1. Peatükk

Päike oli oma rännakul jõudnud taevalaotuse keskele. Väikesed pilvekogumid ujusid aeglaselt silmapiiril sinna, et ühineda teistega ühiseks või haihtuda. See kõik näis ilus kirgastes värvitoonides, mida kuldsed päikesekiired maale tungides heidsid. See oli kui vikerkaar peale päiksepaistelist vihma.

Kuigi väljas polnud erilist kuumust, kuid mehed, olid põllul alet tegemas palja ülakehaga. Töö oli oma õige hoo sisse saanud ning ühise külakogu tööga edenes see jõudsalt. Moartem lõi vikati mättasse püsti, tõstis selja mõnusalt sirgu, tõmbas vasema käeseljaga üle higise näolapi ja naeratas emale Maale ja Isale Taevale. See oli omamoodi rituaal, et jumalad Maa ja Taevas nende tööd õnnistaks ja head viljakat saaki saadaks. Teisedki tema kaaskondlased tegid samuti.

,, Onu Moartem, onu Moartem!" hüüatas noor tütarlaps, kes lähenes kesale rutusti nõnda, et palg punane. Ta nägu oli hirmul ja ahhetas.

,, Mis juhtunud on?" küsis Moartem hämmastunult. Ta lahke naeratus kaudus huulilt ja asendus mõtliku tõsidusega.

,, Vaenlane on rünnanud isada maapaleed. Tulge ruttu. Sõdurid on kindluses varjul ega suuda kauem vastu panna." hüüatas tütarlaps nuttes.

,, Kuulsite te teda!" karjus Moartem oma karusel häälel, nii, et kõik kesal olnud mehed kuulda võisid.

Mehed kogunesid keset kesa ta ümber kokku, lärmasid häälekalt ja nende seas oli tunda ka paanika hõngu. Moartem tõstis käe ja nõudis häälekalt tähelepanu.

,, Lähme. Mida me siin nagu naised paanitseme. Lähme ja võtkem südamned rindu, isand sõduritega on hädas!"

Tõsi, sellest piisas, et kahtlevaid ja ka hirmunuid mehi rahustada ja ärgitada vapruseks, mida on germaanlasi põlvest põlve saatnud. Mehed jooksid karjamaale, kus sõid nende saduldatud hobused. Nad hüppasid hobustele ning kihutasid kiires traavis isandale appi.

Võitlus palee ümber oli julm. Saksid jooksid kolmest kohast paleele tormi, röökides võimsalt ja võidukalt. Nad raiusid ja tagusid kõiki, kes vähegi ette jäid. Vibukütid sihtisid neid vibudega, lasid nooltesajud välja ja surmasid neist paljusid, kuid mitte piisavalt, et murda nende vägesid. Saksid vastasid samuti nooltega, surmates kindluse kaitsjatest paljusid. See oli keev vihane võitlus ellu jäämise nimel ja sellegi nimel, et anastada ja röövida.

Germaanlased ja saksid olid põlvest põlve verivaenlased olnud. Kuigi hoolimata roomlaste jõulisest ekspansioonist, millele nad ühiselt vastu panid, ei olnud piisav vahend, et verevaenu kustutada. Kuigi ühised vägiteod olid vaid õli tulle, mis pigem tõstis vaenu, kui kustutas, olles ometigi põlised veresugulased.

Idapoolsest paleest tõusis lärmav juubeldus, mis saatis kumedaid raksatusi. See oli märk sellest, et teise värava kaudu murti kindlusse sisse. Paleekaitsjad olid sattunud surmavasse ohtu. Moartem tõstis mõõga, mille oli ta peidetud aarete seast omale haaranud, nii nagu teisedki temaga kaasas olijaid. Moartem peatas kõrgel künkal oma hobused. Viiskümmend kaaslast vaatasid peatudes Moartemile otsa. Nende nägudel peegeldus otsustavus lüüa vaenlast. Kuigi nende seas oli ka noori, kellel polnud rohkem kui seitseteist talve elatud. Nad olid justkui vanematele kindlaks eeskujuks allumatuses vaenlase ülekaalule. Sakse võis olla tuhatkond, kuid noori germaanlasi see ei heidutanud. Nad vaatasid otsustavalt Moartemile otsa, noogutasid valmisoleku märgiks päid.

