2. peatükk

Päike kuldas üle igat rohuliblet, mis katsid laialt karjamaad. Sajad lehmad sõid rahulikult heina, vopsates mõningaid kordi sabadega vastu oma kehi, et peletada eemale tülikaid hammustavaid veremaijaid putukaid. Aeglane tuul leevendas meeletut, sajandi suurimat kuumust, mis ähvardas suurte ikalduste ja mõõtmatute tulekahjudega. Taevas olid väikesed pilvesagaraid, kuid sellest ei piisanud, et päikest varjata ja jahedust looks. Huvitav, kas linde selline kuumus ei seganud, et nad ilusaid viise ritta seadsid? Jah, nad olid justkui hoolimatud. Vahest said nad kuskilt pisut vett juua, mis laadis neid energiaga, et ilusti laulda. Xandemar lebas rohus selili, vasak jalg põlvest kõverdatud, parem jalg sirgelt maas ja käed kukla all. Päikesevalguse käes pärlendasid ta laubal ja rindkerel higipiisad. Pisut end liigutanud, mis higi voolama pani. Vaevalt kui higinire huuli puudutas ja pisut soolakat maiku tundis, tõstis ta käe ja pühkis käeseljaga. Ta sulges silmad, nautides oma üürikest vabadust, eemal rõhuvatest töödest, ilma ühegi kupjata. Ta avas silmad, et taevalaotusesse vaadata. Pilved võtsid kohati tuttavaid kui ka võõraid kujusid. Xandemar oli kuusteist talve vana. Ta ei mäletanud oma minevikust midagi. Ta oli orb ja teda kasvatas kasuema.

,, Hei, vennas!" kostus tütarlapse peenike hääl.

,, Mis nüüd viga?" küsis Xandemar roidunult.

,, Sa oled kaunis! Eriti siis kui päike sulle peale paistab." põhjendas tütarlaps oma tähelepanu vajadust ning naeratas pisut totakalt.

,, Jäta see loba, Balke." Balke vaatas Xandemarile otsa ja nihutas end pisut poisile lähemale.

Temas oli tundeid, mida ei saanud mitte keegi mitte ühelgilt orjalt ära võtta. See oli kiindumustunne, armastus. Vaatamata oma energilisusele oli tüdruk hea, lahke ning hooliv inimene, kes ei teinud isegi kärbsele liiga. Xandemar avas silmad, mida vahepeal sulgenud olnud, ja vaatas tüdrukut. Balkel polnud keha lõplikult välja arenenud, kuna oli kolmteist sügist vana.

,, Kas ma meeldin sulle?" küsis Balke rutakalt, nagu peljanuks küsimuse esitamisega hiljaks jääda ning tulistanud hingamata välja. Xandemar mõtiskles. Kui ta pilk päikese asukohta haaras, leidis, et õhtu polnud enam kaugel. Tõusnud püsti ja lausus:

,, Püsti! Ajame lehmad kokku ja ajame tagasid. Õhtu jõuab peagi kätte!"

,, Aga sa ei vastanud mulle." ajas Balke kiuslikult oma tahtmist peale.

,, Pärast poole. Lähme nüüd!" Balke tõusis mõninga vastumeelsusega püsti, haaras Xandemar maast karjasekepi, kutsus vilega kaht karjakoera, kes klähvides lehmakarja liikvele pani. Balke kohendas seelikut ja astus poisile kõrvale, vaadates talle otsa

.

Sa naeratad. Küll sa näed, et ka sinu elu orjana raskemaks läheb. Praegu oled sa veel nooruke. Sul ei jää muud üle kui palvet Odini poole öelda. Oi, kahju sinust. Vaata, su ema oli ka kaunis, kuid see ilu on tal kibedat orjust maitstes närbuma hakanud, mattudes kõntsa ja armide alla

,

mõtiskles Xandemar murelikult, kui ta samuti tüdrukule otsa vaatas.

