Kakskümmend sõdalast, karmide ilmetega, sõdadega ja tapmisega harjunud ohtlikud mehed, sakside ja germaanlaste vannetega ühendatud rühm kammisid läbi iga jalatäit maad, kõrgemad rohud, kõik võimalikud käidavad jalgrajad, kus oli lootust leida Marcyannet ennast või tema poolt jäetud jälgi, ent otsingutel puudusid igasugused tulemused. Korraga veeres tume kõu üle taevalaotuse nagu olnuks hiiglasuur põrgulikult kõmisev ja kolisev vanker üle sõitnud. See ehmatas nii mehi endid kui ka nende ohelike otsas mõnikord sammu astudes rohtu napsavaid hobuseid. Kõuele järgnes terav pikselöök kaugel seisvasse vana tammesse, lõhestades tüve nagu kirvega pooleks ning kui kuivanud tohud põlema süütas. Hobused tõusid kõvasti hirnates tagumisele jalgadele, peksid esijalgadega tühjalt õhku pekstes ohelikest end vabastada.
Lähedal seisev noor mees, kes ohje pingule tõmmates oma mustakarva täkku taltsutada püüdis, sai kabja löögi rindkere pihta, mis mitut roiet purustas ning madalalt korisedes külili vajus, murdunud roiete teravikud läbi rindkere tungides. Huntide karjad ulgusid sügavas kuusikus kooris ning üle maa laskus sünge sügis õhtune hämarus, keset südasuve. Taevas lõhestus välkudes, mis siksakitades üle taevalaotuse sähvisid. See ülikummaline loodusnähtus atas hobused paanikasse. Neli sõdalast hoidsid ahelates puhkides ja ägisedes kinni, et ratsud põgeneda ei saaks. Kõigi nende kaelasooned ja lihased olid suurest pingutustest pungil.
,, Hoitke kinni, kõvemini, kõvemini, kõvemini!" röökis Ghael kähedaks muutunud häälega. Ta seisis teistest eemal ja hoidis hirmu ja meeleheitlikut jõudu süstivana laia teralise mõõga käepidemest kinni.
Ent inimvõimetel on teatud piirid mille ületamine oli üliinimlik või suisa võimatu. Kahekümne hobuse jõud olid suuremad kui kahekümnel sõjaga harjunud tugevatel meestel. Kaks meest tagumisest otsast libastusid, kukkusid ohelikest lahti lastes selili. Hobused tõmbasid end vabaks ning kappasid paanikas eemale, et metsast välja saada.
,, Mida see kõik tähendama peab?" küsis Ghael endamisi pomisedes, kui päevane valgus rohkem kaduma hakkas ja silmitses mõistmatult taevast kus polnud ühtegi sinakatmusta pilve.
,, Jumalad kõnelevad. Me oleme nende vastu eksinud!" röögatas Keische nagu poolearuline ja laskis end üleloomulikele jõududele kukkuda.
Mehed vaatasid hingeldades küsivatel pilkudega kaaslast, et põlvitas, käed elutult külgedel rippumas ja nuuksus väreledes. Kas hirm oli teda nüüd rängalt vaevanud? Kas maha murtud meie nägemine kohutas teda südame põhjani? Jah, terve päev stressi ja musta masendust, alaline hirm oli nooruki hinge öönestanud ja laastanud. See oli vaid aja küsimus, millal see hingest välja purskub ja kontrollimatuks muutuks.
Keische kes julge pealehakkamise ja hulljulgusega ei hiilanud, oli arglikum ja kergelt endast välja minev. Kõuekärgatused ja piksed sähvisid suurema hooga. Keische hoidis käed kramplikult kõrvadel kartes jumalate võimast häält kuulda ja halises paaniliselt nutta. Ghael astus Keische ette ja sõnas karmilt.
,, Lõpeta see hullus. Ma käsin sind."
Keische ei teinud Ghaeli kuulmagi. Nutter paaniliselt uskliku hullusega. Sellest meelesegaduse puhangust mis ei näinud lõppevat, oli häiriv seda pealt vaadata ja kuulata. Ghael kükitas noore mehe ette, tõstis toore jõuga pea üles ja peksis rusikaga vastu nägu, et ta hulluse lõpetaks, ent Keische polnud kontakti võimeline. Ghael tõusis tülpinult püsti, ütles end uhke võimukusega rinda ette tõstes.
,, Jumalad nuhtlevad ainult sind. Sa pead kaduma, et välk sind tabaks!."
,, Ei! Ei!" röögatas Keische meeletult, tõsises mõttes hullunult ja arukaotanult.
Ta heitis täies pikkuses end kuivanud mulla ja samblavaibale põrmu ja halas: ,, jumalad, andke mulle andeks."