,, Olge vankumatud, julged ja vaprad. Ärge kohkuge tagasid nende rohkusest ja julmusest, vaid olge julmemad. Lähme vennad kaimud!" hüüatas Moartem, tõstis mõõga diagonaalis ette, röögatas ühtlasi julgustuseks kui ka vihast, andis hobusele kannuseid ning tuiskas väikese hüppega künkast alla keset sakside väge.

Teisedki viiskümmend tuiskasid uljalt vaenlasele peale, raiudes mõõkadega külgedelt, tabades sakse ootamatult. Tammepuust kilbid olid peagi välja lastud nooltest täis pitkitud nagu siil. Kolm germaanlast langesid nooltest tabatuna. ent polnud palju vaja, et saksid nad ümber piirasid. Germaanlased tungisid neile hulkadena kallale, röökides verejanuliselt ning raiusid tapritega ihuliikmeid, hobusid. Ratsud hirnatasid surmahoope saades, kukkusid ettepoole, paisates ratsaniku seljast. Vaevalt kui ratsanik püsti tõustes jõudis ja kilbi enese kaitseks tõsta, tabas ta kaela mõõk ja kustutas ta eluküünla. Moartem langes kaaslastega, püüdes kaitsta oma isanda vara.

Sellal kui saksid veel viimaseid haavatute eluküünlaid kustutasid, hargnesid paljud mööda talu laiali. Aitadesse, relvaladudesse ja muudesse eluhoonetesse murti sisse, et kokku rõõvida vara, mis pigem tõstis nende ahnust kui summutas. Kümned aardekirstud kanti keset küla kokku. Kümned viljakotid, noori naisi ja tüdrukuid ning poisse kanti ühe kokku seotuna hulka, lootes neid orjadena maha müüa. Nende seas oli ka noor naine, süles imik. Ta põlvitas kummisrinnalise, pikkade blondide juustega mehe ees, hoides paaniliselt nuttes last rinnal ja anus omale ja lapsele elu.

,, Sa saad omale elu. Sa saad. Valhallas on su koht." lausus mees kimedalt naerdes. Ta tõstis kahekäemõõga ja raius ühe löögiga naisel pea õlgadelt, mis pisut eemale veeres. Lõtvunud keha vajus rinnalapsega rohule.

Germaanlane võttis lapsukese kätevahele, vaatas teda kui kärnast krantsi. Ta huuled kõverdus rõvedalt, heitis lapse suvaliselt keskealisele naisele sülle, tõstis kilbi ja tormas paleesse sisse. Keskealine naine surus lapsukese rinnale, lohutades ja kaitstes teda. Ta pilk tõusis, peatus ilma peata emale ja pomises.

,, Lapsuke, minust saab sulle asendusema. Sinule ei saa enam keegi kurja teha. Ma vannun seda, õiglaste jumalate nimel, kui neid veel olemas on."

See oli aasta 453 kui aadlikke omavolitsemised ja pillavad eluviisid olid lihtrahva orjusesse tõuganud. See oli põhjamaine kõikuva kliimaga maa, mis oli ürgajast peale Qaliberia. Kas keegi võiski loota paranemisele? See oli ja pidigi jääma unistuseks neile, kellel orjaveri ojadena voolas, selg küürus piitsahoope kannatasid. See oli suur rahvasterändamise aeg, kus troonidel olid nõrgad kuningad. See oli aeg, kus üle maa oli hirm ja kaos, kellegi ja millegi ees, mida karti teiste kuuldes välja öelda. See oli uuenev maailm, kus vana kadus, et teha ruumi millelegi uuele, mis oli julmem kui kunagi varem. See oli ülestõusnute, rüüstamiste, röövimiste ja sõdade aasta. Rahvad tulid, anastasid ja valitseid, et oodata uusi vaenlasi, et neile alla vanduda.

Maailm vajas tugevamaid kuningaid, kangelasi ja õiglaseid jumalaid, kes nuhtleks rõhujaid ja abistaks rõhutuid.

kuusteist aastat hiljem.