Tõsi, seni oli Balke elanud unistuste maailmas. See magus vili oli vabadus. Kui keegi orjadest meeleheitlikult põgeneda püüdis ja kui tabati, oli karistuseks surm, surm okkalise piitsa läbi ja kõigi silme all, kes olid sunnitud vastikust tundes pealt nägema, kuidas põgenejal nahka ja liha seljalt rebiti, verega maapinda kasteti kuni ta halastava surma rüppe langes. See polnud aga piisav ega vähendanud põgenemiskatseid. Tõsi küll, vähestel õnnestus põgeneda ja teadmatult vabaduses kaduda.

,, Xandemar!" katkestas Balke mesimagus hääl poisi mõtisklusi.

,, Mida nüüd?" küsis Xandemar pahuralt, et tema püha rahu hetke häiriti, mil oma mõtete sagedusele ühenduda.

,, Kas ma ei meeldigi sulle?" küsis tüdruk kangekaelselt, arvates, et tema peale mõeldi.

Xandemar vaatas tüdrukule otsa. See oli teema, millele tal polnud mahti või ta ei tahtnudki sellele vastata. Praegusel hetkel tundus see vägagi peale surumisena, jättes sellele vastamata. Kas ta üldse tundiski tema vastu midagi muud suurt ja erilist, kui sõprust? Vist mitte. Xandemar raputas kergelt pead, et säärastest mõtetest vabastada. See aga eksitas tüdrukut taas, kes silmi välgutades huuled virilaks väänas ja solvunult turtsatas:

,, Ma arvasingi, et ma ei meeldi sulle kui naine."

,, Jäta mind üksinda," vastas Xandemar ärritunult. Näinud, et tüdruk teda jahmunult vaatas, peatus, vaatas Balkele isaliku tõsidusega, jätkas ta: ,, Kuuled ka mind? Hakka astuma. Ma tulen varsti järele."

Balke solvus selle peale veelgi rohkem, turtsatas solvunult vihaselt nagu siil, ohanud korra, löönud selle peale käega ning hakkas kergel sammul liikuma. Xandemar vaatas talle pikalt järele ning küsis endalt pomisedes:

,, Miks just mina?"

Mis vingerpuss oli saatusel temale varuks? Üle kõige oli ta tahtnud olla keegi, et enese üle uhkust tunda. Ta süda kripeldas rinnus, miski väreles kõdi sarnaselt ta kehas, muutis hingamise kiiremaks. Mis teda sedasi ärevile ajas? Üht ta siiski taipas. See oli kerge hirm. Hirm kelle ees? Ta vangutas nõutult pead ja hakkas aeglasel sammul kõndima, karjakrantsid saba liputades järgi. Kaugemal paistev karjavärav oli pärani lahti, lehmad astusid kolonnis läbi väravate. Kui viimane lehm silmist kadus, märkas Xandemar, kuidas Sieger väravate manu, käed rüppes seisis. Iga sammuga, mis poisi edasi viis, kasvas ärevus ta hinges. Vaevalt kui ta väravatest läbis, kargas Sieger poisi ette, kahmas valusalt vasakust õlast kinni, raputas pisut ning küsis:

,, Kus sa kuradima päralt hulkusid?," ta hääl kõlas õelalt ja paljastas urisedes esihambaid.

Nähes, et Xandemar vaikis, lõi käega poisile rusikaga näkku ja jätkas: ,, Vasta mulle! " Xandemar vaatas Siegerile külmal pilgul otsa ja nähvas vastates:

,, Karjamaal, Seal kuhu sa mind saatsid."

Selline suuline vastuhakk ärritas Siegerit veelgi, tõukas orjapoisi toorelt pikali, laskus ühele põlvele, rebis selja paljaks, tõusis piitsa ja laksatas korra vastu muru.

　

Hedda istus oma avaras kambris portselanist raamiga peegli ees ja vaatas lahkelt naeratades peegli kaudu kuis Léya ta juukseid kammis. Töö oli aeglane ja liigutused mõõdukad. Neil polnud ju kiiret ning see arendas nende sõprust ja usaldust. Raevukas röögatus lõhkus hubase vaikuse, mis kordus taas ja taas. Nad ehmusid, vaatasid mõistmatult teineteisele otsa, kuulatasid. Olnud ehmatusest toibunud, pöördus Hedda Léya poole:

,, Mis väljas sünnib? Mine, kullake, rõdule vaatama."