Mis loogikat oli järgnenud teos, mis oli hullumeelse häirivad karjed ja nuuksed? Arglikud olid alati esimesed, bes vaenlaste poolt heidetud angood või nooled selga sai, kui arglikult lahinguväljalt pageda püüdis. Või jahil käimises. Põdrad, karud või kes tahes ulukitest küttide piiramisrõngasse sattusid, alati esimesele arglikule kallale tungisid, et surmast pääseda. Tõsi, Ghaeli välk kiire otsuse langetamine põhines just sellele. Ta astus kaks sammu taha poole, tõmbas laia teralise mõõga tupest, tõstis hoovõtuks õhku, langetas rahulikult nagu oma tööga harjunud talupoeg, raiudes Keischel pea õlgadelt. Maha raiutud pea veeres paar meetrit eemale ja jäi pidama mulluses tormis murdunud puu najal. Ghael tõmbas mõõga mullast välja, puhastas mullast ja verest Keische mantlisse puhtaks, pistis selle hooga kolksudes tuppe ning pöördus käratades sõdalaste poole.
,, Mis teie passite? Otsige!"
Peata laipa maha metsloomadele saagiks jättes, lahkusid üheksateiskümmend sõdalast Marcyanne otsingutele, meeled käest kaotadud hobuste pärast mõrudad. Keskealine, viiekümne seitsmele eluaastale lähenev mees, kelle pikk punast värvi kahte kalasaba patsi punutud habemega, ning sama värvi poolte selga ulatuvate lahtiste juustega, kükitas kahtlast asja märgatud rohusse. Ta lükkas käega kuivanud rohu kõrvale ja leidis kummalised jalajäljed. Oma jahimehe vaistu kasutades mõistis ta, et jälje oli jätnud hiiglase kasvu kummaline loom, mis oli jälje väljanägemisest nagu inimese oma, ent metsistunud looma moega. Nii kummaline kui see ka polnud, näis leid ebausutav. Et Ghael oli käskinud teavitada igast leiust, mis pidi kasvõi ühe vihje andma. Et ta välja lõigatud keele tõttu tumm oli, tõstis ta pea kuklasse ja lasi kõrist välja ebamäärase rahuldunud häälitsusi. Dietrich oli olnud nooruses rooma konsuli Romulus Claudius Vespaniuse ihukaitseväe pealik. Et miks ta keele kaotas, seisnes põhjus selles, et veinist purju joonuna julges ta solvata, rooma konsulit ennast, ta naist, lapsi ning kogunisti ta sugupõlve. Karistuseks lõigati tal keel suust välja ning aeti kui metslooma maale pakku. Oma tugevuse ja hea sõdalasena sai ta oma suguvendade Anglosakside seas tunnustatud meheks. Ghael reageeris, vaatas selja taha ja küsis.
,, Mis on Dietrich?"
,, Öö, hõhõhõõ, õ-õhõ." naeris Dietrich, tõstis käe ja suunas nimetissõrme suuna näitates rohule.
Ghael mõistis, mida Dietrich õelda tahtis, tõttas punahabe kõrvale, kükitas, et paremini kummalist jalajälge näha. Tõsi jalajälg oli kummalisem kui ta osanuks eales oodata. Ta vaatas Dietrich Punahabele otsa ja küsis.
,, Arvad, et see juhib meid Marcyanneni?"
,, Õho-ööh." häälitses Dietrich jaatavalt, pühkis keele puudumise pärast süljeseid huuli.
Tõsi, vaevalt kui Ghael punahabeme silmadesse vaatas, leidis ta pilgust hulljulgele ja kartmatule sõdalasele omast sädet põlemas. Ta noogutas tunnustavalt, tõusis punahabemega ühel ajal püsti. Ta käsi maandus vööl rippuvale põdranahast veelähkril, tõmbas nahkpaelu vallandades vöölt, ulatas punahabemele ja lausus.
,, Võta üks mehine lonks mõdu. Sa oled seda välja teeninud."
Dietrich võttis kõhedust tekitavalt naerdes lähkri vastu, tiris puust punni pealt, tõstis kuivanud huultele ja jõi ühe tubli punnpõse täie kosutavat mõdu, neelatas aeglaselt, mõdu magusat kanget alkohoolset turgutavalt keelekastet alla. Ghael patsutas labakäega mehise sõbralikusega vasakule õlale ja naeratas. Just sellised mehed talle meeldisid.
,, Haneritta! Me läheme mööda leitud jälgi. Hoidke mõõgad käepärast." käsutas Ghael kamraate, kellega oli koos nii mõnelgi sõja-, ja rüüsteretkedel käinud, mehiselt õlg-õla kõrval võidelnud, ühiselt vaenlasi võitnud ja semulikult omavahel sõjasaaki jaganud.
Jäljed suundusid läbi iidse metsa, mis oli kohati võsast ja kõrgetest rohtudega ummistunud, et sõdalane kõige ees higistades mõõgaga niitis. Ghael vaatles enda ees looklevat rada, laksutades mõtlikult keelega. Kui ta pilgu taeva poole tõstis, mõtles ta pead vangutades.
'' Kummaline, pilvi pole, aga pikseid paugub ja tugev tuul. Oot, mis see punane verev kuma see on? Hakkab koitma?"
