahukördiga. Taevas oli pilves, muutes jaheda õhu niiskemaks ja külmemaks. Tõotas tulla vihmane ilm. Pikad orjade rivid suundusid erinevatesse suundadesse tööpostidele, kus eelmisel päevad sihid pooleli jäid, et täna korralikult lõpetada. Nad olid kui masinad, kelle liigutustes midagi inimlikku polnud. Nende nägudest oli märgata luuramist, et vahest keegi reeturit mängiks. Kuigi nende pilgud olid udused aga ettevaatlikud. Üle põldude, metsade ja püsttarade ääres hakkas kostuma meeste hüüdeid, kirveste paukumisi. Kostus mõneti vihaseid ähvardusi ja sõimu.

Oli vahetult enne keskpäeva, kui vana naine kangestunud jäsemetega külili kukkus. Ülevaataja ruttas lähemale, võtnud närviliste liigutustega vöölt ogalise piitsa. Räme sõim kaikus üle kesa. Kui ori ähvartustest ja solvangutest hoolimata lebama jäi, haaras ülevaataja piitsast kindlamalt kinni, lükanud jalaga eidekese kõhuli ja hakkas omavoliliselt karistust läbi viima. Ogad purustasid ja rebisid selja pealt lihaseid ja nahku, eit suri kohapeal.

See oli viimane tilk kannatuste karikas, mis niigi üle ääre ajas. See oli kõigi kannatuste lõpp. Alarichil, kes sündmusele kõige lähem pealtnägija oli, kargas hing täis. Ta tõstis pikemalt aru pidamata kirve, langetas ta jõudu löögiks, lüües ülevaatajal hoobiga pea kaelaga ühes otsast. Alarich võttis langenud ülevaataja vöölt sarve, tõstis huultele ning laskis sarve puhutes välja pika kumeda lõrina. See oli märguanne kõikidele, et mäss on alanud.

Kõik mehed jätsid tööd pooleli, pöördusid selgu sirgu ajades ülevaatajatele kallale, piirates nad ümber ja tapsid kõikvõimalike käepärast olevate tööriistadega. See kõik oli alanud erilise plaanita. Mehed, kes olid võimelised relvade järele haarama, võitlema ülekohu ja rõhumise vastu. Karjamaadel, metsades, põldudel koguneti suuremateks rühmadeks, käratsedes, liialdades ning riskeerides oma eludega. Valitud vahemehed, kes orjadele käsud laiali viisid ja omavahel ühenduses olid, suunasid mässulised kokkulepitud oru poole, mis polnud paleest kuigi kaugel, ent piisavalt nägemiskaugusest väljas.

Üksikud vabameestest rändurid, kes sündmuse tunnistajad olid, eemaldusid ohutusse kaugusesse, kui kehvalt relvastatud orjade salgad oru poole suundusid. See lainetav ja sagiv mässuliste vägi oli organiseerimatu. Nende lärm oli vali ning kujutas suurt ohtu.

Lähenes Menelack hobusel, ratsutades sammu. Menelack istus kindlalt sadulas, vasak käsi hoidmas ratsuteid, parem kergelt vööl. Ta pilk oli kaugusesse vaatav ja ahtaks jäänud pilguga. Kolm tursket meest olid relvastatud kilpide ja mõõkadega. Menelack peatus keset orgu madalal astangul, keeras end hobusega kaaslaste poole ning jäänud silmitsema. Kui lainetav lärm tolligi võrra vaiksemaks ei jäänud, puhus Astralix sarve, mis oru igast nurgast vastu kajas ja orjad vaikima sundis.

,, Armsad vennad. Hea meel on näha, et võtate osa minu siirast ettevõtmisest. Täna algas aeg, mis tõstab meie päid ja selgu sirgemaks. Meie kannatustel on piirid! Me ei taha ega saagi tahtma olla enam orjad! Me tahame vabadust ja kui vaja, ohverdame endid!" hüüatas Menelack kaaslastele pärast seda, kui oli kiivri peast võtnud.