Léya tegi sügava kniksu, ruttas seejärel ehmunult väikesele rõdule. Kui ta õues toimunut nägi, tundis ta peapööritust, silmad keerdusid pahempidi ning ta minestas. Kui Hedda mütsatust kuulis, pööras ta pea rõdu poole, hüüatas ärevalt püha Odinit, tõusis püsti ja jooksis seeliku saba tõstes rõdule. Ta kükitas oma ihuteenja ette, patsutas põskedele ja hüüatas:

,, Léya, kas kõik korras?"

Léya avas küll aeglaselt silmad, kuid oli šokist saanuna kõnevõimetu. Kui palee õuel kostuvad röögatused kord tõusid kord vaibusid, tõusis Hedda püsti, toetas kätega rõdu reelingule ja vaatas. Ta pilk tõmbus julma piitsutamist nähes kortsu. Ta vaatas rõdult alla kahe germaanlasest sõdalastest vahimeeste poole, andis käsu brutaalsus lõpetada.

,, Kuidas käsite, preili." vastas noorem gallilane Astralix au andes ja tormas Engarexi saatel relvade kõlinaga palee eesõuele.

Astralix tõukas puulaudadest kokku löödud punaseks võõbatud kilbiga Siegeri eest ära, sellal kui Engarex tal piitsa käest kahmas ja jõulise rusikahoobiga talle vastu suud andis. Sieger vaatas tasakaalu tagasi saades kahele gallilasele korda mööda otsa, suu nurkadest jooksis verd ja huuled lõhkised. Engarex andis ülemkupja taltsutamiseks teisegi hoobi, mis esimesest piisavalt palju tugevam oli, nii et jõhkard paar sammu tagasi vaarus.

Kaks Aestide hõimust pärit orja lähenesid, haarasid kooma piitsutatud poisi käte vahele ning kandsid ohutusse kaugusesse sara räästa alla. Sieger oli taas tasakaalu taastanud, tõmbas vöölt laia teraga pussnoa, tõstnud käe relvaga löömiseks õhku ning tormas Astralixile kallale. Astralix oli sõdimisega harjunud, tõmbas vööl kõlkuvast mõõgatupest lühikese rooma leegioni võitlejalt saagiks saadud mõõga, pareeris noalöögi kõrvale, tõstis õhku ning virutas lapiti Siegerile vastu kätt, kes valust karjatades noal langeda lasi. Astralix lõi jalaga Siegerile rindkere pihta, kes selili kukkus, Astralix laskus põlvedega rinnale, surus mõõga tera kõrile, valmis läbi torkama.

,, Jätke ta ellu!" kostus palee trepilt Mardemani karm hääl. Astralix langetas mõõga, tõusis jalgadele ja jälgis, olles valmis ohu korral surmama. Mardeman lähenes kahe ihukaitsja saatel sarade ette. Ta karm pilk takseeris sündmus koha, sara all vere loigus sureva Xandemari, rohul lebavat Siegerit. Märganud Engarexi ja Astralixi küsivaid pilke, andis käsu:

,, Lukustage Sieger vahitorni keldrisse."

Sõdalased noogutasid käsust aru saamise ja austuse märgiks pead, võtsid Siegerist kinni, tõstsid jalgadele ning talutasid teda mõnikord lükates vahitorni poole. Nad sisenesid, astusid keerdtreppi mööda keldrisse, avasid ukse, tõukasid ta keldrikambrisse, sulgesid ukse ning jäid valvesse. Sieger seisis keset kambrit, kus hõljus niiskuse kopitunud hais. Ainsat valgust andis üks pooleni põlenud tõrvik. Astunud ukse taha, kangutas riivitud ust. Kui avada ei suutnud, peksis rusikaga vastu uksepiita ja karjus:

,, Laske mind välja!"

Jalalöök oli ainsaks vastuseks. Kostus teisel pool ust vastu kajavad häälekõminaid ja pisut naeru.

,, Laske mind välja, kohe!" karjus Sieger uuesti ja peksis rusikaga mõne korra uksepiidale.

,, Vaiki olla seal!" vastas Astralix kurjalt. Ta noogutas Engarexile pead ning nad väljusid keerdtrepi kaudu keldrist.