Tõsi, taevas oli verevalt punane ning päike hakkas tavalisel harjunud moel säraga paistma. Ta vaatles silmi kissitades päikest, mis oli loojumas ning iga hetk lõpmatusse kadumas. Mets hakkas hõrenema. Kõrge hein asendus samblikute koheva vaibaga, puud iga penikoormaga järjest kiduramaks.
'' Raba." mõtles Ghael kahtlevalt.
Ta kükitas samblikute ja rabale omase mätta vahele ning silmitses jalajälgi. Ghaelile meenus lapsena kuuldud lugusid sookoletisest, mida rahvas pahade laste hirmutamiseks räägiti. Ta mäletas seiku, kus rühmade viisi jahilkäijaid udumeres ükshaaval teadmatult kadusid ning mis ka koheselt sookoletise süüle pandi. Mitte keegi ei teadnud, milline see sookoletis oli, ent teati tema isukusest. Oli ka neid hulljulgeid kes koletist jahtima läksid ning samuti kadusid. Jalajäljed juhtisid sõdalaste rühma rappa. Mis pärast? Ta tõusis püsti, vaatas kaaslaste poole, kes olid kidurate mändide alla kõrgetele mätastele istunud, ning leiba nugadega lõikasid ja vinnutatud liha kõrvale sõid ning lahjat mõdu peale jõid. Vaadanud uuesti mõtlikult raba poole mis kauguses kidurate puude vahelt kätte paistis.
,, Ö-öh! Öh-öö." Ghael pööras pilgu küsivalt punahabe poole, kes viipas esmalt parema käega näitavalt tema poole, siis enda, asetas käe ettehoiatavalt mõõga käepidemele ja seejärel raba suunas.
,, Tahad minuga raba äärde tulla?", küsis Ghael kamraadilt. Näinud, et jaatavalt pead noogutati, jätkas ta: ,, söö rahulikult. Ma korra uurin."
Dietrich tõusis vastu juhi tahtmist püsti. Ghael vaatas talle otsa ja nägi ta silmis murelikust. Ghael asetas oma käe punahabeme lihastes õlale, vaatas otse ta silmadesse ja lausus.
,, Ma ei lähe kauaks. Söö ja puhtka. See on käsk.".
Dietrich põrnitses trotslikult juhile otse silma, taltsus, kehitas käsule alludes õlgu, sättis tagasi puu najale istuma ja haukas pekist suitsulihasse. Ghael astus mõtlikult kuivanud rohus kidurate puude vahel edasi. Ta pilk oli ettevaatlik ja luurav. Teda ei jätnud jalajäljed rahule. Kuigi ta hellitas suurt lootust tüdruku leidmisel. Kui ta pilk üle raba väljade käis, otsis ta turvalist teed üle ohtliku ja salakavala raba. Rabajärved olid laiad ja ka väikeseid. Raba oli vesine, mille vahel rohu kõrgeid künkaid leidus. Esmapilgul nägid nad välja laiad ja kindlad. Ta hüppas üle pisikese rabalauka. Astunud ühelekõrgele rohumättale ja teisele, kuid selgus, et need polnud kindlad. Vajunud jalgupidi vette. Tema õnneks polnud põhi sügav ning avastas inimkäte vett ehitatud tee. Ghael ronis mülkast välja, astus paju võssa kus ta pika kepi murdis. Ta toksis mülkasse tagasi astudes enda ees, otsides enne järgmist sammu tehes tee jätku. Otsustanud puhke hetke katkestada ning otsimisega jätkata. Astunud kaaslaste ette, viskas pika kepi nendele jalgade ette ja lausus iga ühele otsa vaadates.
,, Aitab. Puhkus läbi. Me jätkame otsingut läbi raba."
,, Läbi raba?" küsis Keiserich, sõdalaste seas kõige pikem, mõjudes oma germaanlaste sugukondade seas hiiglasena. Ta ülakeha oli paljal ja lihased punnitasid naha alt välja. Ka Dietrich vaatas uskumatult Ghaelile otsa, tõusis ühe hüppega püsti, ajas rinna ette ja mõõtis ta hindava targa pilguga üle.
,, Jah. Ärge jõllitage nagu ma oleksin hull. Te kuulsite mu käsku. Täitke seda." lausus Ghael tõrkumise pärast ärritudes.
Sõdalased tõusid habemetesse nohisedes püsti, pakkisid toidu vöökottidesse, pingutasid mõõgavöösid. Iga üks astus võpsikusse, valis ja murdis omale meelepärasema pika ritva ning kogunesid raba ette juhi ümber. Ghael näitas kindla jalge aluse ette ja sõdalased astusid hanereas rabamülkasse, mis neile põlvini ulatus. Samm-sammu haaval astusid nad edasi, toksides ritvadega jalge ees. Meeste silmis võimutses kahtlus ja umbusaldus. Tõsi, raba kujutas endast kurja ohtu ja oli salakaval. Tõsi, mõte rabas pimesi kompida, teadmatus millal see vale samm tehakse mis võis tuua hukatust endale ja teistele. Päike oli juba taevas kadunud ja hämarus vallutas rohkem ja rohkem maad. Oli vaid lootus kuigi kõikuv. Raba kallas oli silmapilgu taha kadunud, kui kauguses suur avar rabasaar kätte paistis. Meeste süda hakkas kiiremini kloppima ja ärevus vallutas nende meeled. Saarel asetusid avarad kõvast saviplaatidest majad. Saar oli piiratud püsttaraga, mis oli kohati nii kõrge, et varjutas küla elu.
