3. peatükk

Päev algas nagu rutiin. Hommikused rivistused, ülevaatused, ja toitmised lahja jahukördiga. Taevas oli pilves, muutes jaheda õhu niiskemaks ja külmemaks. Tõotas tulla vihmane ilm. Pikad orjade rivid suundusid erinevatesse suundadesse tööpostidele, kus eelmisel päevad sihid pooleli jäid, et täna korralikult lõpetada. Nad olid kui masinad, kelle liigutustes midagi inimlikku polnud. Nende nägudest oli märgata luuramist, et vahest keegi reeturit mängiks. Kuigi nende pilgud olid udused aga ettevaatlikud. Üle põldude, metsade ja püsttarade ääres hakkas kostuma meeste hüüdeid, kirveste paukumisi. Kostus mõneti vihaseid ähvardusi ja sõimu.

Oli vahetult enne keskpäeva, kui vana naine kangestunud jäsemetega külili kukkus. Ülevaataja ruttas lähemale, võtnud närviliste liigutustega vöölt ogalise piitsa. Räme sõim kaikus üle kesa. Kui ori ähvartustest ja solvangutest hoolimata lebama jäi, haaras ülevaataja piitsast kindlamalt kinni, lükanud jalaga eidekese kõhuli ja hakkas omavoliliselt karistust läbi viima. Ogad purustasid ja rebisid selja pealt lihaseid ja nahku, eit suri kohapeal.

See oli viimane tilk kannatuste karikas, mis niigi üle ääre ajas. See oli kõigi kannatuste lõpp. Alarichil, kes sündmusele kõige lähem pealtnägija oli, kargas hing täis. Ta tõstis pikemalt aru pidamata kirve, langetas ta jõudu löögiks, lüües ülevaatajal hoobiga pea kaelaga ühes otsast. Alarich võttis langenud ülevaataja vöölt sarve, tõstis huultele ning laskis sarve puhutes välja pika kumeda lõrina. See oli märguanne kõikidele, et mäss on alanud.

Kõik mehed jätsid tööd pooleli, pöördusid selgu sirgu ajades ülevaatajatele kallale, piirates nad ümber ja tapsid kõikvõimalike käepärast olevate tööriistadega. See kõik oli alanud erilise plaanita. Mehed, kes olid võimelised relvade järele haarama, võitlema ülekohu ja rõhumise vastu. Karjamaadel, metsades, põldudel koguneti suuremateks rühmadeks, käratsedes, liialdades ning riskeerides oma eludega. Valitud vahemehed, kes orjadele käsud laiali viisid ja omavahel ühenduses olid, suunasid mässulised kokkulepitud oru poole, mis polnud paleest kuigi kaugel, ent piisavalt nägemiskaugusest väljas.

Üksikud vabameestest rändurid, kes sündmuse tunnistajad olid, eemaldusid ohutusse kaugusesse, kui kehvalt relvastatud orjade salgad oru poole suundusid. See lainetav ja sagiv mässuliste vägi oli organiseerimatu. Nende lärm oli vali ning kujutas suurt ohtu.

Lähenes Menelack hobusel, ratsutades sammu. Menelack istus kindlalt sadulas, vasak käsi hoidmas ratsuteid, parem kergelt vööl. Ta pilk oli kaugusesse vaatav ja ahtaks jäänud pilguga. Kolm tursket meest olid relvastatud kilpide ja mõõkadega. Menelack peatus keset orgu madalal astangul, keeras end hobusega kaaslaste poole ning jäänud silmitsema. Kui lainetav lärm tolligi võrra vaiksemaks ei jäänud, puhus Astralix sarve, mis oru igast nurgast vastu kajas ja orjad vaikima sundis.

,, Armsad vennad. Hea meel on näha, et võtate osa minu siirast ettevõtmisest. Täna algas aeg, mis tõstab meie päid ja selgu sirgemaks. Meie kannatustel on piirid! Me ei taha ega saagi tahtma olla enam orjad! Me tahame vabadust ja kui vaja, ohverdame endid!" hüüatas Menelack kaaslastele pärast seda, kui oli kiivri peast võtnud.

Orjade raev ja kättemaksuhimu oli liiga võimas. Aastaid või aastakümneid oldi ori, oldi kannatatud kisendavat julmust ja ülekohut. Menelack mõistis nende tundeid ja tundis, et seisis õige asja eest. Menelack kui mässu õhutaja ja täideviiv jõud, polnud veel juhiks tõusnud. Menelack laskis pilgu üle raevutseva koondatud inimjõudude. Ta rind tuksatas au ja uhkustundest, et ta polnud ainus, kes vabaduse poole püüdsid. Tõsi, ka temagi oli valmis ohverdama ennast.

,, Kas te tahate ebaõigluse eest kättemaksta? Meie kõigi ja langenute eest?" küsis korraga Menelack kindlal häälel, millest õhkus tajutavat võimukust.

,, Tahame!" müristas mässuliste ühine jõud ühel häälel ja üksteist innustav ja julgustav juubeldus ja iidsest ajast pärit sõjahüüdeid.

,, Siis valigem endi seast targem, osavam ja andekaim mees, kes teie kohale tõuseks ja teid võidule viiks!" Menelack tegi lühikese pausi. Ta heitis pilgu Agardi, germaanlase poole, andis peaga märku mässuliste poole. Kui käskjalg kohuseid täitis, sukeldus ta mässuliste hulka, et isanda käsku täita. Mõne hetke möödudes ilmus Agard mässajate seast välja, Balock kõrval, osutas kutsutu poole käega ja jätkas:

,,Mina olen oma valiku teinud ja tahan, et Balock meid võiduni viiks!"

Balock, kel puudus võimuiha, astus Menelacki ette. Menelack ronis ratsu sadulast maha, patsutas talle korra seljale ja vaatas kuidas hobune aeglaselt sammudes kohevamat rohtu otsis. Peatus ühe kõrge põõsa ees, langetas pea ning lasi hea maitsta. Kui Balock astangule jõudis ja peatus, asetas Menelack raske kämbla õlale ja hüüdis:

,, Balock on väärikas, tark ja ettevaatlik. Ma tahan, et tema meid juhiks!"

Balock langetas pea, andes märku, et oli valmis oma saatusele alluma. Menelack vaatas talle otsa ja naeratas. Ta ei kahelnud oma valikus. Tal oli Balocki vastu usku ning teadis, et just tema on selleks õige ja väärikas.

,, Me tahame sind enesele juhiks!" hüüatas keskealine naine.

,, Tahame!" toetasid teised ka teda takka.

,, Aga Balock?" küsis Menelack. Ta vaatas kaaslasele otsa ja märkas temas rahuliku naeratust. Menelack tundis end ta ees kummaliselt.

,, Oled sa nõus olema mu kaaslane ja parem käsi?" küsis Menelack.

,, Jah." vastas Balock siiralt.

Menelack pöördus kaasvõitlejate poole, tõmbas mõõga tupest, tõstis kõrgele õhku ning hüüatas:

,, Lähme, vennad kaimud! Vabadus ootab meid ja tegusid!" Hetkeks vältas üle oru nõlvade pidi üles ja peatas ratsu. Ta tõstis mõõga ja karjus innustavalt:

,, Asugem liikvele!"

Tõsi, see pani liikuma mitusada vabadusihalejat. See oli kui üks monoliitne vägi, allumaks vaid ühele juhile, Menelack'ile. Mässulised koondasid endid kohmakatesse ridadesse, et oma juhile järgneda. Menelack laskis hobusel rahulikku sammu astuda. Ta heitis pilgu üle õla ja vaatles seda kummalist väge, kes rohkem heinalisi meenutas. Tõstnud pilgu taeva poole ja pomises: ,, Palun, Odin, tee nii, et nad oma tahtmisest ei taganeks."

Tõsi, Menelack hakkas mõistma oma missiooni raskust. Ta polnud mees, kes võtab langetatud otsused tagasi, tunnistaks võimatuks ja vannuks alla. Ta oli sõnapidaja ja vankumatu. Tal olnuks lihtne deserteeruda mässuliste seast, põgeneda jumal teab kuhu või anda end esimesel võimalusel vangi. Aga ei, Menelack polnud selline mees. Mässulised usaldasid teda ja panid kogu oma lootused temale. Nende silmis oli ta kangelane ja nad uskusid, et tema on see mees, kes nad vabadusse viib. Menelack ei märganud sügavates mõtetes lennates, et nad lähenesid paleele. Balock kes juhi kõrval ratsutas, kompis justkui kogemata ta kätt, mis juhti mõtetest üles äratas, näinud ta küsivat pilku ning ütles:

,, Vaenlane on palee ees." Menelack suunas pilgu ettepoole. Tõsi. Mardeman polnud sugugi unistama jäänud. Ülevaatajatest ja palee vahtkonnast kokku klopsitud vägi piiras juurdepääsu. Mässuliste juht peatas hobuse, tõstis parema käe õhku, mis andis mässulistele käsu peatuda. Ta heitis pilgu Balocki poole ning lausus: ,,Korrasta võitlejate ridu!" Balock noogutas käsust aru saamise märgiks pead, pöördus käsku täitma.

,, Püha Odin, palun tee, et kaaslased kartma ei löö ja anna neile jõudu, võiduks või kaotuseks." lausus Menelack vaikselt.

Kahe vaenutseva väe vahele jäi paarsada jalga. Ta heitis pilgu oma saatusekaaslaste peale pilke ja nägi neis hirmu ja kõhklust. Kõigi mässuliste silme all lõi vastas leer kaheks, tekitades sellega endi vahele koridori ning ratsutas välja Astralix kastanpruunil täkul. Ta oli relvastatud vaid mõõga ja pistodaga. Kõigi pilkude all peatas ta hobuse keset välja ja jäi ootama. Lõpuks tõstis ta parema käe poolenisti püsti rahu märgiks. Vaadanud seda ülestõusnute väge, muigas ta pisut halvustavalt ning hüüdis:

,, Mu isand Mardeman saatis mind teile ütlema, et pange relvad maha, loobuge arutust ülestõusust, ning andke välja kõik mässule õhutajad, et teistega suuremat õnnetust ei juhtuks!"

Menelack andis oma hobusele kannuseid, laskis hobusel sammu astuda, peatas hobuse Astralixi ees. Enne kui ta midagi ütles, vaatles ta gallilast helge halvakspanuga. Lõpuks tõstis rahu märgiks käe ning vastas: ,, Enne me ülestõusu ei lõpeta, kui oleme vabaduse saavutanud."

,, Andke alla. Saad sa, Menelack, aru, et see on kui enesetapp. Lõpetage see armetu ülestõus." käis Astralix oma isanda sõnumiga peale.

,, Ei. Mitte keegi ei anna relvi käest, kui siis vabana rahvana või surnutena langeme." andis Menelack oma kindla vastuse, surus kannused hobusele kubemesse ja ratsutas ülestõusnute hulka tagasi.

Astralix vaatas kerge pettumusega, kuidas tema sõber orjade poole hoidis. Isandal Mardemanil oli vaja igat meest, kes oma vägede koosseisu täiendaks, et tugevama väega naabermaid vallutada. Kuigi Menelack oli alati ori olnud ja seda ei saanud talle süüks panna. Kurvaks tegi see meele siis, kui ta teada oli saanud, et üks ta sõpradest oli ülestõusnute juht. Astralix vangutas pead, andis hobusele kannuseid ja ratsutas tagasi, et oma läbirääkimisest aru anda. Menelack ratsutas oma väe ees edasi ja tagasi ja hüüdis:

,, See tund on tulnud ja ärge lööge kõhklema. Jumalad on meie poolel," Menelack tõmbas mõõga tupest, tõstis õhku, ratsutas pisut ettepoole ja karjus julgustavalt: ,, Nüüd või mitte kunagi!"