Mõisa õuel kires kukk. Oli koidik. Orja sarade vahel kostus tümpsuvaid samme nagu hulkunuks hiiglane. Teenjannad kes kaevust koogude külge kinnitatud ämbritega kaevust vett ammutasid ja paleesse kandsid, hoidsid temast suure kaarega eemale. Orjasara uks kisti mürtsudes lahti. Orjade ülemkubjas seisatas uksepakul, võttis vöölt kolmeharulise nahast piitsa, harutas lahti ja laksas järsult vastu kõvaks tambitud muldpõrandat ning karjus:

,, Püsti te kärnakotid. Püsti!"

Orjaks muudetud mehed ja naised, noored ja vanad tõusid roidunult õlgedelt püsti, astusid masinlikult välja orjasarade vahele viirgu. Kaugemal sarades oli olukord samasugune. Orjade elututena näivad silmad olid auku vajunud. Nende ihud olid täis kärnaseid vermeid ja paistetusi. Nende näljutatud askeetlikkust oli masendav vaadata. Nende päevane toidunorm oli peaaegu olematu, halvem kui sigadel. Orjad olid jalaraudadega aheldatud ja ahelad kõlisesid igal sammul. Sieger kõndis orjade rivide ees edasi ja tagasi ning seiras ära piinatud orje tülgastusega. Sieger oli Saks, kes kümmekond aastat tagasi oli sõjavangina siia toodud. Temas oli leitud füüsilist tugevust kui ka kehalist paindlikust, mis oli teda orja saatusest välja kistud. Nüüdseks oli ta tõusnud ülemkupjaks ning temale allusid kümmekond kubjast, kellele omakorda mitu sada orja. Ta oli palja ülakehaga, pea timuka eeskujul pea paljaks aetud, turske kehaehitustega. Vööl kandis ta peale piitsa ka pikka pussnuga. Sieger peatus ja kuulatas taraseid oigeid ja köhatusi. Ta loendas kiirelt orje ja leidis ühe puudu olevat.

,, Kus vanamees on? " küsis Sieger valjult, et kõik teda kuulda võisid, julm ilme näol.

Orjad vaikisid hirmunult, kuigi teadsid tõde ega reetnud teda vanameest.

,, Ma küsisin, kus ta on?" käratas ülemkubjas järsult.Et mitut orja liikuma panna, viibutas piitsa ähvardavalt. Leidnud hirmutamiseks meelepärase ohvri. Ta laksatas piitsa vanale naisele jalgade ette, kes kohkunult võpatas.

,, Tooge see tõbras välja!" käsutas Sieger ähvardavalt ja laksatas vanale naisele piitsaga. Kaks poisikest astusid riviist välja, suundudes aeglasel sammul, kuna jalaahelad lühikesed olid, sarasse. Ei läinud kaua, kui sarast kostus valukarjatust, nuttu ja oigeid. Vanamees kanti süles õuele, asetati hellalt orjade ette põlvili ja astusid paar sammu eemale. Kõikide orjade pilgud rändasid vanamehe peale. Vananenud ori oli täis mädaseid paiseid ja verest korbatunud haavadega. Ta keha oli väga kondine ega suutnud kõndida. Ta pea ja habe olid pikad ja hallid. Ta haises mädanevast hullemini kui kõik orjad kokku. Vanamees vajus oiates külili ja kõhis mäda segust verd ja värises krambihoogude käes. Sieger vaatas teda tülgastavalt. Kaks orja, kes oli ta sarast välja kandnud, astusid kahjutundest hääletult nuues vanamehe ette, et teda toetada.

,, Rivvi tagasi, tõprad!" kamandas Sieger.

Noorukid taganesid, kartes piitsakaristust saada rivvi. Sieger togis vanameest jalaga ja räuskas verejanuliselt:

,, Püsti koer!"

Ent vanamees ei vastanud. Ta püüdis küll püsti tõusta, kuid ei suutnud seda teha. Sieger vaatas enese vasakul käel seisvale ülevaatajale otsa ja kamandas:

,, Kaks tosinat piitsa hoopi krantsile," näinud, et noormees kõheldes seisis, vanamehele kahju tundes otsa vaatas ning jätkas raevukalt karjudes:

,, Alati peab ise kõike ära tegema!"