,, Seal on küla!" hüüatas arminägu.
Ghael ajas kaela õieli, et üle meeste peade vaadata. Ta ei vaadanud küla, kui juba mõistis, mis sugukonnaga tegu oli.
,, Wolfgardlased," pomises Ghael. Ta oli sellest kõimkonnast nii mõndagi kuulnud kuid alles nüüd hakkas ta mõistma, et ilmaasjata neid araklikuks ei peetud. Vaadanud kaaslastele otsa ja jätkas uut käsku meestele kätte jagama : ,, mehed tungime külasse. Ta kui Marcyanne sealt leiame, oleme oma ülesande lõpul."
,, Aga kui vastu hakkavad?" küsis Heinrich, pikkade musta värvi juustega ja kitsehabemega mees.
,, Ärge halastage kellegile." vastas Ghael ja ta pilgus helkis anglosaksidele omase seiklusjanuga.
Sõdalased pingutgsid mõõga,- ja rinnavöö pandlad kõvemini kinni. Nende senine võimutsenud umbusklikus oli kui peoga pühitud ja asendusid metsikuse ja seiklusjanuga. Ritvad visati käest. Senine hanerida lagunes ning hajutatuna tõmbasid mõõgad tuppedest välja ning tormasid õhus keerutades röökides külale tormi, mil metsik huilgamine ja röökimine saatis igat nende sammu. Esimesed kaks sõdalast kaotasid kindla jalgealuse, vajusid relvi käest pillates sügavasse sohhu. Abitult väherdes vajusid nad mülkasse ning uppusid. Kahe kaaslase hukkumine oli kohutanud teisi, kes jätkuva innukusega külale tormi jooksid. Wolfgardlased kogunesid hiilivalt püsttarade taha, pooled ronisid püsttara etikutele, võtsid nooletuped ja vibud õlgadelt, pingutasid pikkadel kanepinõõre, asetasid nooled vibudele, tõmbasid vinna, võtsid peale tormavad vaenlased sihikule ning niitsid noolte tabamustega jakust. Hulk mehi vajus, nooled rinnus, kõhus või kaelas sohu ning uppusid soomülgastesse.
Kolmteist sõdalast, sealhulgas ka Ghael ja Dietrich Punahabe tormasid väravatest sisse, põrkusid wolfgardlastega kokku ning raiusid mõõkadega vasakule ja paremale, niites iga peale tungiva sõdalase läbi raiutud kehaosadega jalust. Hoolimata metsikust vehklemisest ja hoopide tõrjumisest, piirasid wolfgardlased sissetungijad ümber ning surusid suurema hooga peale. Hoolimata vaprusest ja mehisusest, langesid anglosaksid ja germaanlased üksikuti, kuni neil suurema ülekaalu tõttu taganema sunniti. Igat sammu tähistas wolfgardlaste kui ka germaanlaste laibad.
,, Taganege!" röökis Ghael täiest kõrist. Ta taganes järk-järgult, tappes mõõga löökidega igat üht kes talle läheneda üritasid.
Dietrich seisis sama kaljukindlalt juhi kõrval. Tumm punahabe oli puusast haavata saanud, kuid suutis veel vastu pidada. Murdunud odateravik sügaval ihus, ümbertringi voolas verd mööda pardmat jalga alla. Ta surus hambad kramplikult kokku ja asus peamiselt kaitsele.
,, Taganege!" röögatas Ghael uuesti. Taganeda püsttarade vahele, kus ei saanud wolfgardlased suurematel hulkadel peale suruda, sealt saareranda kus lahingurivi korrastada ja uuesti rünnata."
Heinrich kes kõige uljaspea ja riskeerija oli, tungis pärast enese mõõga purunemist ja langenult wolfgardlaselt vägeva tapri võtnud ning surus end kui puid poolitades peale, raiudes otsast päid, käsi ja rebestas kõhtusid. Ent näinud Marcyannet kauguses lahingut pealt vaatamas karjus ta.
,, Marcyanne, ma saan su kätte!"