Sieger eemaldus ukse tagant, ning seisatas keset kambrit. Närvid ei lasknud tal rahuneda ja ta hakkas mööda kambrit ringiratast saalima. Vali raksatus ehmatas teda. Pisut hingeldades astus ta sammu tagasi, vaatas põrandale ja leidis, et oli mädanenud lihastega inimese skeleti rinnakorvi puruks astunud.

,, See vennike on väga kaua siin kõdunenud." pomises Sieger endamisi.

Teadmine, et teda ennast sama saatus oodata võis, ei tahtnud ta alistuda. Vihaga peksis ta jalaga luustiku laiali ning jätkas mööda kambrit tiirutamist, olles mõttesse vajunud. Kolp vedeles mõni meeter eemal, lõualuu puuduliku hammaste ridadega laiali lahti. Tõrviku valgus jättis kolba silmaaukudele kollaka läike. 90-kraadise nurga all näis kolp õudsalt läikivat ja ta uskus, et kuulis õudsat kriiskavat naeru. Sieger kükitas kolba ette, puudutas korra, tundes et kolp mädaneva lihaga oli, viskas selle püsti tõustes vastu seina peenikesteks kildudeks.

Ta astus sammu. Seinale oli kraabitud ruuni kirjamärgid. Sieger luges veerides:

,, Raknarök, oo jumalate sõda, ma tervitan teid!" Mis vea oli see vennike teinud? Küsis ta eneselt mõttes.

Ent ta oli otsustanud, et kavatseb põgeneda. Sieger astus mööda kambrit, uurides ja vaadeldes igat tolli seintel ja lael. Kivide vahed olid pragulised, piisavalt laiad, et jalgadega toetuda saaks. Ida pool seina nurgas, peaaegu vastu lage oli avatud ukseke. Sieger naeratas. See oli ainus pääsetee. Ta oli piisaval tugev ja paindlik, et kõrgemale lae alla ronimine ei valmistanud talle mingeid probleeme. Ta lähenes seina äärde. Paekividest laotud seinad olid kaetud libeda samblaga. Ta püüdis ronida, kuid ei suutnud toetuspunkti leida. Ka teine ja kolmas katse olid läbi kukkunud. Sieger lõi jalaga pettunult vastu seina. Ei! See ei võinud nii juhtuda. See tekitas temas jõuetut raevu, mis oli sama kui tuul müürile. Tõrviku valgus kustus, kattes keldrikambri pimedusega. Sieger ajas pea kuklasse ja röögatas raevunult.

　

,, Kus mu poeg on?" küsis keskealine naine sara nurgast. Ta lebas roiskunud põhul ja värises haigusest.

,, Su poja eest hoolitsetakse. Ärge kartke." vastas Balke ja püüdis teda lohutada, ise hääletult nuttes.

,, Ma tahan teda siia. Palun."

,, Teda ei saa tuua. Ta ei elaks seda üle."

,, Nii külm on." halas Acheria väriseval ja kustuval häälel. Ta keeras end näoga seina poole. Ta käed otsisid värisedes midagi, mida enesele peale tõmmata, kuid peale põhu polnud midagi. Ta oigas ja hakkas köhima. Balke püüdis nuttu tagasi hoida, et olla tugev. Ta silitas Acheria õlga, keeras end külili, surus oma kuuma keha naise vastu, võttis tihedalt kaissu. See oli ainus viis, kuidas naist aidata ja soojendada.

,, Ta ei jõua, ei jõua." kuulis Balke naist sosistamas.

,, Jõuab, puhka. Ta jõuab kohale."

,, Balke, ütle mu õepojale, et ma teda armastan, kui oma poega. Kahju et ma ei saa tema saladust paljastada, ei saa, ei saa."

,, Ole rahulikult."

,, Xandemar on..." püüdis Acheria suurt saladust avaldada. Balke nägi, kuidas naine lõdvalt selili vajus. Ta puudutas naist südame kohalt. Acheria oli surnud.

Mis saladus see olla võis, mis sai alguse Xandemari sünnist ja kui Satjsid germaanlaste maa üht rikkamat paleed vallutasid, tühjaks röövisid ning maatasa põletasid. Mis saladus see oli, mis jälitas poissi igal sammul ja mida ei jõudnud Acheria surres avaldades?