Sieger kahmas noormehe käes metallist zilett terava ogadega piitsa, laksas prooviks vastu muru, astus jõhkardi ilmel vanamehe ette. Hoolimata vanakese hädisele anumisele alustas karistuse läbi viimist. Ätt oigas ja kisendas, kui ogad mädapaiseid purustas ja kollakaspruuni mäda voolama hakkas. Peale neljandat hoopi jäi vanake murule elutult lebama ega teinud ühtki häält. Sieger togis korjust jalaga, veendunud, et vanamees surnud oli, käsutas ta orje:

,, Koristage korjus ära ja matke nagu koera maha," ta pöördus teiste orjade poole ning jätkas:

,, Nii juhtub teie kõigiga, kui te tööst kõrvale püüate hoida."

Sieger astus rea keskele. Sellal kui kaks orja vanamehe surnukeha viisakaks maha matmiseks ära lohistasid, peatus ülemkubjas tüdruku ees, vaatas õelal flirtival irvel otsa ja käsutas rivist välja astuda.Léya oli kuusteist talve vana, saleda figuuriga. Ta kaunis näolapp oli kui briljandiks ideaalsuse küljes. Ta pikad musta värvi juuksed ulatusid poolde selja.

,, Sinule olen ma välja mõelnud erilise töö," lausus Sieger ülbelt. Ta tõstis rulli keeratud piitsaga näo püsti. Kui ta tüdruku pisaraid nägi, tundis saks end jumalana. Ta kasutas igat ilusat orjatari oma vajaduste rahuldamiseks ära ning oli seitsme lapse isa, keda ta iial enese omaks tunnistada ei kavatsenud. Léya oli ta suurem ihaldusobjekt, kellele iga kord külge lõi. Hoolimata tüdruku pisaratest ja palvetest lõpetamiseks, tõstis Sieger käe tüdruku rindadele, muljus neid natuke ning nihutas käe mööda saledat keha neitsikinguni, puudutades seda igast küljest ja lausus:

,, Sa pole varem mehega olnud?"

Léya vaikis, ta punaseks nutetud silmadest valgusid pisarad ja värises hirmust kui haavapuu.

,, Vasta. Ma käsin sind." käratas Sieger oma positsiooni ära kasutades ning eemaldas käe tüdruku jalge vahelt.

Ent Léya vaikis vaid raputas himunult eitavalt pead ja püüdis nuttu tagasi hoida.

,, Tore, tore. Selle vea saab ära parandatud. Pane mu sõnu eriliselt tähele. Sa saad näha, et kes siin õige täkk on. Ma teen su enese omaks. Tahad sa seda või ei." Sieger ei pannud tähele, kuidas üks talupoja välimusega noor sõjasulane kindlal sammul lähenes. Ta vaatas tõsisel ilmel enese ette ja pilgust võis lugeda otsusekindlust. Ta käsi puhkas vööl rippuval mõõga käepidemel ja tupp ette keeratud.

,, Sieger! Jäta tüdruk rahule ja tule minuga kaasa." lausus sõjasulane tõsiselt. Sieger keeras end üllatunult ringi. Kui ta sõjasulast märkas, moondus ta nägu kiskjalikuks ja nähvas.

,, Kao minema nolk. Sinu asi pole siin kobiseda."

,, Tule minuga kaasa, otsekohe. See on isanda Mardemani käsk." vastas sõjasulane tõsiselt.

Sieger võttis vöölt piitsa, hoidis seda ähvardavalt käes ja käratas sülge pritsides.

,, Kelleks sa end pead?"

,, Mardemani ihukaitsja ja ülem käskjalg. Sa tuled kaasa või sunnin sind!"

Sieger urhatas julmusest. Teda ärritas see , et keegi temaga kartmatult kõneles. Ta olnuks tahtnud talle kallale tungida ja piitsaga vaese omaks peksta. Sieger keerutas piitsa ja astus mõned sammud sõjasulasele lähemale, kui nähes, et nooruk otsustavalt mõõga poolenisti tupest välja tõmbas. Sieger keeras vandudes piitsa rulli, kinnitas selle vööke ja asus palee poole liikvele, liikudes sõjasulasest pisut eespool.

Kindluse taolise palee esimesele trepi astmele astumata, peatus Sieger. Mardeman seisis trepil, käed rinnal rüppes. Oma kaasmaallaste germaanlaste seas oli ta tavapärasemast pikem, peaaegu kahe meetri pikkune. Ta oli keskealine mees. Ta lühikestes pöetud juustes oli pisut halli tooni. Ta suud piiras habemevõru, mis lõua alla kitsehabemeks koondus. Ta pilgus oli pisut uhket hoiakut, silmades kõnelemas range pilk.