Ent see ainul armetuks ürituseks jäigi. Kuus wolfgardlased, kes sellist raevuga täitunud hüüu karjet kuulnud piirasid ta ümber ning pistsid ta mõõga torgetega tükkideks. Ghael ja Dietrich olid esimesed, kes püsttara väravakindlustustest välja said. Nendele järgnesid üksikult teisigi germaanlasi ja anglosakse. Algsest rühmast olid ellujäänud vaid viis. Viis germaanlast ja anglosaksi püüdsid nooltesaju all lahingurivi sättida. Kaks valju verejanulist mõirgamist ja klähvimist lõpetasid wolfgardlaste nooltesajud. Ghael ja ta ellu jäänud kuid haavata saanud kaaslased vaatasid väsimusest raskelt hingeldades mõistmatult enese ümber. Dietrich seisis kui sammas. Ta asetses diagonaalselt püsttara väravakindlustiste vastas. Õudne pilt kammitses ta senist hirmu alla surumis võimet. Ta silmitses kohkumusest punnis silmadega kuidas kaks hiiglast verejanulikeks ja võimsateks huntkoletisteks moondusid. Täiskuu paistis taevas valgustades tontliku hõbedase valgusega üle lahingu tandri ja moondunud laipasid. Kaelad täiskuu poole ajanud, ulgusid kaks hiigelhunti verd tarretama paneva julmusega, mis verejanuliste haugatustega lõppesid. Dietrich suunas vasaku käe näitavalt väravate poole. Ta avas karvadesse kasvanud lõuad ja lasi kuuldavale õudse karje. Vaevalt kui germaanlased end kaitsesse ajada said, hüppasid kaks huntkoletist püsttara väravatest välja, tungisid valimatult kahele sõdalasele kallale purustades pikkade kihvadega lõhki kõrisid, rebestades puruks kõhtusid. Hirmunud karjed kajasid üle saarekalda. Hundid tungisid uutele ohvritele kallale, rebides, lõhkudes, hävitades nad iga ühe. Ghael ja Dietrich tooksid relvi käes hoides kaitsva kalda poole, kuni nad üle avara rabaväljade metsa padrikutesse jõudsid. Nende seljataga kajasid surevate kaaslaste karjeid, viimseid, surmaeelseid. Oli see saatus või õhkõrn juhus, kui nad pisut eemal kõrget lahinguratsut nägid?
,, Keiserichi täkk!" hüüatas Ghael, näidates käega täkule.
Lahinguratsu oli saduldatud ja valjastega. Ghael hüppas sadulass, ulatas punahabele käe, millest semt kinni haaras ja sellele toetudes end hobusele selga vinnas. Ghael keeras täku ringi, andis kandadega mõne ergutuslöögi ja ratsutas galoppi sõites päästvasse vabadusse. Oli südaöö.
Taevas särasid miljardeid tähti. Oli nõrk tuul. Qualibery kindlustatud palee laiad väravad lükati lahti. Üksik ratsu kappas kindluse eesõue. Ghael vabises sadulas, püsides seal vaevaga. Ta kõht oli läbi imbunud verest parkunud. Dietrich pidas tugeva ja jõulise figuuri tõttu kauem vastu, kuii verejooks oli temalgi suur. Tallipoisid jooksid lähedale, haarasid suitest kinni, teine sadulajalustest kinni. Ghael püüdis iseseisvalt sadulast maha ronida kuid rängast verekaotusest nõrknenult kaotas ta tasakaalu ja kukkus oiates sadulast alla muldpinnasele. Dietrich hüppas hobuse seljast kergelt tuikuma lüües maha, kükitas sõbra kohale ja aitas teda toetades püsti tõusta.
Shyla seisis tseremooniarõdul toetudes kahe käega rõdu reelingutele ja silmitses mis eesõuel toimes. Ta oli naasmist näinud ning kui ilma tütreta tagasi tuldi, tõmbus ta kulmud kokku. Neil läheb tühjade kätega naasmine kalliks maksma. Ent tõsiasi, et mehed läbisid rasked katsumused ning lahingu milles suuremas vähemuses rängalt lüüa said. Neil hekel kui ta rõdul seisis ja ülbe kõrkusega alamate toimetusi vaatas, mässas raev meeste saamatuste pärast. Aga kuhu Carl jäi, küsis Shyla eneselt. Kui ta hobusele pilgu heitis ja silmadega üle mõõtis, nägi ta ruurt rulli keeratud kompu, tõusis surmale mõeldes ihukarvad püsti. Shyla nähes tõsteti riidesse seotud pamp sadula küljest maha, avati riidemähistest lahti, ning kõdunev lagunenud laip teistele nähtavale tuli. Vastik hais levis kulutule kiirusel üle kindlustatud palee õue. Vürstinna surus oksele hakates sõrmedega nina kinni ja lahkus rõdult.
,, Kas tõesti läheb kõik nii halvasti?" küsis Shyla eneselt.
Ta sidus käed seljataha risti, laskis keha pisut ette poole ja kõndis toa ühest nurgast teiseni, edasi ja tagasi. Carli surm ärritas teda rohkem kui hirmutas. Koos Carli surmaga kadus tal käest võimu ja varanduse kasvatamise võimalus. Lõpuks suundus ta ukse lahti ja väljus kambrist. Kui ta troonsaali jõudis, kus Merqol tavaliselt vürstkonda valitses, seadusi lõi ning kõrgeid külalisi vastu võttis. Mergol istus nagu vanamees troonil pisut ette küürutas ning pead vasakule rusikale toetas ning tallmeistri ettekandeid. Kui Shyla saali astus ei pööranud vürst talle mitte ühtegi tähelepanu nagu poleks teda olemas.