Menelack andis hobusele järsult kannuseid, röögatas raevust ja ründas kadunud isa kombel, kes kuueteistkümne aasta eest kodu kaitseks sakside väele vastu ratsutas, Mardemanile kallale. Tõsi, see oli piisav eeskuju aramatele ja kõhklejatele, kes oma vikatid õhku tõusid ja raevukalt ulgudes lahingusse tormasid. Selle lainele järgnes teine ja kolmas. Mardemani ümber kogunenud vägi seisis lahingu rivis. Paljudest meestest võis lugeda kõhklust. Mardeman korrastas mõne aheliku, tõstis mõõga ja hüüdis:

,, Näidake neile tõelist vabadust!" Palee kaitsjate read tungisid mõõkadega veheldes ummisjalu vastupealetungile. Kokkupõrge kahe väe vahel oli tugev, mis esimest ahelikku tugevalt raputas. Ülestõusnud tõstsid ja langetasid oma armetuid relvi - kirveid, vikateid, heinahange ja mõõku, tuues vabaduse piirajate sekka surma ja hävingut. Teravaks ihutud vikatiterad raiusid küljest päid, rebestasid rindkeresid, nii et soolikad välja vajusid. Ülestõusnutest langesid mitmed, kui üritasid tapetud vaenlaste mõõku maast üles korjata. Voolavad verejoad muutsid jalgealused libedaks, nii et oli raske tasakaalu hoida ja võidelda. Palee valvurid, peamiselt gallilastest ja germaanlastest sõdalased seisid vahetus kauguses püsttara värava ees, ei sekkunud võitlusse ja ignoreerisid ülemate käskusid. Nende näod olid karmid. Nende read ei saanud ühtki noolt või oda lööki tunda.

,, Rünnakule, te koerad!" närvitses Siegeri noorem vend Dietrich. Ta käsi haaras vööl rippuvat mõõka, tõmbas tupest ja tormas esimesele ettejuhtuvale gallilasele kallale, tappes ta mõõga löögiga pähe. Ortalax lõi sadulas vaaruma ning kukkus surnult maha. Teine katse gallilase tapmiseks ei jõudnud lõpule. Astralix, palee valvurite ja sõdalaste pealik, tõmbas tupest mõõga ning niitis ainsa tugeva löögiga pea õlgadelt. Teised tõmbasid mõõgad tupest ning ratsutasid Astralixi juhtimisel vaenlasele kallale.

Vähemusse jäänud ülestõusnud nägid abist, võtsid südamed uuesti rindu ning surusid massiivse jõuga peale. Vastane piirati ümber. Ülevaatajad ja reeturid langesid tapetutena ja raskesti haavatutena kui niidetud hein loogu. Väike rühm, kes Mardemani meeleheitlikult kaitsta üritasid, langesid ülestõusnute relvade läbi, kuni Mardemanil põgeneda õnnestus. Lahing oli ülestõusnute kasuks lõppenud. Kuigi mässulised olid kaotanud pea pooled mehed surnutena. Nad langesid üksteisele embustesse ja juubeldasid. Nad olid selle ära teeninud. See oli väärikas. Võitjatele oli sõjaseaduste kohaselt õigus sõjasaagile, mis tõsi küll, liiga rikkalikuks osutus. Peale tugevate relvade ja paremate riietele, tõotati kogu aarde jagamist. Mässulised jooksid paleele tormi. Nende rühmad valgusid igast uksest sisse.

Teade suurtest aaretest levis mässuliste seas kulu tulena. See, kui palju valesti kuuldi, et hiiglaslikust aardest osa saada, ei suutnud oma saagihimu ja ahnust taltsutada ning nad muutusid metsikumateks, hullemaks kui Läänemere äärsete rahvaste Estia hõimud. Nad purustasid kõiki uksi, mis viisid kambritesse, lõhkusid, hävitasid ja röövisid kõike, millel suuremat väärtust arvati olevat ning tappes igat üht, kes neile vähegi vastu julges hakata. Palee teisel korrusel avaras kambris pakkisid hirmunud teenijad kirste, et nii kiiresti kui võimalik põgeneda.

Hedda istus peegli ees. Ta arutas patsid lahti, mis pehmelt õlgadele, seljale ja rindadele vajusid. Võtnud rikkalikult ehitud puust kammi ja hakkas südame rahuga juukseid kammima nagu poleks midagi tõsist juhtunud. Tal polnud põhjust oma elu pärast kartmiseks ning kui vaja surra, siis seda ka teeks. Léya põlvitas Hedda ees, püüdis meeleheitlikult teda veenda põgenemiseks. Ei aidanud sõnad ega pisarad. Hedda jäi endale kindlaks ning jätkas enese eest hoolitsemisega. Meeleheide kuhjus tütarlapse südamesse ega suutnud ja osanud ühtegi tarka sõna öelda. Léya kummardus, surus pisaratest märja näo talle sülle ja nuttis. Hedda jättis juuste kammimise katki, asetas käe Léyale lagipähe ja silitas aeglaselt, naeratas armastusväärselt nagu ema oma last lohutaks.

Meeste käratsevad hääled lähenesid. Tümpsuvad jooksusammud ja tapetavate valvurite surmaeelseid karjed lisasid teenijatele paanikat. Tormanud ukse juurde, lükanud ukse kinni ja hoidsid ust nii kaua kinni, kui nelja naise jõud seda lubas. Sammud peatusid ukse taga, vihane karune hüüatus, millele järgnes ukse maha murdmine. Turske gallilane rammis oma laia tugeva õlaga ust. Iga rammimine muutus raevukamaks ning iga korraga võttis jõu kokku. Teenijate nutt ja kiljatused panid gallilase õelalt naerma. Uks andis järele. Sõdalane tormas kambrisse ja hüüdis naisi nähes:

,, Oo, see lausa paradiis!"

Teenjad põrkusid hirmunult tagasi, koondudes keset tuba nagu lambad, nähes, kuidas mässulised kambris kogunesid, piiranud teenijad ümber ja vahtisid neid ihaldavate nägudega. Võitjal oli õigus saagile ning naiste kohta kehtis sama reegel.

,, Näe, vürstitar!" hüüatas üks poisike.

Kaks germaanlast astusid Hedda ette, haarasid temast kinni, tõstsid jalgadele ja surusid vöölt tõmmatud pistodad kõri vastu, valmis läbi torkama.

,, Jätke ta rahule!" kostus Menelacki käsutav hääl.

Ülestõusnud vaikisid, heitsid kõhklevaid pilke oma valitud juhi poole.

,, Ma käskisin vürstitar rahule jätta!" kordas Menelack oma ranget käsku.

Mässulised tõmbasid pistodad kaela vastast ära, pistsid vööde vahele ning taganesid mitu sammu, kui olid ta haaretest vabastanud. Menelack astus Astralixi ja Balocki saatel vürstitari ette. Léya oli vahepeal püsti tõusnud ja Hedda külge end aheldanud, proovides teda sedasi kaitsta, ise hirmust värisedes nagu haavaleht. Menelack kummardas kahe kaaslasega Hedda ees austusega, kes neile kuningliku kõrkusega otsa vaatas.

,, Sa oled meie vang. Aga ära karda. Saad kasutada kõiki luksusi nagu oled harjunud. Keegi ei puutu sind." lausus Menelack rangelt.

Hedda istus toolile tagasi, laskis Léyal põlvili laskuda ja silitas teenijatari pead, mis ta sülle toetatud oli. Ta kuulas mässajate pealikut ja noogutas pead, et mõistis.

,, Astralix, anna võitlejatele käsk, kamber siin vabaks teha." andis pealik kaaslasele käsu.

Kui Astralix end ümber keeras, et käsku täita. Léya tõstis arglikult pilgu, vaatas paaniliselt värisedes kord Astralixile kord Menelackile otsa.

,, Ära karda tüdrukuke! Sinuga ei juhtu midagi halba. Ma luban seda." lausus Astralix kui oli teenijatüdruku pilke näinud.

Léya võpatas, kui ta gallilase häält kuulis. Selle tämber oli sarnane Xandemarile. Ta silmad olid pisaratest udused ja talle viirastus, nagu seisaks Xandemar ise ta ees. Léya hüppas Astralixi jalgade külge, klammerdudes tugevamini kinni ja anus:

,, Ära tee mulle liiga, mu Xandemar!" Astralix vaatas tütarlast üllatunult. See oli esimene kord, kui teda kellegi teisega segamini aeti. Ta langetas käe, silitas ta juukseid ja vastas:

,, Sinuga ei juhtu midagi halba."

Vahitorni keldris, keset sünget pimedust kostusid sünged tontlikud oiged. Sieger oli poolunes ja kergelt nõdras olekus. See oli hetk, mis psüühika reaalsuse ja hulluse piiril pendeldas. Hirm surma ees, vapustus olid ta mõistust tumestanud. Ta kannatas süütundest tekkinud luupainajate küüsis, nähes, et tema ohvrid teda kummitasid.

,, Jätke mind rahule!" röögatas ta, hääl kajas võlvidelt vastu. Sieger laskis pea rinnale tagasi langeda ja hingeldas.

Kuna ta polnud pärast vangistamist ühtegi korda päevavalgust näinud, läks tal öö ja päeva vahekord rassi. Rasked kajavad sammud lähenesid keerdtrepist alla. Häälte kõminas oli ära tunda kolme erinevat kõla. Sieger võpatas ja jäi kuulatama. Sammude kaja peatus ukse taga. Riivid lükati eest ja raske tammepuust uks lükati lahti. Ere valgusviht langes vangile peale, pimestades teda. Kui Sieger valgusega harjuma hakkas, astusid kolm relvastatud sõjasulast keldrikambrisse. Ilma vähimagi ettehoiatuseta tungisid nad vangile kallale, sidusid käed kanepinööriga selja taha kinni, tõstsid brutaalselt püsti, tõukasid keldrikambrist välja. Palee siseõuele oli kogunenud mitusada mässulist, mitmed karjusid vangile rõvedusi, tapmisi nõudes. Tõsi, mässajate vihkamine oli ületanud igasugused piirid. Menelock astus mässuliste hulgast välja. Ta vaatas hetke vangile otse silma, kuni too pilgul langeda laskis. Ta võttis Astralixi käest pika mõõga, torkas Siegeri jalge ette maasse ja hüüdis:

,, Ükskõik, kes on tema ohvriks langenud, või kui leidub kedagi teist, astugu ette, mõistku talle karistus!" Menelack laskis karmi pilgu üle mässuliste ridade käia, oodates, kes välja astuks, et oma sõna öelda. Kui keegi sammugi ei astunud, jätkas ta: ,, Kas polegi kedagi, kes tahaks oma ära nägemise järgi karistust mõista ja oma käega läbi viia?"

Ülestõusnute seast astus platsile turske viiekümnele lähenev mees. Ta pea oli halliks läinud, näol pikk arm. Ta peatus paar sammu pealiku ees ja lausus:

,, Mina, Maximar, Xandemari lell, võtan karistamise oma kätte."

Menelack oli ta ära tundnud. Ta silme kangastus pilt, kuidas Maximar kuueteistkümne aasta eest isaga õlg õla kõrval sakside vägede vastu võitles. Alles nüüd hakkas tõde vaikselt lahti kooruma, et Xandemar Menelacki noorim vend oli. Ta noogutas hindavalt pead ja lausus:

,, Võta see mõõk ja langeta otsus." Maximar lähenes, võttis mõõga käepidemest kinni, tõmbas erilise raskuseta mõõga maa seest välja, osutas vangi poole ja lausus kõlaval häälel:

,, Andke talle mõõk. Las jumalad otsustavad, kumb meist surema peab. Kui mina langen, peab vangi igaveseks ajaks lindpriiks mõistetama."