Isandaga kohtumisel neelas Sieger oma ülbuse ja üleoleku alla. Tema oli kannataja, kui ta midagi valesti ütleks, mis võiks isandat solvata või kui näiks liiga ennatliku enesekaitsena. Kui Sieger pilgu tõstis ja isanda omaga kohtus, mõistis ta, et isand oli ärritunud ja muutis end ettevaatlikumaks.

,, Sieger! Sa ikka tead, kui palju orjad väärt on?"

,, Eriti mitte."

,, On need sinu omad, et nuhtled neid millal ja mille eest heaks arvad?"

,, Ei." oli Siegeri ettevaatlik vastus.

,, Miks?" küsis Mardeman, justkui sõnu välja süljates.

,, Ta hoidis töölt kõrvale." püüdis Sieger end välja vabandada ja oma käitumist õigustada.

,, Ori, kes on haigusest vaevatud, tuleb rahule jätta, et nad terveks ravida. Kas on sul see raske meelde jätta?" käratas Mardeman vihast.

,, Ei ole, isand."

,, Miks sa mu käske eirad?"

,, Aga te ise ... " püüdis Sieger end visalt kaitsta, kuid isand katkestas ta ja käratas uuesti:

,, Vait olla!"

,, Aga te ise ütlesite, et kui keegi töölt kõrvale hoiab, tuleb teda rangelt karistada."

,, Et ori surnuks peksta? Kao mu silme alt, hullumeelne! Ma olen sind hoiatanud. Kui sa ühe orja veel kasvõi ise surnuks piitsutad, muudan ma sind ennast orjaks! Kas on aru saadav?"

,, Jah." vastas Sieger petliku alandlikkusega.

Sieger keeras end ringi, olles kannatada saanud egoga. Ta hinge vaevas raev ja vandus, et ükskõik kes orjadest lohakalt töötab või ühel või teisel moel vastu hakkab, laseb ta kohe surnuks peksta.

Kui Mardeman end ringi keeras, et kindlustatud paleesse siseneda, leidis ta, et tütar Hedda sissekäigu sulges. Noorel naisel, kes juba kakskümmend kevadet vana, oli silmis nõudlik pilk. Mardeman mõistis tütart liiga hästi, et küsis hellitades:

,, Mida ma sinu heaks teha saan?"

,, Esiteks, ma pole enam väike tüdruk, et sa mind hellitad, teiseks, ma tahan orjatari Léyat enesele."

Mardeman vaatles tütart üllatunult ja küsis kitsehabet siludes, nagu tal mõtlemise ajal kombeks teha oli. Kuigi tal enesel oli mitusada orja.

,, Kas sulle neljast teenjannast ei piisa?"

Hedda vaatas kahtleval pilgul oma isa ja mõtles, et ega ta nüüd kadedaks muutunud polnud, kes varem ei keelanud talle mitte midagi. Ta seiras oma isa hetke ning vastas.

,, Ma tahan ta selle hullu käest päästa."

,, Oo, tütreke. Ma imetlen su üllameelsust, kuid kas sa sellega liiale lähe?"

,, Isa täida mu soov." katkestas Hedda isat.

,, Oh, sa saad tema, kui see on su kindel soov. "

Hedda naeratas. Ta oli küll harjunud saama, mida tahtis, kuid jäi alati mõõdukaus. Tal oli kahju näha, kuidas rahvas kannatas ning püüdis alati mõjustada isa, et too nende elujärku parandamiseks midagi ette võtaks. Kutsunud sõjasulase enese juurde, andis talle käsu Léya enese juurde kutsuda. Sellal kui sõjasulane ülesannet täitma ruttas, pöördus Hedda oma ruumidesse.

Léya nägi vaeva, et tõrksaid härgi laudast välja ajada. Härgi oli neli ja nad olid halvas tujus. Kuigi orjatar oli ohus puksida saada, püüdis oma tööd lõpule viia. Sõjasulane peatus ohutus kauguses, vaatles korra iludust. Köhatas, et tähelepanu võita ja hüüatas.

,, Léya. Emand tahab sind näha!"