Orjade raev ja kättemaksuhimu oli liiga võimas. Aastaid või aastakümneid oldi ori, oldi kannatatud kisendavat julmust ja ülekohut. Menelack mõistis nende tundeid ja tundis, et seisis õige asja eest. Menelack kui mässu õhutaja ja täideviiv jõud, polnud veel juhiks tõusnud. Menelack laskis pilgu üle raevutseva koondatud inimjõudude. Ta rind tuksatas au ja uhkustundest, et ta polnud ainus, kes vabaduse poole püüdsid. Tõsi, ka temagi oli valmis ohverdama ennast.

,, Kas te tahate ebaõigluse eest kättemaksta? Meie kõigi ja langenute eest?" küsis korraga Menelack kindlal häälel, millest õhkus tajutavat võimukust.

,, Tahame!" müristas mässuliste ühine jõud ühel häälel ja üksteist innustav ja julgustav juubeldus ja iidsest ajast pärit sõjahüüdeid.

,, Siis valigem endi seast targem, osavam ja andekaim mees, kes teie kohale tõuseks ja teid võidule viiks!" Menelack tegi lühikese pausi. Ta heitis pilgu Agardi, germaanlase poole, andis peaga märku mässuliste poole. Kui käskjalg kohuseid täitis, sukeldus ta mässuliste hulka, et isanda käsku täita. Mõne hetke möödudes ilmus Agard mässajate seast välja, Balock kõrval, osutas kutsutu poole käega ja jätkas:

,,Mina olen oma valiku teinud ja tahan, et Balock meid võiduni viiks!"

Balock, kel puudus võimuiha, astus Menelacki ette. Menelack ronis ratsu sadulast maha, patsutas talle korra seljale ja vaatas kuidas hobune aeglaselt sammudes kohevamat rohtu otsis. Peatus ühe kõrge põõsa ees, langetas pea ning lasi hea maitsta. Kui Balock astangule jõudis ja peatus, asetas Menelack raske kämbla õlale ja hüüdis:

,, Balock on väärikas, tark ja ettevaatlik. Ma tahan, et tema meid juhiks!"

Balock langetas pea, andes märku, et oli valmis oma saatusele alluma. Menelack vaatas talle otsa ja naeratas. Ta ei kahelnud oma valikus. Tal oli Balocki vastu usku ning teadis, et just tema on selleks õige ja väärikas.

,, Me tahame sind enesele juhiks!" hüüatas keskealine naine.

,, Tahame!" toetasid teised ka teda takka.

,, Aga Balock?" küsis Menelack. Ta vaatas kaaslasele otsa ja märkas temas rahuliku naeratust. Menelack tundis end ta ees kummaliselt.

,, Oled sa nõus olema mu kaaslane ja parem käsi?" küsis Menelack.

,, Jah." vastas Balock siiralt.

Menelack pöördus kaasvõitlejate poole, tõmbas mõõga tupest, tõstis kõrgele õhku ning hüüatas:

,, Lähme, vennad kaimud! Vabadus ootab meid ja tegusid!" Hetkeks vältas üle oru nõlvade pidi üles ja peatas ratsu. Ta tõstis mõõga ja karjus innustavalt:

,, Asugem liikvele!"

Tõsi, see pani liikuma mitusada vabadusihalejat. See oli kui üks monoliitne vägi, allumaks vaid ühele juhile, Menelack'ile. Mässulised koondasid endid kohmakatesse ridadesse, et oma juhile järgneda. Menelack laskis hobusel rahulikku sammu astuda. Ta heitis pilgu üle õla ja vaatles seda kummalist väge, kes rohkem heinalisi meenutas. Tõstnud pilgu taeva poole ja pomises: ,, Palun, Odin, tee nii, et nad oma tahtmisest ei taganeks."

Tõsi, Menelack hakkas mõistma oma missiooni raskust. Ta polnud mees, kes võtab langetatud otsused tagasi, tunnistaks võimatuks ja vannuks alla. Ta oli sõnapidaja ja vankumatu. Tal olnuks lihtne deserteeruda mässuliste seast, põgeneda jumal teab kuhu või anda end esimesel võimalusel vangi. Aga ei, Menelack polnud selline mees. Mässulised usaldasid teda ja panid kogu oma lootused temale. Nende silmis oli ta kangelane ja nad uskusid, et tema on see mees, kes nad vabadusse viib. Menelack ei märganud sügavates mõtetes lennates, et nad lähenesid paleele. Balock kes juhi kõrval ratsutas, kompis justkui kogemata ta kätt, mis juhti mõtetest üles äratas, näinud ta küsivat pilku ning ütles:

,, Vaenlane on palee ees." Menelack suunas pilgu ettepoole. Tõsi. Mardeman polnud sugugi unistama jäänud. Ülevaatajatest ja palee vahtkonnast kokku klopsitud vägi piiras juurdepääsu. Mässuliste juht peatas hobuse, tõstis parema käe õhku, mis andis mässulistele käsu peatuda. Ta heitis pilgu Balocki poole ning lausus: ,,Korrasta võitlejate ridu!" Balock noogutas käsust aru saamise märgiks pead, pöördus käsku täitma.

,, Püha Odin, palun tee, et kaaslased kartma ei löö ja anna neile jõudu, võiduks või kaotuseks." lausus Menelack vaikselt.

Kahe vaenutseva väe vahele jäi paarsada jalga. Ta heitis pilgu oma saatusekaaslaste peale pilke ja nägi neis hirmu ja kõhklust. Kõigi mässuliste silme all lõi vastas leer kaheks, tekitades sellega endi vahele koridori ning ratsutas välja Astralix kastanpruunil täkul. Ta oli relvastatud vaid mõõga ja pistodaga. Kõigi pilkude all peatas ta hobuse keset välja ja jäi ootama. Lõpuks tõstis ta parema käe poolenisti püsti rahu märgiks. Vaadanud seda ülestõusnute väge, muigas ta pisut halvustavalt ning hüüdis:

,, Mu isand Mardeman saatis mind teile ütlema, et pange relvad maha, loobuge arutust ülestõusust, ning andke välja kõik mässule õhutajad, et teistega suuremat õnnetust ei juhtuks!"

Menelack andis oma hobusele kannuseid, laskis hobusel sammu astuda, peatas hobuse Astralixi ees. Enne kui ta midagi ütles, vaatles ta gallilast helge halvakspanuga. Lõpuks tõstis rahu märgiks käe ning vastas: ,, Enne me ülestõusu ei lõpeta, kui oleme vabaduse saavutanud."

,, Andke alla. Saad sa, Menelack, aru, et see on kui enesetapp. Lõpetage see armetu ülestõus." käis Astralix oma isanda sõnumiga peale.

,, Ei. Mitte keegi ei anna relvi käest, kui siis vabana rahvana või surnutena langeme." andis Menelack oma kindla vastuse, surus kannused hobusele kubemesse ja ratsutas ülestõusnute hulka tagasi.

Astralix vaatas kerge pettumusega, kuidas tema sõber orjade poole hoidis. Isandal Mardemanil oli vaja igat meest, kes oma vägede koosseisu täiendaks, et tugevama väega naabermaid vallutada. Kuigi Menelack oli alati ori olnud ja seda ei saanud talle süüks panna. Kurvaks tegi see meele siis, kui ta teada oli saanud, et üks ta sõpradest oli ülestõusnute juht. Astralix vangutas pead, andis hobusele kannuseid ja ratsutas tagasi, et oma läbirääkimisest aru anda. Menelack ratsutas oma väe ees edasi ja tagasi ja hüüdis:

,, See tund on tulnud ja ärge lööge kõhklema. Jumalad on meie poolel," Menelack tõmbas mõõga tupest, tõstis õhku, ratsutas pisut ettepoole ja karjus julgustavalt: ,, Nüüd või mitte kunagi!"

Menelack andis hobusele järsult kannuseid, röögatas raevust ja ründas kadunud isa kombel, kes kuueteistkümne aasta eest kodu kaitseks sakside väele vastu ratsutas, Mardemanile kallale. Tõsi, see oli piisav eeskuju aramatele ja kõhklejatele, kes oma vikatid õhku tõusid ja raevukalt ulgudes lahingusse tormasid. Selle lainele järgnes teine ja kolmas. Mardemani ümber kogunenud vägi seisis lahingu rivis. Paljudest meestest võis lugeda kõhklust. Mardeman korrastas mõne aheliku, tõstis mõõga ja hüüdis:

,, Näidake neile tõelist vabadust!" Palee kaitsjate read tungisid mõõkadega veheldes ummisjalu vastupealetungile. Kokkupõrge kahe väe vahel oli tugev, mis esimest ahelikku tugevalt raputas. Ülestõusnud tõstsid ja langetasid oma armetuid relvi - kirveid, vikateid, heinahange ja mõõku, tuues vabaduse piirajate sekka surma ja hävingut. Teravaks ihutud vikatiterad raiusid küljest päid, rebestasid rindkeresid, nii et soolikad välja vajusid. Ülestõusnutest langesid mitmed, kui üritasid tapetud vaenlaste mõõku maast üles korjata. Voolavad verejoad muutsid jalgealused libedaks, nii et oli raske tasakaalu hoida ja võidelda. Palee valvurid, peamiselt gallilastest ja germaanlastest sõdalased seisid vahetus kauguses püsttara värava ees, ei sekkunud võitlusse ja ignoreerisid ülemate käskusid. Nende näod olid karmid. Nende read ei saanud ühtki noolt või oda lööki tunda.

,, Rünnakule, te koerad!" närvitses Siegeri noorem vend Dietrich. Ta käsi haaras vööl rippuvat mõõka, tõmbas tupest ja tormas esimesele ettejuhtuvale gallilasele kallale, tappes ta mõõga löögiga pähe. Ortalax lõi sadulas vaaruma ning kukkus surnult maha. Teine katse gallilase tapmiseks ei jõudnud lõpule. Astralix, palee valvurite ja sõdalaste pealik, tõmbas tupest mõõga ning niitis ainsa tugeva löögiga pea õlgadelt. Teised tõmbasid mõõgad tupest ning ratsutasid Astralixi juhtimisel vaenlasele kallale.

Vähemusse jäänud ülestõusnud nägid abist, võtsid südamed uuesti rindu ning surusid massiivse jõuga peale. Vastane piirati ümber. Ülevaatajad ja reeturid langesid tapetutena ja raskesti haavatutena kui niidetud hein loogu. Väike rühm, kes Mardemani meeleheitlikult kaitsta üritasid, langesid ülestõusnute relvade läbi, kuni Mardemanil põgeneda õnnestus. Lahing oli ülestõusnute kasuks lõppenud. Kuigi mässulised olid kaotanud pea pooled mehed surnutena. Nad langesid üksteisele embustesse ja juubeldasid. Nad olid selle ära teeninud. See oli väärikas. Võitjatele oli sõjaseaduste kohaselt õigus sõjasaagile, mis tõsi küll, liiga rikkalikuks osutus. Peale tugevate relvade ja paremate riietele, tõotati kogu aarde jagamist. Mässulised jooksid paleele tormi. Nende rühmad valgusid igast uksest sisse.

Teade suurtest aaretest levis mässuliste seas kulu tulena. See, kui palju valesti kuuldi, et hiiglaslikust aardest osa saada, ei suutnud oma saagihimu ja ahnust taltsutada ning nad muutusid metsikumateks, hullemaks kui Läänemere äärsete rahvaste Estia hõimud. Nad purustasid kõiki uksi, mis viisid kambritesse, lõhkusid, hävitasid ja röövisid kõike, millel suuremat väärtust arvati olevat ning tappes igat üht, kes neile vähegi vastu julges hakata. Palee teisel korrusel avaras kambris pakkisid hirmunud teenijad kirste, et nii kiiresti kui võimalik põgeneda.

Hedda istus peegli ees. Ta arutas patsid lahti, mis pehmelt õlgadele, seljale ja rindadele vajusid. Võtnud rikkalikult ehitud puust kammi ja hakkas südame rahuga juukseid kammima nagu poleks midagi tõsist juhtunud. Tal polnud põhjust oma elu pärast kartmiseks ning kui vaja surra, siis seda ka teeks. Léya põlvitas Hedda ees, püüdis meeleheitlikult teda veenda põgenemiseks. Ei aidanud sõnad ega pisarad. Hedda jäi endale kindlaks ning jätkas enese eest hoolitsemisega. Meeleheide kuhjus tütarlapse südamesse ega suutnud ja osanud ühtegi tarka sõna öelda. Léya kummardus, surus pisaratest märja näo talle sülle ja nuttis. Hedda jättis juuste kammimise katki, asetas käe Léyale lagipähe ja silitas aeglaselt, naeratas armastusväärselt nagu ema oma last lohutaks.