Selline karistus oli vaid sõdalastele määratud. Et Sieger endine saksi soost sõdalane oli, passis talle karistus hästi peale. Maximar astus keset väljakut ja jäi ootama. Sieger võttis ulatatud mõõga vastu ja tormas verejanuliselt karjudes vastasele kallale. Esimene viga mida Sieger tegi, oli rutakas rünnak ja vehklemine. Maximar pareeris osavalt mõõgaga vastase hoope. Ta nägu oli rahulik ja pingutustevaba. Ta ei kiirustanud vastu rünnakuga. See oli kui mäng. Sieger ründas ja torkas mõõgaga taas, taas ja taas, üha raevukamalt ning väsitas end enneaegselt. Mõõga löökidel ja torgetel polnud enam jõudu ja energilisust ning need muutusid aeglasemaks ja kohmetunuks. Maximar otsustas sellele kemplemisele lõpu teha. Ta tõstis mõõga, lõi vastase hoobi kõrvale ning torkas selle talle sügavale rindu. Sieger tuikus, pillas oma mõõga kõlisedes murule, võttis kahe käega rindu torgatud mõõgast kinni, kuid ei suutnud välja tõmmata. Ta vaatas uskumatult Maximarile otsa, kes mõõga rinnust välja tõmbas ja Sieger elu kaotades pikali kukkus. Orjuses kannatanud mässulised vaatasid seda kergendunult pealt. Sieger oli saanud õiglase karistuse. Maailmas oli üks saksist jõhkard vähem.

4. peatükk

Klooster, mille abtiks oli eluajal pühakuks saanud vanamees Benetictius I. Ta seisis oma väikeses jahedas kambris kirjutuspuldi taga, millele oli asetatud valget värvi pärgament ning kirjutas hane sulega krõbisevale pärgamendile. Ta kirjutas ümber üht peatükki Moosese

kolmandast raamatust, olles kogu oma tähelepanu sellele pühendanud. Aken ta kõrval paremas seinas oli poolenisti avatud, mis pani õhu liikuma

. Benetictius asetas sule väikesesse tindipotti ning silmitses gooti stiilis kirjutatud ladina keelt. Olles oma tööga rahul, ohkas korra, täitis sule tindiga ning jätkas kirjutamist. Koputus raskele tammepuust tehtud uksele katkestas ta töö. Noor pühitsemata munk astus alandlikult kambrisse, peatus abti ees, suudles ta püha sõrmust ning lausus pärast õnnistuse saamist.

,, Püha Isa. Rühm relvastatud sõdalasi saabus ja nõuavad sinuga kohtumist."

,, Tulevad nad rahus?" küsis Benetictius ja mõõtis jumalasulast hindaval pilgul.

,, Jah

püha isa "

,, Saada mind." Benetictius lõpetas oma kirjatöö, väljus noore mungaga kambrist ning suundusid kloosti väravate ette.

Kui väravad avati ja munk väravatest läbi astus, peatus ta, tõstis parema käe, tegi sõdalastele püha ristimärgi ja lausus tervitades

:

,, Issanda rahu olgu teiega."

Mõõgaga relvastatud gallialane ronis sadulast maha, astus abti ette, ulatas rulli keeratud pruunika pärgamendi ning lausus.

,, Ma olen Elanarix. Ma tulen vürstitari Hedda nimel."

,, Olgu mu

ristitütar tervitatud." ,, Jäta oma jumal meist eemale. Hedda käseb selle noormehe ravile anda."

Lausus Elanarix külmalt, vandus mõttes Odini nimel ning ei suutnud kuigi kaua kristuse teemat kuulata ega näha. Kuigi tal oli oma emanda nimel ülesanne täita, oli ta sunnitud halva enesetunde alla neelama, kuid vastu püüdlusi tasakaalukas olla, paiskas ta iseloom iga teoga, liigutusega ja iga sõnaga välja viha kristluse vastu ja rangust.

Nende sõnade peale hüppasid kaks sõdalast sadulatest, päästsid hulgakesti kanderaami sadulate küljest alla ja kandsid abti ette. Benetictius I vaatles haavatud ära tehtud näoga. Ta viskas pilgu Elanarixi poole ning lausus

halvasti varjatud põlastusega, unustades kloostri keelud ja käsud

.

,, Aga ta on ori. Orjadega me ei tegele."

Elanarix heitis meeletuks aetud ja kurja pilgu abti peale, ta käsi vajus tähenduslikult ähvardavalt mõõga käepidemele ja hüüdis:

,, Kui keeldud meie vürstitari käsku täitmast, vallutame malevaga su osmiku, tapame teid maha, rüüstame ja põletame kõik maatasa. Selge sul?

!" Abti huuled tõmbusid ränka, pühadust teotavat ähvardust kuuldes virilaks. Ta pilk vajus uuesti Xandemari peale, kes elutuna kanderaamil lebas ning

vastas:

,, Vedage ta sisse. Olgu auväärse vürstitari käsk täidetud."

Jah, Benetictius I mõistis, et oli jumala ja kloostri karmide eeskirjade vastu eksinud, keeldudes nõrkasid, haavatuid ja haigeid abistamast, ega nõudnud selle eest ühtegi hõbemünti. Kui otsustas Xandemari ravima hakata, lootis ta kasuahnelt Heddalt kopsakat rahalist annetust saada. Ta vaatas selja taha, viipas käega ja lausus munkadele:

,, Viige ta hospidali."

Neli pühitsetud munka lähenesid, kummardusid, tõstsid kanderaami üles ja kandsid kui leina rongkäigus Xandemari kloostrisse ida tiiba

. Olles sängitanud kambris poisi nahkadega kaetud lavatsile. Eakas munk lähenes, pea vanadusest tudisedes, haige ette. Keeras ta teiste seletusi kuulates õrnalt kõhuli, kiskus kaltsud ära ning silmitses targal ilmel mädanema hakanud purustatud haavu. Ta käskis noviitsidel poiss puhtaks pesta. Pärast pesemist võidis ta haavu hapukalt lõhnava salviga, täitis haavad kuivatatud pulbriks hõõrutud ravimtaimedega ja sidus haavad sidemetega.

Benetictius astus pärast sõdalaste salga teele saatmist väärikalt kambrisse, istus kõrge leeniga toolile, silmitses Xandemari mõtlikult ning küsis:

,, Kas ta on elu juures?"

,, Jah, Püha Isa." ,, Kuidas ta haavad on?"

,, Rängad haavad. Tal vedas, et veremürgistust mädast ei tekkinud."

Benetictius kuulas ravitseja munka pead noogutades ja

lausus. ,, Kui poisi haavad paranevad, ja ramm taastub, peab ta siit koheselt lahkuma."

,, Jah, Püha Isa."

,, Mathias, sinu ma määran tema ravitsejaks ja sa kannad vastutust ja hoolt, et ta paraneks," abt tõusis toolilt püsti, tõstis parema käe nimetissõrme ja jätkas: ,, Loe alati poisile hingepalvet ja vaata, et ta paraneks."

Benetictius vaatas korra Mathiasele karmilt otsa, keeras end ümber ja lahkus kambrist. Mathias langes lavatsi ees põlvili ja palvetas hardalt.

,, Püha Jumal. Õnnista mind ja seda vaest õnnetukest ja sinu sõnast sündinud ravimtaimi. Lase oma jumalikul pilgul meie peade kohal särada. Ära saada meid kiusatusse ja päästa ära meid kurjast. Aamen."

Mathias tegi Xandemari peakohal ristimärgi, seejärel enese rinnal ja jäi pikkadeks tundides haige lähedale.

Thor sammus kajavas sammassaalis edasi ja tagasi. Ta vööl rippus kuldne vasar. Ta mõtisklused rändasid tundmatutel radades, kulm kortsus, käsi silitamas oma pikka tume pruuni patsi punutud habet. Ta peatus marmorist kausi ees, viibutas korra käega üle veepinna mis virvendama hakkas. Vee pinnale ilmus pilt tahutud maakividest laotud seintega kambrist. Lavatsil lebas Xandemar, kes valuliselt oigas, kui Mathias piitsa purustatud haavu võidis. Freidys lähenes pikas, avara dekolteega lumivalget kleidis. Ta kuldsed blondid juuksed olid punupatsis ja üle õla rinnal. Oma abikaasa kõrvale ilmunud, asetas oma siidise käe Thorile õlale, vaadates talle naeratades otsa.

,, Poiss on sulle sümpatiseerunud." nentis Freidys mõtlikult.

,, Tal on jõudu, mis on mind tema sünnist alates rahutuks teinud. Temas on jumalikkust, mida pole paljudel."

,, Temast saab kangelane. Ma tunnen seda. " lausus Freidys

mõistvalt. ,, Vaata kuidas ta võitleb. Elu on talle kallim. See on võitlus, mida ei mõista ükski jumalus. See on sureliku teha."

ausus Thor ja suunas parema käega poislile, kes korraga krampides vaeveldes vörisema hakkas. Munkravitseja astus lavatsi juurde, kükitas ja pühkis niiske lapiga ta otsaesit ja valvas hoolega, millal krambid lõpevad ning asuda põhjuste uuringutele.

Freidys noogutas pead, et mõistis mehe sõnu. Ta liigutas peegelpildi kohal kätt. Veepind lõi uuesti värelema, ilmus pilt, kuis Léya teenjate kambris oma lavatsil istus, selg küürus, käed nägu katmas ja õlad vappusid nutmisest. Kui Hedda kambrisse sisenes, ehmus teenjatüdruk ootamatusest, pühkis kiiresti käeseljaga pisaraid, hüppas püsti ja oli valmis noort emandat teenindama. Kuigi Hedda oma nõudmistes range oli, oli temas piisavalt inimlikke tundeid, et lähedaseks saavale sõbrannale kaasa tunda. Léya langes emanda ette põlvili, surus oma pisaratest märgunud näo ta kleidisse. Jumalused nägid, kuidas Hedda käed õrmalt teenja pea ümber sulgusei, õrmalt paitasid ja laskis tütarlapsel end tühjaks nutta. See oli liigutav vaatepilt.

,,

Vaeseke, ta kannatab poisi pärast palju. Tõsi, armastus võib olla tugev. Tugevam kui see jumalatel olla võib

" lausus Freidys tähenduslikult.

,, Jah, aga see ei kesta tal kaua."

Thor võttis oma jumalannal peenikese piha ümbert kinni, keerasid endid veeanuma ääres ringi ja lahkusid, sammude kaja neid saatmas.

Kui Xandemar oma silmad avas, valitses kambris pimedus. Kambri akna taga löödi iga väikese pausi järel kirikukella. Kella kõla oli vaskne, kuid polnud liigselt häiriv. Kirikukell kutsus munki kesköisele palvusele. Xandemari pilk oli kinnitunud lakke. Maakividest laotud seintest õhkus öist jahedust, mis leevendas ta piinarikkaid valuhoogi. Ta keeras pilgu kitsa teravkaarega akna poole. Täiskuu ilmus pilvede tagant välja, heites kambrisse hõbedast valgust jättes salapärasuse õhku. Lapse lõbus naer äratas Xandemari mõtetest. Siin ei saanud ju lapsukest olla. See oli niivõrd kummaline, et ajas talle kananaha ihule. Kuigi lapse, pealegi veel tüdruku oma, ei saanud siinsest maailmast pärit olla. Helkiv kuuvalgus oli lummav. Valgus lõi tantsisklema. See oli aeglane, mis kiirenes iga hetkega ning lõbus naer selgines. Vari laskus aknast sisse, mähitud sädelevasse rüüsse. See langes ning võttis aasta vanuse lapsukese kuju, naerusuine nägu oli kui nukul, heledad silmad kui vasikal. Lainetena juuksed hõljusid, kuigi oli tuulevaikne. Ei, see polnud, ei saanud kuidagi ilmsi olla. Xandemar sulges silmad, hingas raskelt sisse ja välja, avas silmad, ja vaatas akna poole. Mänglev lapsuke oli ta aseme pervel, nii et haige saanuks teda puudutada, kuid ei julgenud. Ja siis kõlas lapsukese naeru hulka mahe naise kajav hääl:

,, Ära karda. Ma ma olen Hemesea, jumalanna Freidyse teenijanna. Kuula mis mul sinule Freidyse suu läbi öelda on. Sinust saab kangelane, keda vaevatud rahvad on oodanud. Sinu läbi saab rahvas vabaks ja tunda õnne ning armastust. Vaata, sinu kaudu pääseb õiglus jalule."