,, Hästi. Andke minu käsk sõdalastele edasi, et need kaks vangikeldrisse visataks.".
Tallmeister kummardas Mergoli ees ning pöördus käsku täitma.
,, Sa ka tead sellest?"
,, Jah, Carli surm ja tütre kadumine paneb mu mõtlema. Kuidas? See on küsimus millele ma vastust ei tea."
,, Sinule võimu suurendamine korda ei lähegi?" küsis Shyla, sihtis abikaasat pilkudega ja võttis oma võimuka poosi.
,, Seni mitte, kui ma neile küsimustele vastuse leian." vastas Mergol ja vahtis mõtliku tõsidusega naisele otsa ning viibutas ükskõikselt paremat kätt, et naine ta silme alt kaoks.
Shyla puhkis vihaselt nina alla, keeras end ringi ja lahkus troonisaalist tõsiselt närvis olles ning lõi ukse pauguga kinni. Mergol jäi endises poosis troonile istuma. Ta avas aeglaselt parema käe peopesa ning nähtavale ilmus kuldne sõrmus. Seal oli kujutatud hademsecht'i, igavese pimeduse, mis tõsi, kaugetel aegadel põrguks nimetama hakataks, valitseja torso, peakohal ristamisi tapper ja mõõk. Vürst silmitses seda ainiti, nagu see vapp teda lummaks. Tõsi, surm paelus teda ning see pakkus talle ka teatud naudingut. Tema oli mees, kes otsustas oma alamate nende elu ja surma üle. Iga tema käe viibutus oli seaduseks, millele kõik alluma pidi. Carli kohutav surm oli teda mõtlema pannud. Miks just tema? See oli küsimus mis teda huvitas ja millele ta vastust saada tahtis. Mergol võttis vasaku käega sõrmusest kinni, sirutas paremat kämmalt sirgeks ning lükkas sõrmuse keskmises sõrmest vasakule sõrme, nagu kauges tulevikus abiellunud paarid abielusõrmuseid panevad. Ta tõstis parema käe enesele rindkere kõrgusele ning vaatas sõrmust uuesti, põrgu valitseja soosing käis temaga kaasas. Ent kui kauaks. Mergol tõusis troonilt püsti, astus trepi kaudu troonilavalt alla, astus pikki samme tehes teise tseremoonia saali teise otsa. Enne kui ta saalist lahkus, peatus ta avara akna juurde, mis peamiselt saali päevasel ajal valgustas.
Ta heitis valvsa pilgu palee eesõuele ning nägi kuidas Carli korjus Valhallasse saatmiseks ette valmistati. Nähtust rahuldunud, pöördus kanna pealt ringi, tegi paar astet, sest avarate usteni polnud just väha palju käia, lükkas saali laiad uksed lahti ning astus koridori. Ta tõstis parema käe, viipas kahe sõrmega kutsuvalt. Kaks tammepuust kilpidega ning mõõkadega relvastatud anlosaksi sõdalast järgnesid vürstile. Keerdkäiguga trepp viis neid vanglakeldrisse. Vahti pidavad sõdalased avasid iga kord uksi, kus vähegi vürst seisma jäi.. Ees oli avar koridor, mille ääri kümned vangikambri uksed teineteise vastas asetsesid. Teisel pool koridori vasakut seisid kolm kiialakaks aetud peadega valvurid, raske tammepuust ning kettidega suletud ukse ees. See oli ettevaatlikusega seatud, sest mine sa tea, millal ja kuidas vangid põgeneda suudaksid, kui neil haavadele vaatamata suuteline olnuks
ta ees põlvili tõusta ning otsmikutega sügavalt kummardades külmunud paepõrandat puudutada. Kaks sõdalast astusid vangide ette, tõstsid toore jõuga rinnust kinni haarates põlvili, põrgulik valukarjatused taustaks. Piisavalt kummardama sundinud, lasti nad haaretest lahti ning vangid prantsatasid põhule tagasi. Mergol vaatles ilmselge naudinguga neid ja nende põrgulike kannatusi, mida veritsevad haavad põhjustasid. Ent Mergol polnud unustanud sellise külastuse põhjuseid. Vastuseid ta saada tahtis, miks ja kuidas Carl surma sai ning mis moodi Marcyanne vürstitar siiani kadunuks jäi. Need küsimused sügelesid keelel ja meelel mis nagu kruustangide survel peast välja tungida tahtsid.,, Kes Carli tappis?" kõlas Mergoli karmikõlaline hääl, mis igast tahutud võlvidest akustiliselt vastu kajas.