Meeste käratsevad hääled lähenesid. Tümpsuvad jooksusammud ja tapetavate valvurite surmaeelseid karjed lisasid teenijatele paanikat. Tormanud ukse juurde, lükanud ukse kinni ja hoidsid ust nii kaua kinni, kui nelja naise jõud seda lubas. Sammud peatusid ukse taga, vihane karune hüüatus, millele järgnes ukse maha murdmine. Turske gallilane rammis oma laia tugeva õlaga ust. Iga rammimine muutus raevukamaks ning iga korraga võttis jõu kokku. Teenijate nutt ja kiljatused panid gallilase õelalt naerma. Uks andis järele. Sõdalane tormas kambrisse ja hüüdis naisi nähes:

,, Oo, see lausa paradiis!"

Teenjad põrkusid hirmunult tagasi, koondudes keset tuba nagu lambad, nähes, kuidas mässulised kambris kogunesid, piiranud teenijad ümber ja vahtisid neid ihaldavate nägudega. Võitjal oli õigus saagile ning naiste kohta kehtis sama reegel.

,, Näe, vürstitar!" hüüatas üks poisike.

Kaks germaanlast astusid Hedda ette, haarasid temast kinni, tõstsid jalgadele ja surusid vöölt tõmmatud pistodad kõri vastu, valmis läbi torkama.

,, Jätke ta rahule!" kostus Menelacki käsutav hääl.

Ülestõusnud vaikisid, heitsid kõhklevaid pilke oma valitud juhi poole.

,, Ma käskisin vürstitar rahule jätta!" kordas Menelack oma ranget käsku.

Mässulised tõmbasid pistodad kaela vastast ära, pistsid vööde vahele ning taganesid mitu sammu, kui olid ta haaretest vabastanud. Menelack astus Astralixi ja Balocki saatel vürstitari ette. Léya oli vahepeal püsti tõusnud ja Hedda külge end aheldanud, proovides teda sedasi kaitsta, ise hirmust värisedes nagu haavaleht. Menelack kummardas kahe kaaslasega Hedda ees austusega, kes neile kuningliku kõrkusega otsa vaatas.

,, Sa oled meie vang. Aga ära karda. Saad kasutada kõiki luksusi nagu oled harjunud. Keegi ei puutu sind." lausus Menelack rangelt.

Hedda istus toolile tagasi, laskis Léyal põlvili laskuda ja silitas teenijatari pead, mis ta sülle toetatud oli. Ta kuulas mässajate pealikut ja noogutas pead, et mõistis.

,, Astralix, anna võitlejatele käsk, kamber siin vabaks teha." andis pealik kaaslasele käsu.

Kui Astralix end ümber keeras, et käsku täita. Léya tõstis arglikult pilgu, vaatas paaniliselt värisedes kord Astralixile kord Menelackile otsa.

,, Ära karda tüdrukuke! Sinuga ei juhtu midagi halba. Ma luban seda." lausus Astralix kui oli teenijatüdruku pilke näinud.

Léya võpatas, kui ta gallilase häält kuulis. Selle tämber oli sarnane Xandemarile. Ta silmad olid pisaratest udused ja talle viirastus, nagu seisaks Xandemar ise ta ees. Léya hüppas Astralixi jalgade külge, klammerdudes tugevamini kinni ja anus:

,, Ära tee mulle liiga, mu Xandemar!" Astralix vaatas tütarlast üllatunult. See oli esimene kord, kui teda kellegi teisega segamini aeti. Ta langetas käe, silitas ta juukseid ja vastas:

,, Sinuga ei juhtu midagi halba."

Vahitorni keldris, keset sünget pimedust kostusid sünged tontlikud oiged. Sieger oli poolunes ja kergelt nõdras olekus. See oli hetk, mis psüühika reaalsuse ja hulluse piiril pendeldas. Hirm surma ees, vapustus olid ta mõistust tumestanud. Ta kannatas süütundest tekkinud luupainajate küüsis, nähes, et tema ohvrid teda kummitasid.

,, Jätke mind rahule!" röögatas ta, hääl kajas võlvidelt vastu. Sieger laskis pea rinnale tagasi langeda ja hingeldas.