Kui ennustav jumalanna hääl vaibus, hakkas ka väikese tüdruku naer ja hõbedanehall vari lahkuma, tõustes käte abita õhku ning hõljus aknast välja, segunedes kuuvalgusega. Nähtu rahustas Xandemari niivõrd, et suikus rahustavasse kosutavasse unne.

Kui Xandemar silmad avas, oli kogu kamber täitunud päikese valgusega. Ta oigas valust. Ta tundis end korraga kergelt. Õrn käepuudutus oma kuumenenud laubal, avas poiss silmad ning nägi Léyat lavatsi äärel istumas. Ta kandis valget kleiti. Miks ta siin on? käis Xandemari peast küsimus läbi.

,, Kuidas sa end tunned?" küsis Léya nagu armastav ema.

,, Valus on." vastas poiss oiates

a ta näo lihased värisesid valupulsi taktis

.

,, Ole rahulik. See peaks varsti mööduma." püüdis tüdruk teda lohutada. Sellist õrnust tundis orjapoiss esimest korda. Kogu oma senise elu oli ta elanud ainult kurjuses ja julmuses.

,, Xandemar, vürstitar Hedda saatis sulle terviseid ja mind vaatama, kuidas sul läheb."

,, Miks ma vürstitarile korda peaksin minema?" küsis poiss end alavääristades.

,, Tema see oli, kes piitsutamise katkestas."

,, Ma jään talle elu lõpuni tänulikuks."

,, Xandemar. Ta tahab sind orjusest päästa." avaldas Léya tõe.

Xandemar sulges raskelt ohates silmad. Senini oli ta näinud elu vaid vägivaldsena ega polnud suutnud mitte kunagi uskuda, et ka maailmas headust leidus.

,, Vaata, ma olen juba viis päeva vürstitari teenijanna. Vaata, ma olen kosunud."

Xandemar vaatas, kuidas Léya lahkelt naeratades lavatsi äärest püsti tõusis, pisut eemale astus ja õnnelikult aeglaselt keerutas. Tõesti, Xandemar mäletas teda nälginuna ja vaevatuna, kuid nüüd oli hakanud liha ta luudele kasvama ja näol polnud enam kahvatust.

,, Sa oled kindlasti rahul, et sind orjusest vabastati." lausus poiss kui Léya ta kõrvale tagasi istus.

,, Loll oled! Ma olen õnnelik!"

,, Aga Sieger?"

,, Ah see anglosaks? Tema on surnud."

Xandemar jõllitas tobedalt tüdrukut. Ei, see ei saanud kuidagi võimalik olla. Kuidas küll? See küsimus ei andnud talle enam asu ja küsis:

,, Mis juhtus?"

,, Neli päeva tagasi oli palees orjade ülestõus. Kõik ülevaatajad tapeti tööde ja lahingu käigus. See oli kui orjade sõda. Sieger lohistati keldrist välja palee siseõuele, kus ta kahevõitlusel tapeti. Orjad tükeldasid ta tükkideks, söödeti huntidele ning ta pea löödi kõrge ridva otsa, hirmuks ja ähvarduseks kõigile." jutustas Léya juhtunust.

,, Mis edasi sai?" küsis Xandemar huvitunult

sundides õhinalt tüdrukut takka, et too edasi räägiks ega enam hetkeksi vaikiks.

,, Mardemar põgenes väheste poolehoidjatega paleest naabervürstkonda. Ta naases üleeile suurema väega tagasi. Mardemar keeldus läbirääkimistest, vallutas palee tagasi ja suurem osa orje hukati kui mässulisi. Pärast ülestõusu verist mahasurumist läksid Hedda ja ta isa tõsiselt tülli. Mardemaril ei jäänud muud üle kui kergendada üksikute orjade elujärge."

Xandemar kelle sisemuses oli erinevad tunded mäslesid, tõstis pead. Kas tõesti? Orjapõli polnudki enam seal nii ränk? Léya nihutas end poisile lähemale, kummardus ta kohale ning pühkis voolavaid pisaraid. Tõsi, Xandemar ei tahtnud nagu naine nutma puhkeda. Selline ootamatust ei saanud ju keegi surelikest ette teada.

,, Oled sa nüüd rahunenud?" küsis Léya murelikult ja puudutas poisi pikemaid juukseid.

Ta silmitses teda lootusrikaste silmadega. Kuigi Xandemar meeldis talle rohkem, kui miski muu siin maailmas, meeldis juba sellest ajast peale, kui ise ennast mäletas. Kuid tüdruku ujedus ei lubanud erilisi lootusi hellitada, kuigi ta hing selle järele kisendas. Süda trummeldas ja hingamine kiirenes ning ta peopesad tõmbusid higist niiskeks. Xandemar oli tüdruku silmis kena välimusega, kastanpruunid juuksed olid kergelt lokkis. Tüdruku jaoks muutsid habemeudemed suu ümber ta mehiseks, küll ka häälemurre järele jõuab, ega ta tulemata jää. Léya vasak käsi libises poisil mööda õlgi alla kuni sõrmedeni ja ristas nendega oma haprad peenikesed sõrmed. Nagu välgust tabatuna, tõmbas tüdruk oma käe eemale, punastades kuni kaelani. See oli ujedus mis teda vangistas.

,, Vabandust!" pomises tüdruk vaikselt.

Xandemar ei vastanud, vaid naeratas tüdrukule sooja lahkusega. Lõpuks ei suutnud ujedus tegutsemisiha tagasi hoida. Léya laskis pea alla vajuda. Noorte pilgud kohtusid. Nende huuled oli pool avatud kuni nad armastava hellusega vastastikku suudluses kompisid. Hetkel mil neil suudlus vaevalt et algas, avanes kambri uks. Léya ehmus ja tõstis pea välkkiirelt üles. Ravitsejamunga sisenemine rikkus selle ilusa hetke. Léya taganes ning pages hirmunult armastatu kõrvalt.

Mathias

vaatas korra tüdrukule järele, kuidas too uksest välja kadus, seeliku saba õhus lehvides, kehitas mõistmatult õlgu ja

astus mõtlikul ilmel lavatsi kõrvale, laskis noorukil, toestades teda, selili keerata. Puudutanud õrnalt koorikuga kaetud haavu, pomisedes ladina keelseid palveid. Mattiase südikus vanadusest hoolimata oli imestusväärne. Ent ka tema võimekusel olid teatud piirid. Mathias märkas haige valust moondunud nägu. Ta sirutas käe peenikese nööri järele ja tõmbas kolm korda alla ja kauguses kõlas vaikne kellukese helin. Mõnda aega vältas vaikus. Kui ootamine piinavaks muutuma hakkas, kostus koridoris tuhmilt kõlavaid samme, uks lükati lahti ning sisenes noor pühitsemata munk. Astunud Mathiase kõrvale, ulatas talle puust peekri aurava veega. Vana munk võttis vöö küljest nahast kotikese, arutas sõlme lahti, võttis näpu otsaga hallikat pulbrit, mille ta keevasse vette puistas, kui kihisemine lõppes, ulatas selle Xandemari poole lausus, vaadates kuidas haige pead tõstis.

,, Joo see aeglaselt ära. See on kuum."

Xandemar raputas eitaval pead.

,, Joo see. See leevendab valusid ja on raviva toimega."

Xandemaril polnud muidugi valikut. Kui ta paraneda tahtis, pidi ta ravitsejamungale alluma. Ta võttis karika vastu. Esimene lonks maitses ülimalt õõvastavalt ja ta osksendas lonksu köhides välja. Mathias naeratas julgustavalt ja heaks kiitvalt. See oli märk sellest, et organism oli haava kaudu verre imbunud haigust tekitavate bakteritega võitlema hakanud ja paiskas joogi välja. Ravipulber, mille koostisosad munk enese teada hoidis, alustas oma ravimist. Mathias aitas poisil selili heita, mil mõne hetke möödudes rahulikku unne suikus. Munk tegi Xandemari peakohal ristimärgi, tõusis vaevaliselt püsti ning lahkus kambrist.

2. peatükk

Päike kuldas üle igat rohuliblet, mis katsid laialt karjamaad. Sajad lehmad sõid rahulikult heina, vopsates mõningaid kordi sabadega vastu oma kehi, et peletada eemale tülikaid hammustavaid veremaijaid putukaid. Aeglane tuul leevendas meeletut, sajandi suurimat kuumust, mis ähvardas suurte ikalduste ja mõõtmatute tulekahjudega. Taevas olid väikesed pilvesagaraid, kuid sellest ei piisanud, et päikest varjata ja jahedust looks. Huvitav, kas linde selline kuumus ei seganud, et nad ilusaid viise ritta seadsid? Jah, nad olid justkui hoolimatud. Vahest said nad kuskilt pisut vett juua, mis laadis neid energiaga, et ilusti laulda. Xandemar lebas rohus selili, vasak jalg põlvest kõverdatud, parem jalg sirgelt maas ja käed kukla all. Päikesevalguse käes pärlendasid ta laubal ja rindkerel higipiisad. Pisut end liigutanud, mis higi voolama pani. Vaevalt kui higinire huuli puudutas ja pisut soolakat maiku tundis, tõstis ta käe ja pühkis käeseljaga. Ta sulges silmad, nautides oma üürikest vabadust, eemal rõhuvatest töödest, ilma ühegi kupjata. Ta avas silmad, et taevalaotusesse vaadata. Pilved võtsid kohati tuttavaid kui ka võõraid kujusid. Xandemar oli kuusteist talve vana. Ta ei mäletanud oma minevikust midagi. Ta oli orb ja teda kasvatas kasuema.

,, Hei, vennas!" kostus tütarlapse peenike hääl.

,, Mis nüüd viga?" küsis Xandemar roidunult.

,, Sa oled kaunis! Eriti siis kui päike sulle peale paistab." põhjendas tütarlaps oma tähelepanu vajadust ning naeratas pisut totakalt.

,, Jäta see loba, Balke." Balke vaatas Xandemarile otsa ja nihutas end pisut poisile lähemale.

Temas oli tundeid, mida ei saanud mitte keegi mitte ühelgilt orjalt ära võtta. See oli kiindumustunne, armastus. Vaatamata oma energilisusele oli tüdruk hea, lahke ning hooliv inimene, kes ei teinud isegi kärbsele liiga. Xandemar avas silmad, mida vahepeal sulgenud olnud, ja vaatas tüdrukut. Balkel polnud keha lõplikult välja arenenud, kuna oli kolmteist sügist vana.

,, Kas ma meeldin sulle?" küsis Balke rutakalt, nagu peljanuks küsimuse esitamisega hiljaks jääda ning tulistanud hingamata välja. Xandemar mõtiskles. Kui ta pilk päikese asukohta haaras, leidis, et õhtu polnud enam kaugel. Tõusnud püsti ja lausus:

,, Püsti! Ajame lehmad kokku ja ajame tagasid. Õhtu jõuab peagi kätte!"

,, Aga sa ei vastanud mulle." ajas Balke kiuslikult oma tahtmist peale.