, Aga mul on ju töö käsil." vastas orjatar vaikselt, püüdes sel hetkel härgi taltsutada.

,, Tule kohe. Emand Hedda ei kannata kaua ootamist."

Léya ohkas. Ta kutsus Xandemari lähedale, andis talle töö üle ning ruttas sõjasulasele järgi. Nad sisenesid kindlustatud paleesse, kus looklesid mitmed pikad koridorid. See oli nagu labürint, kuhu kõrvaldane isik kergelt eksida võisid.

,, Agard, ütle, on emand pahas tujus?"küsis Léya hirmunult.

,, Ei ole. Tule rutem. Ära minust kaugele maha jää." vastas Agard, võttis lõvipeaga koputi, lõi sellega paar korda ukse pihta. Uks avanes ja keskealine teenja avas ukse ja lausus:

,, Tore, et jõudsid. Astu edasi."

Kui Léya üle kambri läve , kummardas Agard korra, keeras selja ning väljus tuldud teed pidi. Kamber, kus Hedda peamiselt elas, oli luksuslik. Selles oli kerget antiikset kreeka ja rooma stiili. See oli pärand mida Hedda vanavanaisa oli ammusel ajal tagasi sõjaretkel sõjasaagina kaasa võtnud. Kaminale lähedale oli paigutatud marmorist raamiga, karusnahkadega mugavdatud lamamistool. Kaks kappi, laud ja kolm tooli. Seinu katsid mitmeid kunstipäraselt kootud vaibad, mis kujutasid sõdalaste teekonda Valhallasse. Teisel real oli tseen, kuis langenud meresõdalane vanale aerumehele kuldmünti pihku surus, et teda üle Styxi jõe veetaks. Oli ka mitmeid stseene lahingutest. Hedda tõusis lamamistoolilt püsti, astus graatsiliselt keset kambrit ukse ette, naeratas lahkelt orjatarile. Lähenenud veel ühe sammukese, tõstis tervituseks parema käe ja lausus:

,, Lõpuks ka jõudsid. Tule Léya, sa kuulud nüüdsest mulle. Pea mu sõnu meeles. Kui sa mind hästi teenid, saab su elu kerge olema," Hedda pöördus kahe teenja poole, kes ukse lähedal teenindusvalmilt seisid ja jätkas lausudes neile: ,, Viige ta pesukööki ja kasige ta korralikult puhtaks, et ta inimese moodi oleks." Teenjad tegid vürstitari poole sügava kniksu, võtsid Léya omale teineteise vahele, juhatasid ta pool hämarasse pikka koridori, mida valgustasid neli tõrvikut. Nüüd enam ei tundunudki koridor pikemana, nagu Léya alguses olevat arvas. Teenjad juhatasid tüdruku koridori lõppu, kus valvur väikese tammepuust ukse lahti lükkas. Kaks meetrit ja algas keerdtrepi esimene aste. Ta mõistis, et keerdtrepp oli peamiselt meeste tarbeks ehitatud. Esimesel korrusel suundusid avarale osalise müüriga piiratud siseõuele. Idapoolsel siseõuel oli väiksem hoone, puust, mille vahed hoolikalt samblaga kinni tipitud.

,, Koori end paljaks."sõnas vanem teenja, kui nad eesruumi jõudsid.

Pika peegli ees seistes mõistis ta, kui hullus olukorras ta tegelikult oli. Ta oli pesemata räpakuses õõvastavalt inetu. Kaltsud olid ta higise keha külge kleepunud. Tõsi, Léya oli oma kaltsudes paljastav. Kui ta pisutki kummardus, paistsid läbi riide lõhede väikesed prinkis rinnad. Hästi oli ka neitsikingu näha. Léya vaatas kõhklevalt kahele teenjale otsa, kuid nägi neis mõistvaid sõbralikke naeratusi. Sellest pisut julgust saanud, käristas orjatar õlgade kohalt kaltsu katki, lastes sellel sujuvalt põrandale langeda.

Teenja lähenes tüdrukule, käes luupiidest kamm. Ta astus selja taha, tõstis pikad juuksed seljale, saputas korra ja hakkas korrapäraste tõmmetega kammima. Juuste kammimine lõpule jõudnud, sisenesid nad väiksemasse ruumi. Antiikne marmorist vann tundus Léyale liiga luksuslik. Ta seisis alasti vanni ees ja vaatas kuidas teenjad vanni kuuma veega täitsid. Väikesel lauakesel oli karp lubjakividega.