Kuna ta polnud pärast vangistamist ühtegi korda päevavalgust näinud, läks tal öö ja päeva vahekord rassi. Rasked kajavad sammud lähenesid keerdtrepist alla. Häälte kõminas oli ära tunda kolme erinevat kõla. Sieger võpatas ja jäi kuulatama. Sammude kaja peatus ukse taga. Riivid lükati eest ja raske tammepuust uks lükati lahti. Ere valgusviht langes vangile peale, pimestades teda. Kui Sieger valgusega harjuma hakkas, astusid kolm relvastatud sõjasulast keldrikambrisse. Ilma vähimagi ettehoiatuseta tungisid nad vangile kallale, sidusid käed kanepinööriga selja taha kinni, tõstsid brutaalselt püsti, tõukasid keldrikambrist välja. Palee siseõuele oli kogunenud mitusada mässulist, mitmed karjusid vangile rõvedusi, tapmisi nõudes. Tõsi, mässajate vihkamine oli ületanud igasugused piirid. Menelock astus mässuliste hulgast välja. Ta vaatas hetke vangile otse silma, kuni too pilgul langeda laskis. Ta võttis Astralixi käest pika mõõga, torkas Siegeri jalge ette maasse ja hüüdis:

,, Ükskõik, kes on tema ohvriks langenud, või kui leidub kedagi teist, astugu ette, mõistku talle karistus!" Menelack laskis karmi pilgu üle mässuliste ridade käia, oodates, kes välja astuks, et oma sõna öelda. Kui keegi sammugi ei astunud, jätkas ta: ,, Kas polegi kedagi, kes tahaks oma ära nägemise järgi karistust mõista ja oma käega läbi viia?"

Ülestõusnute seast astus platsile turske viiekümnele lähenev mees. Ta pea oli halliks läinud, näol pikk arm. Ta peatus paar sammu pealiku ees ja lausus:

,, Mina, Maximar, Xandemari lell, võtan karistamise oma kätte."

Menelack oli ta ära tundnud. Ta silme kangastus pilt, kuidas Maximar kuueteistkümne aasta eest isaga õlg õla kõrval sakside vägede vastu võitles. Alles nüüd hakkas tõde vaikselt lahti kooruma, et Xandemar Menelacki noorim vend oli. Ta noogutas hindavalt pead ja lausus:

,, Võta see mõõk ja langeta otsus." Maximar lähenes, võttis mõõga käepidemest kinni, tõmbas erilise raskuseta mõõga maa seest välja, osutas vangi poole ja lausus kõlaval häälel:

,, Andke talle mõõk. Las jumalad otsustavad, kumb meist surema peab. Kui mina langen, peab vangi igaveseks ajaks lindpriiks mõistetama."

Selline karistus oli vaid sõdalastele määratud. Et Sieger endine saksi soost sõdalane oli, passis talle karistus hästi peale. Maximar astus keset väljakut ja jäi ootama. Sieger võttis ulatatud mõõga vastu ja tormas verejanuliselt karjudes vastasele kallale. Esimene viga mida Sieger tegi, oli rutakas rünnak ja vehklemine. Maximar pareeris osavalt mõõgaga vastase hoope. Ta nägu oli rahulik ja pingutustevaba. Ta ei kiirustanud vastu rünnakuga. See oli kui mäng. Sieger ründas ja torkas mõõgaga taas, taas ja taas, üha raevukamalt ning väsitas end enneaegselt. Mõõga löökidel ja torgetel polnud enam jõudu ja energilisust ning need muutusid aeglasemaks ja kohmetunuks. Maximar otsustas sellele kemplemisele lõpu teha. Ta tõstis mõõga, lõi vastase hoobi kõrvale ning torkas selle talle sügavale rindu. Sieger tuikus, pillas oma mõõga kõlisedes murule, võttis kahe käega rindu torgatud mõõgast kinni, kuid ei suutnud välja tõmmata. Ta vaatas uskumatult Maximarile otsa, kes mõõga rinnust välja tõmbas ja Sieger elu kaotades pikali kukkus. Orjuses kannatanud mässulised vaatasid seda kergendunult pealt. Sieger oli saanud õiglase karistuse. Maailmas oli üks saksist jõhkard vähem.