,, Pärast poole. Lähme nüüd!" Balke tõusis mõninga vastumeelsusega püsti, haaras Xandemar maast karjasekepi, kutsus vilega kaht karjakoera, kes klähvides lehmakarja liikvele pani. Balke kohendas seelikut ja astus poisile kõrvale, vaadates talle otsa

.

Sa naeratad. Küll sa näed, et ka sinu elu orjana raskemaks läheb. Praegu oled sa veel nooruke. Sul ei jää muud üle kui palvet Odini poole öelda. Oi, kahju sinust. Vaata, su ema oli ka kaunis, kuid see ilu on tal kibedat orjust maitstes närbuma hakanud, mattudes kõntsa ja armide alla

,

mõtiskles Xandemar murelikult, kui ta samuti tüdrukule otsa vaatas.

Tõsi, seni oli Balke elanud unistuste maailmas. See magus vili oli vabadus. Kui keegi orjadest meeleheitlikult põgeneda püüdis ja kui tabati, oli karistuseks surm, surm okkalise piitsa läbi ja kõigi silme all, kes olid sunnitud vastikust tundes pealt nägema, kuidas põgenejal nahka ja liha seljalt rebiti, verega maapinda kasteti kuni ta halastava surma rüppe langes. See polnud aga piisav ega vähendanud põgenemiskatseid. Tõsi küll, vähestel õnnestus põgeneda ja teadmatult vabaduses kaduda.

,, Xandemar!" katkestas Balke mesimagus hääl poisi mõtisklusi.

,, Mida nüüd?" küsis Xandemar pahuralt, et tema püha rahu hetke häiriti, mil oma mõtete sagedusele ühenduda.

,, Kas ma ei meeldigi sulle?" küsis tüdruk kangekaelselt, arvates, et tema peale mõeldi.

Xandemar vaatas tüdrukule otsa. See oli teema, millele tal polnud mahti või ta ei tahtnudki sellele vastata. Praegusel hetkel tundus see vägagi peale surumisena, jättes sellele vastamata. Kas ta üldse tundiski tema vastu midagi muud suurt ja erilist, kui sõprust? Vist mitte. Xandemar raputas kergelt pead, et säärastest mõtetest vabastada. See aga eksitas tüdrukut taas, kes silmi välgutades huuled virilaks väänas ja solvunult turtsatas:

,, Ma arvasingi, et ma ei meeldi sulle kui naine."

,, Jäta mind üksinda," vastas Xandemar ärritunult. Näinud, et tüdruk teda jahmunult vaatas, peatus, vaatas Balkele isaliku tõsidusega, jätkas ta: ,, Kuuled ka mind? Hakka astuma. Ma tulen varsti järele."

Balke solvus selle peale veelgi rohkem, turtsatas solvunult vihaselt nagu siil, ohanud korra, löönud selle peale käega ning hakkas kergel sammul liikuma. Xandemar vaatas talle pikalt järele ning küsis endalt pomisedes:

,, Miks just mina?"

Mis vingerpuss oli saatusel temale varuks? Üle kõige oli ta tahtnud olla keegi, et enese üle uhkust tunda. Ta süda kripeldas rinnus, miski väreles kõdi sarnaselt ta kehas, muutis hingamise kiiremaks. Mis teda sedasi ärevile ajas? Üht ta siiski taipas. See oli kerge hirm. Hirm kelle ees? Ta vangutas nõutult pead ja hakkas aeglasel sammul kõndima, karjakrantsid saba liputades järgi. Kaugemal paistev karjavärav oli pärani lahti, lehmad astusid kolonnis läbi väravate. Kui viimane lehm silmist kadus, märkas Xandemar, kuidas Sieger väravate manu, käed rüppes seisis. Iga sammuga, mis poisi edasi viis, kasvas ärevus ta hinges. Vaevalt kui ta väravatest läbis, kargas Sieger poisi ette, kahmas valusalt vasakust õlast kinni, raputas pisut ning küsis:

,, Kus sa kuradima päralt hulkusid?," ta hääl kõlas õelalt ja paljastas urisedes esihambaid.

Nähes, et Xandemar vaikis, lõi käega poisile rusikaga näkku ja jätkas: ,, Vasta mulle! " Xandemar vaatas Siegerile külmal pilgul otsa ja nähvas vastates:

,, Karjamaal, Seal kuhu sa mind saatsid."

Selline suuline vastuhakk ärritas Siegerit veelgi, tõukas orjapoisi toorelt pikali, laskus ühele põlvele, rebis selja paljaks, tõusis piitsa ja laksatas korra vastu muru.

　

Hedda istus oma avaras kambris portselanist raamiga peegli ees ja vaatas lahkelt naeratades peegli kaudu kuis Léya ta juukseid kammis. Töö oli aeglane ja liigutused mõõdukad. Neil polnud ju kiiret ning see arendas nende sõprust ja usaldust. Raevukas röögatus lõhkus hubase vaikuse, mis kordus taas ja taas. Nad ehmusid, vaatasid mõistmatult teineteisele otsa, kuulatasid. Olnud ehmatusest toibunud, pöördus Hedda Léya poole:

,, Mis väljas sünnib? Mine, kullake, rõdule vaatama."

Léya tegi sügava kniksu, ruttas seejärel ehmunult väikesele rõdule. Kui ta õues toimunut nägi, tundis ta peapööritust, silmad keerdusid pahempidi ning ta minestas. Kui Hedda mütsatust kuulis, pööras ta pea rõdu poole, hüüatas ärevalt püha Odinit, tõusis püsti ja jooksis seeliku saba tõstes rõdule. Ta kükitas oma ihuteenja ette, patsutas põskedele ja hüüatas:

,, Léya, kas kõik korras?"

Léya avas küll aeglaselt silmad, kuid oli šokist saanuna kõnevõimetu. Kui palee õuel kostuvad röögatused kord tõusid kord vaibusid, tõusis Hedda püsti, toetas kätega rõdu reelingule ja vaatas. Ta pilk tõmbus julma piitsutamist nähes kortsu. Ta vaatas rõdult alla kahe germaanlasest sõdalastest vahimeeste poole, andis käsu brutaalsus lõpetada.

,, Kuidas käsite, preili." vastas noorem gallilane Astralix au andes ja tormas Engarexi saatel relvade kõlinaga palee eesõuele.

Astralix tõukas puulaudadest kokku löödud punaseks võõbatud kilbiga Siegeri eest ära, sellal kui Engarex tal piitsa käest kahmas ja jõulise rusikahoobiga talle vastu suud andis. Sieger vaatas tasakaalu tagasi saades kahele gallilasele korda mööda otsa, suu nurkadest jooksis verd ja huuled lõhkised. Engarex andis ülemkupja taltsutamiseks teisegi hoobi, mis esimesest piisavalt palju tugevam oli, nii et jõhkard paar sammu tagasi vaarus.

Kaks Aestide hõimust pärit orja lähenesid, haarasid kooma piitsutatud poisi käte vahele ning kandsid ohutusse kaugusesse sara räästa alla. Sieger oli taas tasakaalu taastanud, tõmbas vöölt laia teraga pussnoa, tõstnud käe relvaga löömiseks õhku ning tormas Astralixile kallale. Astralix oli sõdimisega harjunud, tõmbas vööl kõlkuvast mõõgatupest lühikese rooma leegioni võitlejalt saagiks saadud mõõga, pareeris noalöögi kõrvale, tõstis õhku ning virutas lapiti Siegerile vastu kätt, kes valust karjatades noal langeda lasi. Astralix lõi jalaga Siegerile rindkere pihta, kes selili kukkus, Astralix laskus põlvedega rinnale, surus mõõga tera kõrile, valmis läbi torkama.

,, Jätke ta ellu!" kostus palee trepilt Mardemani karm hääl. Astralix langetas mõõga, tõusis jalgadele ja jälgis, olles valmis ohu korral surmama. Mardeman lähenes kahe ihukaitsja saatel sarade ette. Ta karm pilk takseeris sündmus koha, sara all vere loigus sureva Xandemari, rohul lebavat Siegerit. Märganud Engarexi ja Astralixi küsivaid pilke, andis käsu:

,, Lukustage Sieger vahitorni keldrisse."

Sõdalased noogutasid käsust aru saamise ja austuse märgiks pead, võtsid Siegerist kinni, tõstsid jalgadele ning talutasid teda mõnikord lükates vahitorni poole. Nad sisenesid, astusid keerdtreppi mööda keldrisse, avasid ukse, tõukasid ta keldrikambrisse, sulgesid ukse ning jäid valvesse. Sieger seisis keset kambrit, kus hõljus niiskuse kopitunud hais. Ainsat valgust andis üks pooleni põlenud tõrvik. Astunud ukse taha, kangutas riivitud ust. Kui avada ei suutnud, peksis rusikaga vastu uksepiita ja karjus:

,, Laske mind välja!"

Jalalöök oli ainsaks vastuseks. Kostus teisel pool ust vastu kajavad häälekõminaid ja pisut naeru.

,, Laske mind välja, kohe!" karjus Sieger uuesti ja peksis rusikaga mõne korra uksepiidale.

,, Vaiki olla seal!" vastas Astralix kurjalt. Ta noogutas Engarexile pead ning nad väljusid keerdtrepi kaudu keldrist.

Sieger eemaldus ukse tagant, ning seisatas keset kambrit. Närvid ei lasknud tal rahuneda ja ta hakkas mööda kambrit ringiratast saalima. Vali raksatus ehmatas teda. Pisut hingeldades astus ta sammu tagasi, vaatas põrandale ja leidis, et oli mädanenud lihastega inimese skeleti rinnakorvi puruks astunud.

,, See vennike on väga kaua siin kõdunenud." pomises Sieger endamisi.

Teadmine, et teda ennast sama saatus oodata võis, ei tahtnud ta alistuda. Vihaga peksis ta jalaga luustiku laiali ning jätkas mööda kambrit tiirutamist, olles mõttesse vajunud. Kolp vedeles mõni meeter eemal, lõualuu puuduliku hammaste ridadega laiali lahti. Tõrviku valgus jättis kolba silmaaukudele kollaka läike. 90-kraadise nurga all näis kolp õudsalt läikivat ja ta uskus, et kuulis õudsat kriiskavat naeru. Sieger kükitas kolba ette, puudutas korra, tundes et kolp mädaneva lihaga oli, viskas selle püsti tõustes vastu seina peenikesteks kildudeks.

Ta astus sammu. Seinale oli kraabitud ruuni kirjamärgid. Sieger luges veerides:

,, Raknarök, oo jumalate sõda, ma tervitan teid!" Mis vea oli see vennike teinud? Küsis ta eneselt mõttes.

Ent ta oli otsustanud, et kavatseb põgeneda. Sieger astus mööda kambrit, uurides ja vaadeldes igat tolli seintel ja lael. Kivide vahed olid pragulised, piisavalt laiad, et jalgadega toetuda saaks. Ida pool seina nurgas, peaaegu vastu lage oli avatud ukseke. Sieger naeratas. See oli ainus pääsetee. Ta oli piisaval tugev ja paindlik, et kõrgemale lae alla ronimine ei valmistanud talle mingeid probleeme. Ta lähenes seina äärde. Paekividest laotud seinad olid kaetud libeda samblaga. Ta püüdis ronida, kuid ei suutnud toetuspunkti leida. Ka teine ja kolmas katse olid läbi kukkunud. Sieger lõi jalaga pettunult vastu seina. Ei! See ei võinud nii juhtuda. See tekitas temas jõuetut raevu, mis oli sama kui tuul müürile. Tõrviku valgus kustus, kattes keldrikambri pimedusega. Sieger ajas pea kuklasse ja röögatas raevunult.