,, Astu vanni ja istu,"käsutas noorem teenja, kes võis orjatarist pisut vanem olla. Näinud kuidas Léya ebalevalt endises kohas seisis, jätkas ta:

,, Sa ei pea kartma."

Léya astus vanni, kus vesi ei tundunudki kõrvetav, kuid oli piisavalt kuum, et nahk kannatas ja korbatunud räpasus kiirelt lahti leotuks. Tõstnud teisegi jala ja laskus mõnusalt ägades pikali. Ta sulges silmad, kui teenja puust tõrrega vett pähe ja kehale kallas. Teenjannad pesid Léya hellalt ja põhjalikult puhtaks. Léya astus veest tilkudes vannist välja ja seisis alasti keset tuba. Teenjannad võtsid karedad linast valmistatud rätikud, kuivatasid ta keha. Kui Léya kriipivat karedust tundis, meenus talle üle elatud rõhuv orjus ja ta suletud silmadest valgusid pisarad.

,, Kas juhtus midagi?" küsis vanem teenja murelikult. Tõsi ta oli ju piisavalt vana, et tüdrukule ema eest olla.

Léya ohkas raskelt ja vastas:

,, Ma kardan vürstitari teenistusse astuda."

,, Pole vaja karta. Vaata meid. Me kahekesi oleme Hedda teenjad. Kas sa näed, et meid oleks halvasti koheldud? "

,, Ei, ei näe." vastas Léya õrna pea raputusega ja pühkis põskedelt veerevaid pisaraid.

,, Siis rahune. Hedda oli sulle öelnud, kui sa teda hästi teenid, saab su elu kerge olla." Vürstitar istus oma privaatses kambris peegli ees, kammis oma pikki lainelisi kastanpruune juukseid. Need sädelesid, kui õrn päikese valgus peale langes. Kambris hõljus mahe männivaigu aroom. Ta oli noor, kahekümne aastane, saleda trimmis kehaga. Ta süvenes peegli kaudu oma rohekat tooni silmadesse vaatamisse ja süvenes üha enam mõttesse. Sa oled kahekümnene, kuid sul pole endiselt kosilasi. Kui me sinu emaga abiellusime, olime mõlemad neliteist talve vanad. Kas sa ise ei märka seda veidrust? meenus Heddale öeldud sõnad. Tõsi, ta mäletas oma vanemate abielu, mis tõsi küll polnud armastusest. Nende vanemad olid nad vaid rikkuse suuruse järgi või võimu omandamise pärast sobitatud. Suuremad valdused ja määratud varandused ajasid ta vanavanemad segaseks. Kuigi ta vanemate abielu polnud muinasjutuline, mida skaldid peoõhtutel lüürade saatel laulsid. Kui tema, Hedda abielluda tahtis, pidi see juhtuma puhta armastuse läbi, mida tõsi küll siiani sobivat kosilast ei leidnud. Siiani oldi teda vaadatud ilu ja määratu varanduse järgi.

Koputus uksele äratas vürstitari mõtetest. Ta lõpetas juuste korraldamise, asetas ilustatud kammi peegli ette. Teenja, kes oli noort emandat alati valmis teenindama, läks ja avas ukse. Kaks teenjat seisid tüdrukuga ukse lävel.

,, Teie orjatar on puhtaks kasitud ja uude kleiti pakitud."teavitas vanem teenja.

Hedda tõusis toolilt püsti, silmitses neid põgusalt ja vastas.

,, Astu edasi Léya. Ära karda."

Léya langetas pilgu ja astus kambri keskele ja seisatas. Hedda astus graatsilisel sammul orjatari ette. Ta vaatles teda naeratades. Léya oli sama sale, pikkade laineliste juustega, mis oli pärast vannis käiku pisut kohevil, kui jumelt tõmmukam. Vürstitar taipas, et orjatar oli pärit kaugelt võõralt maalt.

,, Keera end aeglaselt." lausus Hedda lõpuks.

Léya keerutas end ühe koha peal, tundes, kuidas teda hindavalt vaadati.

,, Kui sind hästi toita, saad sa normaalne kosunud välja näha." lausus Hedda tõsisel häälel, milles oli ka hoolivust.