Ebamäärane oli Ghaeli suust vaevaliselt välja pressitud vastus. Tegelikult polnud ei temal ega punahabemel õiget aimugi. Olid vaid tähtsusetud arvamused, millest väga raske või olematuid vihjeid leida. Ükskõik kui väga Ghael ennast ei pingutanud, oli ta nii nõrgaks jäänud, et ei suutnud muud kui seosetult iniseda. Mergol silmitses maas vedelevat Ghaeli. Ta oli nii nõrk, näost surnukahvatu. Ta oli kui imik, kui enne oli tugev, sitke ja energiline. Ränk haav õlal oli mädanema hakkav. See kes nädala verekaotusest hoolimata veel elas, vaevu, oli ime. Iga teine olnuks ühe või kolme päevaga surnud. Mergol vaatas vasakul pool seisvat valvurit, vaatas kulli pilgul kes oma saaki vahtis ning lausus.
,, Pane ta rääkima."
Läänegooti suguhõimust pärit mees astus irooniliselt irvitades Ghaeli kõrvale, tõstis teda kui kaltsunuku üles ning asetas parema käe haavatud õlale. Ta hoidis pilgu isanda peal ning ootas märguandeid, olles neid kiiresti täitma hakata. Ta ei pidanud märguannet kauem ootama. Ta lükkas kõik viis sõrme laia haava. Põrgulikus valus röögatas Ghael ning vähkres läänegooti mehe embuses. Kui piinamisele vahe tehti, küsis Mergol.
,, Kuidas Carl surma sai?"
,, Ma ei tea."
See oli tarbetu küsimus. Mergol kes jahipidamist armastas, teadis, et sedasi inimest võis maha murda metskiskja. Ent see kiskja pidi olema väga suur. ,, Sookoletised." halises Ghael nagu laps ent ei jõudnud lauset lõpetada. Tõsi, ka Mergol teadis germaanlaste hõimude sealt levivat ja kinnistuvat müüti. Et ta skeptik oli, ei suutnud ta seda uskuda, või ehk ta ei tahtnudki seda. Teisest küljest pidas ta seda naeruväärseks. Mergol andis valjul kõigile kuuldaval hääles kohtuotsuse.
,, Teid Ghael ja Punahabe hukatakse homme hommikul esimese kukelaulu ajal."
Mergol pöördus ümber ning lahkus kongist, suutmata seda kõntsa haisu välja kannatada. Ghael keeras end hägades külili ning sulges magama jäämata oma silmad. Ta kuulis kuidas rasked tammepuust uksed suleti ning metalsete kolksatustega ust suleti. Inimeste saatused olid vaid jumalate otsustada. Alles nüüd kui Ghael surmaga silmitsi seisis adus ta, et oli eksinud rängalt jumalate vastu. Ta kõrvus kõlasid oma käega hukatud noorukese sõdalase karjed ja kurjakuulutavad ennustused jumalate vihast. Ta silme ees vilksatasid pildid inimestest kellele ta oli ebaõiglaselt kurja teinud. See oli ära teenitud karistus ning nagu sõdalasele, võtab ta karistuse kartmatu uhkusega vastu.
Väljas lõik varajane hommikune valgus aeglaselt põlema. Kindlustatud kastelli taolise palee eesõuel oli kuhjatud lai inimkõrgune kolme astmega puuriit, mille olid sõjasulased öö läbi ehitanud. Kuus sõdalast astusid kasarmuhoonest välja. Nende seast olid kahks musta värvi nahkadesse riietatud timukat. Nende laiadel vöödel rippusid laiad tapprid, mis olid nii rasked et mitte ükski meestest ei jõudnud ühe käega üles tõsta, rääkimata veel raiumisest. Nende paraadlik marss oli aeglane ja pühalik. Nende tee suundus mööda sõdurirada kuni kongikeldrisse viiva usteni. Kaks vahimees tõstsid tupest tõmmatud mõõgad diagonaalselt rinnale. See oli auandmine neile, kes jumalate tahet täide saatsid ning kellede takistamine enesele jumalate õiglast raevu õlule kallati. Vahimehed avasid uksed ning ulatasid kahele esimeses reas seisvatele sõdalaste kätte põlevad tõrvikud ning rongkäik võis jätkuda. Tõrvikute leegid tantsisklesid kollaste laikudena seintel. Sõdalaste sammud tümpsusid kajades vastu. Nende sammud peatusid topelt lukustatud uste ees mis koheselt kiirustamata avati. Kolm meest sisenesid. Kaks aitasid aupaklikult hinge vaaguva Ghaeli püsti ning talutasid punahabeme järel palee eesõuele tagasi.
Tuleriida lähedale oli püstitatud väike lava, mida piirasid kokkukogunenud täies relvastuses vankumatud germaanlased. Punahabe ja Ghael talutati lavale ning aidati puupingi äärde põlvili. Ghael ja punahabe nägid kuidas Mergol ja Shyla palee tseremoonia rõdule astusid. Kõigi silme all tõstis Mergol parema käe üles ja hüüdis võimsal häälel.