　

,, Kus mu poeg on?" küsis keskealine naine sara nurgast. Ta lebas roiskunud põhul ja värises haigusest.

,, Su poja eest hoolitsetakse. Ärge kartke." vastas Balke ja püüdis teda lohutada, ise hääletult nuttes.

,, Ma tahan teda siia. Palun."

,, Teda ei saa tuua. Ta ei elaks seda üle."

,, Nii külm on." halas Acheria väriseval ja kustuval häälel. Ta keeras end näoga seina poole. Ta käed otsisid värisedes midagi, mida enesele peale tõmmata, kuid peale põhu polnud midagi. Ta oigas ja hakkas köhima. Balke püüdis nuttu tagasi hoida, et olla tugev. Ta silitas Acheria õlga, keeras end külili, surus oma kuuma keha naise vastu, võttis tihedalt kaissu. See oli ainus viis, kuidas naist aidata ja soojendada.

,, Ta ei jõua, ei jõua." kuulis Balke naist sosistamas.

,, Jõuab, puhka. Ta jõuab kohale."

,, Balke, ütle mu õepojale, et ma teda armastan, kui oma poega. Kahju et ma ei saa tema saladust paljastada, ei saa, ei saa."

,, Ole rahulikult."

,, Xandemar on..." püüdis Acheria suurt saladust avaldada. Balke nägi, kuidas naine lõdvalt selili vajus. Ta puudutas naist südame kohalt. Acheria oli surnud.

Mis saladus see olla võis, mis sai alguse Xandemari sünnist ja kui Satjsid germaanlaste maa üht rikkamat paleed vallutasid, tühjaks röövisid ning maatasa põletasid. Mis saladus see oli, mis jälitas poissi igal sammul ja mida ei jõudnud Acheria surres avaldades?

1. Peatükk

Päike oli oma rännakul jõudnud taevalaotuse keskele. Väikesed pilvekogumid ujusid aeglaselt silmapiiril sinna, et ühineda teistega ühiseks või haihtuda. See kõik näis ilus kirgastes värvitoonides, mida kuldsed päikesekiired maale tungides heidsid. See oli kui vikerkaar peale päiksepaistelist vihma.

Kuigi väljas polnud erilist kuumust, kuid mehed, olid põllul alet tegemas palja ülakehaga. Töö oli oma õige hoo sisse saanud ning ühise külakogu tööga edenes see jõudsalt. Moartem lõi vikati mättasse püsti, tõstis selja mõnusalt sirgu, tõmbas vasema käeseljaga üle higise näolapi ja naeratas emale Maale ja Isale Taevale. See oli omamoodi rituaal, et jumalad Maa ja Taevas nende tööd õnnistaks ja head viljakat saaki saadaks. Teisedki tema kaaskondlased tegid samuti.

,, Onu Moartem, onu Moartem!" hüüatas noor tütarlaps, kes lähenes kesale rutusti nõnda, et palg punane. Ta nägu oli hirmul ja ahhetas.

,, Mis juhtunud on?" küsis Moartem hämmastunult. Ta lahke naeratus kaudus huulilt ja asendus mõtliku tõsidusega.

,, Vaenlane on rünnanud isada maapaleed. Tulge ruttu. Sõdurid on kindluses varjul ega suuda kauem vastu panna." hüüatas tütarlaps nuttes.

,, Kuulsite te teda!" karjus Moartem oma karusel häälel, nii, et kõik kesal olnud mehed kuulda võisid.

Mehed kogunesid keset kesa ta ümber kokku, lärmasid häälekalt ja nende seas oli tunda ka paanika hõngu. Moartem tõstis käe ja nõudis häälekalt tähelepanu.

,, Lähme. Mida me siin nagu naised paanitseme. Lähme ja võtkem südamned rindu, isand sõduritega on hädas!"

Tõsi, sellest piisas, et kahtlevaid ja ka hirmunuid mehi rahustada ja ärgitada vapruseks, mida on germaanlasi põlvest põlve saatnud. Mehed jooksid karjamaale, kus sõid nende saduldatud hobused. Nad hüppasid hobustele ning kihutasid kiires traavis isandale appi.

Võitlus palee ümber oli julm. Saksid jooksid kolmest kohast paleele tormi, röökides võimsalt ja võidukalt. Nad raiusid ja tagusid kõiki, kes vähegi ette jäid. Vibukütid sihtisid neid vibudega, lasid nooltesajud välja ja surmasid neist paljusid, kuid mitte piisavalt, et murda nende vägesid. Saksid vastasid samuti nooltega, surmates kindluse kaitsjatest paljusid. See oli keev vihane võitlus ellu jäämise nimel ja sellegi nimel, et anastada ja röövida.

Germaanlased ja saksid olid põlvest põlve verivaenlased olnud. Kuigi hoolimata roomlaste jõulisest ekspansioonist, millele nad ühiselt vastu panid, ei olnud piisav vahend, et verevaenu kustutada. Kuigi ühised vägiteod olid vaid õli tulle, mis pigem tõstis vaenu, kui kustutas, olles ometigi põlised veresugulased.

Idapoolsest paleest tõusis lärmav juubeldus, mis saatis kumedaid raksatusi. See oli märk sellest, et teise värava kaudu murti kindlusse sisse. Paleekaitsjad olid sattunud surmavasse ohtu. Moartem tõstis mõõga, mille oli ta peidetud aarete seast omale haaranud, nii nagu teisedki temaga kaasas olijaid. Moartem peatas kõrgel künkal oma hobused. Viiskümmend kaaslast vaatasid peatudes Moartemile otsa. Nende nägudel peegeldus otsustavus lüüa vaenlast. Kuigi nende seas oli ka noori, kellel polnud rohkem kui seitseteist talve elatud. Nad olid justkui vanematele kindlaks eeskujuks allumatuses vaenlase ülekaalule. Sakse võis olla tuhatkond, kuid noori germaanlasi see ei heidutanud. Nad vaatasid otsustavalt Moartemile otsa, noogutasid valmisoleku märgiks päid.

,, Olge vankumatud, julged ja vaprad. Ärge kohkuge tagasid nende rohkusest ja julmusest, vaid olge julmemad. Lähme vennad kaimud!" hüüatas Moartem, tõstis mõõga diagonaalis ette, röögatas ühtlasi julgustuseks kui ka vihast, andis hobusele kannuseid ning tuiskas väikese hüppega künkast alla keset sakside väge.

Teisedki viiskümmend tuiskasid uljalt vaenlasele peale, raiudes mõõkadega külgedelt, tabades sakse ootamatult. Tammepuust kilbid olid peagi välja lastud nooltest täis pitkitud nagu siil. Kolm germaanlast langesid nooltest tabatuna. ent polnud palju vaja, et saksid nad ümber piirasid. Germaanlased tungisid neile hulkadena kallale, röökides verejanuliselt ning raiusid tapritega ihuliikmeid, hobusid. Ratsud hirnatasid surmahoope saades, kukkusid ettepoole, paisates ratsaniku seljast. Vaevalt kui ratsanik püsti tõustes jõudis ja kilbi enese kaitseks tõsta, tabas ta kaela mõõk ja kustutas ta eluküünla. Moartem langes kaaslastega, püüdes kaitsta oma isanda vara.

Sellal kui saksid veel viimaseid haavatute eluküünlaid kustutasid, hargnesid paljud mööda talu laiali. Aitadesse, relvaladudesse ja muudesse eluhoonetesse murti sisse, et kokku rõõvida vara, mis pigem tõstis nende ahnust kui summutas. Kümned aardekirstud kanti keset küla kokku. Kümned viljakotid, noori naisi ja tüdrukuid ning poisse kanti ühe kokku seotuna hulka, lootes neid orjadena maha müüa. Nende seas oli ka noor naine, süles imik. Ta põlvitas kummisrinnalise, pikkade blondide juustega mehe ees, hoides paaniliselt nuttes last rinnal ja anus omale ja lapsele elu.

,, Sa saad omale elu. Sa saad. Valhallas on su koht." lausus mees kimedalt naerdes. Ta tõstis kahekäemõõga ja raius ühe löögiga naisel pea õlgadelt, mis pisut eemale veeres. Lõtvunud keha vajus rinnalapsega rohule.

Germaanlane võttis lapsukese kätevahele, vaatas teda kui kärnast krantsi. Ta huuled kõverdus rõvedalt, heitis lapse suvaliselt keskealisele naisele sülle, tõstis kilbi ja tormas paleesse sisse. Keskealine naine surus lapsukese rinnale, lohutades ja kaitstes teda. Ta pilk tõusis, peatus ilma peata emale ja pomises.

,, Lapsuke, minust saab sulle asendusema. Sinule ei saa enam keegi kurja teha. Ma vannun seda, õiglaste jumalate nimel, kui neid veel olemas on."

See oli aasta 453 kui aadlikke omavolitsemised ja pillavad eluviisid olid lihtrahva orjusesse tõuganud. See oli põhjamaine kõikuva kliimaga maa, mis oli ürgajast peale Qaliberia. Kas keegi võiski loota paranemisele? See oli ja pidigi jääma unistuseks neile, kellel orjaveri ojadena voolas, selg küürus piitsahoope kannatasid. See oli suur rahvasterändamise aeg, kus troonidel olid nõrgad kuningad. See oli aeg, kus üle maa oli hirm ja kaos, kellegi ja millegi ees, mida karti teiste kuuldes välja öelda. See oli uuenev maailm, kus vana kadus, et teha ruumi millelegi uuele, mis oli julmem kui kunagi varem. See oli ülestõusnute, rüüstamiste, röövimiste ja sõdade aasta. Rahvad tulid, anastasid ja valitseid, et oodata uusi vaenlasi, et neile alla vanduda.

Maailm vajas tugevamaid kuningaid, kangelasi ja õiglaseid jumalaid, kes nuhtleks rõhujaid ja abistaks rõhutuid.

kuusteist aastat hiljem.

Mõisa õuel kires kukk. Oli koidik. Orja sarade vahel kostus tümpsuvaid samme nagu hulkunuks hiiglane. Teenjannad kes kaevust koogude külge kinnitatud ämbritega kaevust vett ammutasid ja paleesse kandsid, hoidsid temast suure kaarega eemale. Orjasara uks kisti mürtsudes lahti. Orjade ülemkubjas seisatas uksepakul, võttis vöölt kolmeharulise nahast piitsa, harutas lahti ja laksas järsult vastu kõvaks tambitud muldpõrandat ning karjus:

,, Püsti te kärnakotid. Püsti!"

Orjaks muudetud mehed ja naised, noored ja vanad tõusid roidunult õlgedelt püsti, astusid masinlikult välja orjasarade vahele viirgu. Kaugemal sarades oli olukord samasugune. Orjade elututena näivad silmad olid auku vajunud. Nende ihud olid täis kärnaseid vermeid ja paistetusi. Nende näljutatud askeetlikkust oli masendav vaadata. Nende päevane toidunorm oli peaaegu olematu, halvem kui sigadel. Orjad olid jalaraudadega aheldatud ja ahelad kõlisesid igal sammul. Sieger kõndis orjade rivide ees edasi ja tagasi ning seiras ära piinatud orje tülgastusega. Sieger oli Saks, kes kümmekond aastat tagasi oli sõjavangina siia toodud. Temas oli leitud füüsilist tugevust kui ka kehalist paindlikust, mis oli teda orja saatusest välja kistud. Nüüdseks oli ta tõusnud ülemkupjaks ning temale allusid kümmekond kubjast, kellele omakorda mitu sada orja. Ta oli palja ülakehaga, pea timuka eeskujul pea paljaks aetud, turske kehaehitustega. Vööl kandis ta peale piitsa ka pikka pussnuga. Sieger peatus ja kuulatas taraseid oigeid ja köhatusi. Ta loendas kiirelt orje ja leidis ühe puudu olevat.