Nähes, et Léya häbelikult vaikis, jätkas ta:

,, Tule minuga kaasa."

Léya tegi sügava kniksu. Kuigi tundis hinges alalist hirmu, kui ka ahastust. Selle asemel, et tunda õnnest rõõmu, kannatas ta luupainaja käes, milleks ja kelleks oli Siegeri kuju ja nägu, mis pesitses alati tal sügavas hinges. Olla kümme aastat oma elust orjatar, polnud siin suurt noomida, vastupidi, vaid julgustada ja abistada. Ta vajas inimest, kes kuulaks teda ja nõustaks olema kergema südamega. Léya astus vürstitari järel vasakusse hoone tiiba, kus olid köök, toidusahvrid, teenrite olmeruumid ja söögisaal. Teenja lükkas tahumatud uksed lahti. Teenjate ja teenrite söögisaal polnud kuigi suur, kuid võis laudade taha mahutada viitekümmend inimest. Keskealine mees, kokkade ülem astus kõrvalt ruumist välja ja kummardas. Ta oli paks ja põll oli rasvaplekkidega määrdunud. Lõhnade järgi võis arvata, et valmistati seapraade ja teisi hõrgutisi. Kokkade ülem kummardas taas ja küsis, mida vürstitar soovib. Kuulnud ta käsu, ajas ta end sirgeks, põikas kambrisse, et käsku otsemaid täita. Laud tuli uue teenja jaoks katta ja ettenähtud rooga anda. Vaevalt kui Léya lauda istus, ilmusid kolm teenrit. Üks kattis laua kireva laudlinaga. Teine kattis laua lauaserviisiga. Kolmas tuli suure liuaga, tõstis tüdrukule ette taldriku küpsetatud kehvemat sealiha, munaputru rasvapekkidega ning kallas puust peekrisse punast veega lahjendatud veini.

Tüdrukule sooviti Hedda poolt head isu ning jäeti üksinda. Kui Léya kogu toitu nägi, kasvasid ta silmad imestusest suureks. See mida talle anti, oli tema jaoks kuninglik. Kui ta ara pilgu kokkade ülemale suunas, naeratas too julgustavalt ja orjatas asuski sööma.

Õhtu hakul, kui Léya oma teenitud puhkust maitses, liikus orjasarade vahel Sieger. Õhk oli lämmatavalt kuum. Isegi vanurid ei mäletanud kunagi sellist kuumust. Püsttarast väljaspool kõlasid kirve hoobid vastu puitu ja meeste hõikeid. Orje oli ka karjamaal, valvamas suuri hobuste, lehmade ja lammaste karju. Neid leidus ka põllumaadel alet tegemas. Kubjaste piitsad laksusid, et orje agaramalt tööle sundima. Mõned, kes higist läbimärgadena jõuetult külili vajusid, oigasid ja kannatasid. Orjadesara juures kostusid raevukaid röögatusi.

,, Mardud teid krantse võtaks! Kus Xandemar on? Vastake!"

,, Karjamaal, kus mujal." vastas noormees, kes kahe vanema mehe kaasabil püsttara valle kindlustasid.

,, Ta peaks juba ammu tagasi olema!" käratas Sieger.

Ta tõstis piitsa, et esimesel ettejuhtuval selg ribadeks hakkida. Tõuganud jalaga nooruki kõhuli, piitsutas halastamatult. Ta peksis noorel mehel selja verest punaseks, jättes ta teadvust kaotanult murule lebama, sülitas ta peale. Kui vanem ori kõrva nooruki rinnale pani, et südame

tööd kuulata. Ta vaatas Siegerile otsa ja lausus:

,, Sa tapsid ta. Sa neetud. Thoreni piksed sind tabaksid." Ka Sieger taipas oma teo tagajärgi ja meenus Mardemari hoiatused.

,, Matke ta maha." kamandas Sieger. Kaks orja matsid nooruki maha. Kui Sieger nende silme alt kadus, lausus noorem, käsi rusikasse surudes:

,, Oodaku mul ainult. Ta sureb, kui julgeb veel kellegi peal piitsa tõsta. Ta sureb siis." Kaarnate kähedad kraaksatused olid saateks sellele kättemaksu vandele. See kuulutas suurest õnnetusest.