,, Nende kahe süül hukkus meie hea sõber võimsa Ati poeg Carl kõige jubedamala moel. Ning nende kahe süül jäi minu kodust põgenenud tütar tagasi toomata. Ja nende kahe süü läbi hukkusid minu kakskümment parimat sõdalast. Minu kohtuotsus kõlas, et nende karistuseks on hukkamine kõigi teie silme all timukate raskete tapprite terade läbi. Olgu see kõigile teile hoiatuseks!"
,, Mis on sinu ja punahabeme viimane sõnum meile?" küsis üks timukatest kahe hukatava käest.
,, Vabadus meile kõigile nende julmurite võimu alt!" hüüdis Ghael võimsal häälel. See oli tema viimane jõuraasuke, mille ta oma südame soovi oli välja karjunud ning vajus puupingile lõssakile.
Timukad vaatasid kuidas ärritunud Mergol käega hukkamiseks märku andis. Vanem timukas surus Ghaeli peaga vastu pinki. Noorem timukas sülitas pihkudesse hõõrus kätele laiali, võttis laia sõjakirve varrest kindlalt kinni. Tõstis tappri peakohale ning lausus.
,,
Bragi tervitab teid Grķmnismįlis väravates ja lahked valküürid meelitavad teid magusate sõnade ja ahvatlevate käeviibetega!"Ta ohkas korra välja ning langetas sõjakirve raiudes Ghaeli pea õlgadelt ning mis pingi ääres seisvasse vitsadest punutud korvi veeres. Ka punahabe hukati samal moel nagu Ghael, hüüdes talle Valküüride tervitust. Ghaeli ja Dietrichi peadeta laibad tõsteti püsttara väravakindlusti
Rahvas kogunes ümberkaudsetest küladest kokku, et Carli hing vabaks saaks. Usuti, et surnu siirdub inimestele kättesaamatustesse paikadesse. Laibapõletamine oli ürgne rituaal, mille käigus vabastati hing inimkehast. Carli lagunenud surnukeha veeti siidlinasse mässituna, vankriga paleest välja tamme saluni. Väljaku keskele oli kaevatud lai auk.
Haud oli jaotatud kaheks. Paremal pool oli vana kombe kohaselt puupakksark. Laip asetati salusse kogunenud ülikute poolt puupakksarka ja suleti tihedalt pika puuplaadiga. Vasakusse poole laoti tähtsuse järjekorras rikkaliku hauapanust. Täielik joogiserviis, roomast pärit täis pronks-ja hõbenõud, klaaspeekrid-ja vaagnad, härjasarvedest valmistatud joogisarved ja kullast meesteehteid. Teenrid kandsid puust liudadega juurde kuldseid ja hõbedasi rinnasõlgi, teemanditega ohtralt kaunistatud vöid, nuge, kääre, sõrmuseid, mõelu, peeglit, täringuid ja kaks paari kannuseid. Et ka Carli hing Valhallasse rännakul nälgima ei peaks, laoti juurde kaks siga, lammast, mitu paari kanu ja liuatäis suitsutatud kalu. Naised itkesid põlvili olles rajatud hauakambri pervel. Sellise itkemise ajal laoti kinni kaetud hauakambrile mullast ja kividest kõrge kääbas. Kääpa ümber laoti tahutud põllukividest ring, et laiali ei vajuks ja, et kaitseks kurjade vaimude ja haldjate eest. Kui üliku pidulik matmine lõppes, lõppes ka kahe sõdalase valhallasse saatmise ettevalmistused.
Ghaeli ja Dietrichi laibad asetati tuleriidale, pead kaelade vastu. Nende pihade ümber kinnitatud vöödele torgati tuppedesse laiateralised mõõgad. Peade kohale asetati taprid, paremale pihku asetati oda ning rindkerede peale asetati tammelaudadest kokkulöödud kilbid mida sõdalased tavaliselt kasutasid. Sõdalased kandsid puuriidale väikesearvulisi ehteid. Teekonnaks kaasa värskelt tapetud kolm siga, kümme kana, kaks lammast ja sada kuivatatud kalu. Kui sõdalased ümber laia tuleriida kogunesid, süüdati lähisugulaste poolt tuleriit igast küljest põlema. Tuli kerkis südikalt mööda tuleriita üles, kattes langenud sõdalased, relvad, ehted, riide esemed kui ka toidumoonad. Taeva poole loitvad leegid ja suitsujuga sümboliseerisid Valhallasse siirduvate sõdalaste hingede puhastumist ja rännakuks hoo andmist. Mehed laulsid hingede teele saatmiseks itkulaule. Nende silmad olid niisked kuid tundsid Ghaeli ja Dietrichi üle uhkust. Kui tuleriit kukkuvarises ja lõpuni põles, lõppes ka itkulaulud. Sõdalased kogusid langenud suguvendade tuhad, asetati manades värvilistesse savianumatesse, suleti tihetate kaantega. Tuleriidal põletatud relvad painutati kokku, asetati haudadesse urnide ümber ning peale laoti kividest kääbas.