,, Kus vanamees on? " küsis Sieger valjult, et kõik teda kuulda võisid, julm ilme näol.

Orjad vaikisid hirmunult, kuigi teadsid tõde ega reetnud teda vanameest.

,, Ma küsisin, kus ta on?" käratas ülemkubjas järsult.Et mitut orja liikuma panna, viibutas piitsa ähvardavalt. Leidnud hirmutamiseks meelepärase ohvri. Ta laksatas piitsa vanale naisele jalgade ette, kes kohkunult võpatas.

,, Tooge see tõbras välja!" käsutas Sieger ähvardavalt ja laksatas vanale naisele piitsaga. Kaks poisikest astusid riviist välja, suundudes aeglasel sammul, kuna jalaahelad lühikesed olid, sarasse. Ei läinud kaua, kui sarast kostus valukarjatust, nuttu ja oigeid. Vanamees kanti süles õuele, asetati hellalt orjade ette põlvili ja astusid paar sammu eemale. Kõikide orjade pilgud rändasid vanamehe peale. Vananenud ori oli täis mädaseid paiseid ja verest korbatunud haavadega. Ta keha oli väga kondine ega suutnud kõndida. Ta pea ja habe olid pikad ja hallid. Ta haises mädanevast hullemini kui kõik orjad kokku. Vanamees vajus oiates külili ja kõhis mäda segust verd ja värises krambihoogude käes. Sieger vaatas teda tülgastavalt. Kaks orja, kes oli ta sarast välja kandnud, astusid kahjutundest hääletult nuues vanamehe ette, et teda toetada.

,, Rivvi tagasi, tõprad!" kamandas Sieger.

Noorukid taganesid, kartes piitsakaristust saada rivvi. Sieger togis vanameest jalaga ja räuskas verejanuliselt:

,, Püsti koer!"

Ent vanamees ei vastanud. Ta püüdis küll püsti tõusta, kuid ei suutnud seda teha. Sieger vaatas enese vasakul käel seisvale ülevaatajale otsa ja kamandas:

,, Kaks tosinat piitsa hoopi krantsile," näinud, et noormees kõheldes seisis, vanamehele kahju tundes otsa vaatas ning jätkas raevukalt karjudes:

,, Alati peab ise kõike ära tegema!"

Sieger kahmas noormehe käes metallist zilett terava ogadega piitsa, laksas prooviks vastu muru, astus jõhkardi ilmel vanamehe ette. Hoolimata vanakese hädisele anumisele alustas karistuse läbi viimist. Ätt oigas ja kisendas, kui ogad mädapaiseid purustas ja kollakaspruuni mäda voolama hakkas. Peale neljandat hoopi jäi vanake murule elutult lebama ega teinud ühtki häält. Sieger togis korjust jalaga, veendunud, et vanamees surnud oli, käsutas ta orje:

,, Koristage korjus ära ja matke nagu koera maha," ta pöördus teiste orjade poole ning jätkas:

,, Nii juhtub teie kõigiga, kui te tööst kõrvale püüate hoida."

Sieger astus rea keskele. Sellal kui kaks orja vanamehe surnukeha viisakaks maha matmiseks ära lohistasid, peatus ülemkubjas tüdruku ees, vaatas õelal flirtival irvel otsa ja käsutas rivist välja astuda.Léya oli kuusteist talve vana, saleda figuuriga. Ta kaunis näolapp oli kui briljandiks ideaalsuse küljes. Ta pikad musta värvi juuksed ulatusid poolde selja.

,, Sinule olen ma välja mõelnud erilise töö," lausus Sieger ülbelt. Ta tõstis rulli keeratud piitsaga näo püsti. Kui ta tüdruku pisaraid nägi, tundis saks end jumalana. Ta kasutas igat ilusat orjatari oma vajaduste rahuldamiseks ära ning oli seitsme lapse isa, keda ta iial enese omaks tunnistada ei kavatsenud. Léya oli ta suurem ihaldusobjekt, kellele iga kord külge lõi. Hoolimata tüdruku pisaratest ja palvetest lõpetamiseks, tõstis Sieger käe tüdruku rindadele, muljus neid natuke ning nihutas käe mööda saledat keha neitsikinguni, puudutades seda igast küljest ja lausus:

,, Sa pole varem mehega olnud?"

Léya vaikis, ta punaseks nutetud silmadest valgusid pisarad ja värises hirmust kui haavapuu.

,, Vasta. Ma käsin sind." käratas Sieger oma positsiooni ära kasutades ning eemaldas käe tüdruku jalge vahelt.

Ent Léya vaikis vaid raputas himunult eitavalt pead ja püüdis nuttu tagasi hoida.

,, Tore, tore. Selle vea saab ära parandatud. Pane mu sõnu eriliselt tähele. Sa saad näha, et kes siin õige täkk on. Ma teen su enese omaks. Tahad sa seda või ei." Sieger ei pannud tähele, kuidas üks talupoja välimusega noor sõjasulane kindlal sammul lähenes. Ta vaatas tõsisel ilmel enese ette ja pilgust võis lugeda otsusekindlust. Ta käsi puhkas vööl rippuval mõõga käepidemel ja tupp ette keeratud.

,, Sieger! Jäta tüdruk rahule ja tule minuga kaasa." lausus sõjasulane tõsiselt. Sieger keeras end üllatunult ringi. Kui ta sõjasulast märkas, moondus ta nägu kiskjalikuks ja nähvas.

,, Kao minema nolk. Sinu asi pole siin kobiseda."

,, Tule minuga kaasa, otsekohe. See on isanda Mardemani käsk." vastas sõjasulane tõsiselt.

Sieger võttis vöölt piitsa, hoidis seda ähvardavalt käes ja käratas sülge pritsides.

,, Kelleks sa end pead?"

,, Mardemani ihukaitsja ja ülem käskjalg. Sa tuled kaasa või sunnin sind!"

Sieger urhatas julmusest. Teda ärritas see , et keegi temaga kartmatult kõneles. Ta olnuks tahtnud talle kallale tungida ja piitsaga vaese omaks peksta. Sieger keerutas piitsa ja astus mõned sammud sõjasulasele lähemale, kui nähes, et nooruk otsustavalt mõõga poolenisti tupest välja tõmbas. Sieger keeras vandudes piitsa rulli, kinnitas selle vööke ja asus palee poole liikvele, liikudes sõjasulasest pisut eespool.

Kindluse taolise palee esimesele trepi astmele astumata, peatus Sieger. Mardeman seisis trepil, käed rinnal rüppes. Oma kaasmaallaste germaanlaste seas oli ta tavapärasemast pikem, peaaegu kahe meetri pikkune. Ta oli keskealine mees. Ta lühikestes pöetud juustes oli pisut halli tooni. Ta suud piiras habemevõru, mis lõua alla kitsehabemeks koondus. Ta pilgus oli pisut uhket hoiakut, silmades kõnelemas range pilk.

Isandaga kohtumisel neelas Sieger oma ülbuse ja üleoleku alla. Tema oli kannataja, kui ta midagi valesti ütleks, mis võiks isandat solvata või kui näiks liiga ennatliku enesekaitsena. Kui Sieger pilgu tõstis ja isanda omaga kohtus, mõistis ta, et isand oli ärritunud ja muutis end ettevaatlikumaks.

,, Sieger! Sa ikka tead, kui palju orjad väärt on?"

,, Eriti mitte."

,, On need sinu omad, et nuhtled neid millal ja mille eest heaks arvad?"

,, Ei." oli Siegeri ettevaatlik vastus.

,, Miks?" küsis Mardeman, justkui sõnu välja süljates.

,, Ta hoidis töölt kõrvale." püüdis Sieger end välja vabandada ja oma käitumist õigustada.

,, Ori, kes on haigusest vaevatud, tuleb rahule jätta, et nad terveks ravida. Kas on sul see raske meelde jätta?" käratas Mardeman vihast.

,, Ei ole, isand."

,, Miks sa mu käske eirad?"

,, Aga te ise ... " püüdis Sieger end visalt kaitsta, kuid isand katkestas ta ja käratas uuesti:

,, Vait olla!"

,, Aga te ise ütlesite, et kui keegi töölt kõrvale hoiab, tuleb teda rangelt karistada."

,, Et ori surnuks peksta? Kao mu silme alt, hullumeelne! Ma olen sind hoiatanud. Kui sa ühe orja veel kasvõi ise surnuks piitsutad, muudan ma sind ennast orjaks! Kas on aru saadav?"

,, Jah." vastas Sieger petliku alandlikkusega.

Sieger keeras end ringi, olles kannatada saanud egoga. Ta hinge vaevas raev ja vandus, et ükskõik kes orjadest lohakalt töötab või ühel või teisel moel vastu hakkab, laseb ta kohe surnuks peksta.

Kui Mardeman end ringi keeras, et kindlustatud paleesse siseneda, leidis ta, et tütar Hedda sissekäigu sulges. Noorel naisel, kes juba kakskümmend kevadet vana, oli silmis nõudlik pilk. Mardeman mõistis tütart liiga hästi, et küsis hellitades:

,, Mida ma sinu heaks teha saan?"

,, Esiteks, ma pole enam väike tüdruk, et sa mind hellitad, teiseks, ma tahan orjatari Léyat enesele."

Mardeman vaatles tütart üllatunult ja küsis kitsehabet siludes, nagu tal mõtlemise ajal kombeks teha oli. Kuigi tal enesel oli mitusada orja.

,, Kas sulle neljast teenjannast ei piisa?"

Hedda vaatas kahtleval pilgul oma isa ja mõtles, et ega ta nüüd kadedaks muutunud polnud, kes varem ei keelanud talle mitte midagi. Ta seiras oma isa hetke ning vastas.

,, Ma tahan ta selle hullu käest päästa."

,, Oo, tütreke. Ma imetlen su üllameelsust, kuid kas sa sellega liiale lähe?"

,, Isa täida mu soov." katkestas Hedda isat.

,, Oh, sa saad tema, kui see on su kindel soov. "

Hedda naeratas. Ta oli küll harjunud saama, mida tahtis, kuid jäi alati mõõdukaus. Tal oli kahju näha, kuidas rahvas kannatas ning püüdis alati mõjustada isa, et too nende elujärku parandamiseks midagi ette võtaks. Kutsunud sõjasulase enese juurde, andis talle käsu Léya enese juurde kutsuda. Sellal kui sõjasulane ülesannet täitma ruttas, pöördus Hedda oma ruumidesse.

Léya nägi vaeva, et tõrksaid härgi laudast välja ajada. Härgi oli neli ja nad olid halvas tujus. Kuigi orjatar oli ohus puksida saada, püüdis oma tööd lõpule viia. Sõjasulane peatus ohutus kauguses, vaatles korra iludust. Köhatas, et tähelepanu võita ja hüüatas.

,, Léya. Emand tahab sind näha!"

, Aga mul on ju töö käsil." vastas orjatar vaikselt, püüdes sel hetkel härgi taltsutada.

,, Tule kohe. Emand Hedda ei kannata kaua ootamist."

Léya ohkas. Ta kutsus Xandemari lähedale, andis talle töö üle ning ruttas sõjasulasele järgi. Nad sisenesid kindlustatud paleesse, kus looklesid mitmed pikad koridorid. See oli nagu labürint, kuhu kõrvaldane isik kergelt eksida võisid.

,, Agard, ütle, on emand pahas tujus?"küsis Léya hirmunult.

,, Ei ole. Tule rutem. Ära minust kaugele maha jää." vastas Agard, võttis lõvipeaga koputi, lõi sellega paar korda ukse pihta. Uks avanes ja keskealine teenja avas ukse ja lausus:

,, Tore, et jõudsid. Astu edasi."

Kui Léya üle kambri läve , kummardas Agard korra, keeras selja ning väljus tuldud teed pidi. Kamber, kus Hedda peamiselt elas, oli luksuslik. Selles oli kerget antiikset kreeka ja rooma stiili. See oli pärand mida Hedda vanavanaisa oli ammusel ajal tagasi sõjaretkel sõjasaagina kaasa võtnud. Kaminale lähedale oli paigutatud marmorist raamiga, karusnahkadega mugavdatud lamamistool. Kaks kappi, laud ja kolm tooli. Seinu katsid mitmeid kunstipäraselt kootud vaibad, mis kujutasid sõdalaste teekonda Valhallasse. Teisel real oli tseen, kuis langenud meresõdalane vanale aerumehele kuldmünti pihku surus, et teda üle Styxi jõe veetaks. Oli ka mitmeid stseene lahingutest. Hedda tõusis lamamistoolilt püsti, astus graatsiliselt keset kambrit ukse ette, naeratas lahkelt orjatarile. Lähenenud veel ühe sammukese, tõstis tervituseks parema käe ja lausus:

,, Lõpuks ka jõudsid. Tule Léya, sa kuulud nüüdsest mulle. Pea mu sõnu meeles. Kui sa mind hästi teenid, saab su elu kerge olema," Hedda pöördus kahe teenja poole, kes ukse lähedal teenindusvalmilt seisid ja jätkas lausudes neile: ,, Viige ta pesukööki ja kasige ta korralikult puhtaks, et ta inimese moodi oleks." Teenjad tegid vürstitari poole sügava kniksu, võtsid Léya omale teineteise vahele, juhatasid ta pool hämarasse pikka koridori, mida valgustasid neli tõrvikut. Nüüd enam ei tundunudki koridor pikemana, nagu Léya alguses olevat arvas. Teenjad juhatasid tüdruku koridori lõppu, kus valvur väikese tammepuust ukse lahti lükkas. Kaks meetrit ja algas keerdtrepi esimene aste. Ta mõistis, et keerdtrepp oli peamiselt meeste tarbeks ehitatud. Esimesel korrusel suundusid avarale osalise müüriga piiratud siseõuele. Idapoolsel siseõuel oli väiksem hoone, puust, mille vahed hoolikalt samblaga kinni tipitud.

,, Koori end paljaks."sõnas vanem teenja, kui nad eesruumi jõudsid.

Pika peegli ees seistes mõistis ta, kui hullus olukorras ta tegelikult oli. Ta oli pesemata räpakuses õõvastavalt inetu. Kaltsud olid ta higise keha külge kleepunud. Tõsi, Léya oli oma kaltsudes paljastav. Kui ta pisutki kummardus, paistsid läbi riide lõhede väikesed prinkis rinnad. Hästi oli ka neitsikingu näha. Léya vaatas kõhklevalt kahele teenjale otsa, kuid nägi neis mõistvaid sõbralikke naeratusi. Sellest pisut julgust saanud, käristas orjatar õlgade kohalt kaltsu katki, lastes sellel sujuvalt põrandale langeda.

Teenja lähenes tüdrukule, käes luupiidest kamm. Ta astus selja taha, tõstis pikad juuksed seljale, saputas korra ja hakkas korrapäraste tõmmetega kammima. Juuste kammimine lõpule jõudnud, sisenesid nad väiksemasse ruumi. Antiikne marmorist vann tundus Léyale liiga luksuslik. Ta seisis alasti vanni ees ja vaatas kuidas teenjad vanni kuuma veega täitsid. Väikesel lauakesel oli karp lubjakividega.

,, Astu vanni ja istu,"käsutas noorem teenja, kes võis orjatarist pisut vanem olla. Näinud kuidas Léya ebalevalt endises kohas seisis, jätkas ta:

,, Sa ei pea kartma."

Léya astus vanni, kus vesi ei tundunudki kõrvetav, kuid oli piisavalt kuum, et nahk kannatas ja korbatunud räpasus kiirelt lahti leotuks. Tõstnud teisegi jala ja laskus mõnusalt ägades pikali. Ta sulges silmad, kui teenja puust tõrrega vett pähe ja kehale kallas. Teenjannad pesid Léya hellalt ja põhjalikult puhtaks. Léya astus veest tilkudes vannist välja ja seisis alasti keset tuba. Teenjannad võtsid karedad linast valmistatud rätikud, kuivatasid ta keha. Kui Léya kriipivat karedust tundis, meenus talle üle elatud rõhuv orjus ja ta suletud silmadest valgusid pisarad.

,, Kas juhtus midagi?" küsis vanem teenja murelikult. Tõsi ta oli ju piisavalt vana, et tüdrukule ema eest olla.

Léya ohkas raskelt ja vastas:

,, Ma kardan vürstitari teenistusse astuda."

,, Pole vaja karta. Vaata meid. Me kahekesi oleme Hedda teenjad. Kas sa näed, et meid oleks halvasti koheldud? "

,, Ei, ei näe." vastas Léya õrna pea raputusega ja pühkis põskedelt veerevaid pisaraid.

,, Siis rahune. Hedda oli sulle öelnud, kui sa teda hästi teenid, saab su elu kerge olla." Vürstitar istus oma privaatses kambris peegli ees, kammis oma pikki lainelisi kastanpruune juukseid. Need sädelesid, kui õrn päikese valgus peale langes. Kambris hõljus mahe männivaigu aroom. Ta oli noor, kahekümne aastane, saleda trimmis kehaga. Ta süvenes peegli kaudu oma rohekat tooni silmadesse vaatamisse ja süvenes üha enam mõttesse. Sa oled kahekümnene, kuid sul pole endiselt kosilasi. Kui me sinu emaga abiellusime, olime mõlemad neliteist talve vanad. Kas sa ise ei märka seda veidrust? meenus Heddale öeldud sõnad. Tõsi, ta mäletas oma vanemate abielu, mis tõsi küll polnud armastusest. Nende vanemad olid nad vaid rikkuse suuruse järgi või võimu omandamise pärast sobitatud. Suuremad valdused ja määratud varandused ajasid ta vanavanemad segaseks. Kuigi ta vanemate abielu polnud muinasjutuline, mida skaldid peoõhtutel lüürade saatel laulsid. Kui tema, Hedda abielluda tahtis, pidi see juhtuma puhta armastuse läbi, mida tõsi küll siiani sobivat kosilast ei leidnud. Siiani oldi teda vaadatud ilu ja määratu varanduse järgi.

Koputus uksele äratas vürstitari mõtetest. Ta lõpetas juuste korraldamise, asetas ilustatud kammi peegli ette. Teenja, kes oli noort emandat alati valmis teenindama, läks ja avas ukse. Kaks teenjat seisid tüdrukuga ukse lävel.

,, Teie orjatar on puhtaks kasitud ja uude kleiti pakitud."teavitas vanem teenja.

Hedda tõusis toolilt püsti, silmitses neid põgusalt ja vastas.

,, Astu edasi Léya. Ära karda."

Léya langetas pilgu ja astus kambri keskele ja seisatas. Hedda astus graatsilisel sammul orjatari ette. Ta vaatles teda naeratades. Léya oli sama sale, pikkade laineliste juustega, mis oli pärast vannis käiku pisut kohevil, kui jumelt tõmmukam. Vürstitar taipas, et orjatar oli pärit kaugelt võõralt maalt.

,, Keera end aeglaselt." lausus Hedda lõpuks.

Léya keerutas end ühe koha peal, tundes, kuidas teda hindavalt vaadati.

,, Kui sind hästi toita, saad sa normaalne kosunud välja näha." lausus Hedda tõsisel häälel, milles oli ka hoolivust.

Nähes, et Léya häbelikult vaikis, jätkas ta:

,, Tule minuga kaasa."

Léya tegi sügava kniksu. Kuigi tundis hinges alalist hirmu, kui ka ahastust. Selle asemel, et tunda õnnest rõõmu, kannatas ta luupainaja käes, milleks ja kelleks oli Siegeri kuju ja nägu, mis pesitses alati tal sügavas hinges. Olla kümme aastat oma elust orjatar, polnud siin suurt noomida, vastupidi, vaid julgustada ja abistada. Ta vajas inimest, kes kuulaks teda ja nõustaks olema kergema südamega. Léya astus vürstitari järel vasakusse hoone tiiba, kus olid köök, toidusahvrid, teenrite olmeruumid ja söögisaal. Teenja lükkas tahumatud uksed lahti. Teenjate ja teenrite söögisaal polnud kuigi suur, kuid võis laudade taha mahutada viitekümmend inimest. Keskealine mees, kokkade ülem astus kõrvalt ruumist välja ja kummardas. Ta oli paks ja põll oli rasvaplekkidega määrdunud. Lõhnade järgi võis arvata, et valmistati seapraade ja teisi hõrgutisi. Kokkade ülem kummardas taas ja küsis, mida vürstitar soovib. Kuulnud ta käsu, ajas ta end sirgeks, põikas kambrisse, et käsku otsemaid täita. Laud tuli uue teenja jaoks katta ja ettenähtud rooga anda. Vaevalt kui Léya lauda istus, ilmusid kolm teenrit. Üks kattis laua kireva laudlinaga. Teine kattis laua lauaserviisiga. Kolmas tuli suure liuaga, tõstis tüdrukule ette taldriku küpsetatud kehvemat sealiha, munaputru rasvapekkidega ning kallas puust peekrisse punast veega lahjendatud veini.

Tüdrukule sooviti Hedda poolt head isu ning jäeti üksinda. Kui Léya kogu toitu nägi, kasvasid ta silmad imestusest suureks. See mida talle anti, oli tema jaoks kuninglik. Kui ta ara pilgu kokkade ülemale suunas, naeratas too julgustavalt ja orjatas asuski sööma.

Õhtu hakul, kui Léya oma teenitud puhkust maitses, liikus orjasarade vahel Sieger. Õhk oli lämmatavalt kuum. Isegi vanurid ei mäletanud kunagi sellist kuumust. Püsttarast väljaspool kõlasid kirve hoobid vastu puitu ja meeste hõikeid. Orje oli ka karjamaal, valvamas suuri hobuste, lehmade ja lammaste karju. Neid leidus ka põllumaadel alet tegemas. Kubjaste piitsad laksusid, et orje agaramalt tööle sundima. Mõned, kes higist läbimärgadena jõuetult külili vajusid, oigasid ja kannatasid. Orjadesara juures kostusid raevukaid röögatusi.

,, Mardud teid krantse võtaks! Kus Xandemar on? Vastake!"

,, Karjamaal, kus mujal." vastas noormees, kes kahe vanema mehe kaasabil püsttara valle kindlustasid.

,, Ta peaks juba ammu tagasi olema!" käratas Sieger.

Ta tõstis piitsa, et esimesel ettejuhtuval selg ribadeks hakkida. Tõuganud jalaga nooruki kõhuli, piitsutas halastamatult. Ta peksis noorel mehel selja verest punaseks, jättes ta teadvust kaotanult murule lebama, sülitas ta peale. Kui vanem ori kõrva nooruki rinnale pani, et südame

tööd kuulata. Ta vaatas Siegerile otsa ja lausus:

,, Sa tapsid ta. Sa neetud. Thoreni piksed sind tabaksid." Ka Sieger taipas oma teo tagajärgi ja meenus Mardemari hoiatused.

,, Matke ta maha." kamandas Sieger. Kaks orja matsid nooruki maha. Kui Sieger nende silme alt kadus, lausus noorem, käsi rusikasse surudes:

,, Oodaku mul ainult. Ta sureb, kui julgeb veel kellegi peal piitsa tõsta. Ta sureb siis." Kaarnate kähedad kraaksatused olid saateks sellele kättemaksu vandele. See kuulutas suurest õnnetusest.