5 peatükk

Qualibury vürstkond oli ilusam, rikkam loodusvarade kui ka maaliliste, liigendatud maastiku poolest. Siingi säras päike kuumalt, mis orjade kui ka vabatmeestest põlluharijates jõuvarusid pärssisid. Maapind oli nagu kõrb, kuiv, tolmav ja pragunenud igatsedes elustavat ja kosutavat vihmaeliksiiri. Vili oli varaküpsenuna longu vajunud ning süttisid. Kogu põllusaakide varud olid hävinemas ja germaanlasi kui ka loomi ähvardas näljahäda. Kanalite süsteemid, mida kunagi roomlased veerikaste jõgedega ühendatult ehitanud, et niisutada põllumaid, olid kuivad.

Kõrgete tornidega paekividest laotud kastelltüüpi kindluspalee oli tol ajal üks tugevamaid, kindlustatuid põhja - euroopas. See oli puna-roheliste lipukestega ehitud. Teenrid ja teenjad sagisid köökide ja salvede vahet, kambritest kambritesse. Qualibury vürstkond oli valmistumas pidustusteks. Väliköökides valmisid suures koguses linnu ja loomaliha, ahjudes suured leivapätsid ning keldrites suurtes tünnides kääriv vein viimast lihvi saamas. Kogu see priiskamine oli vaid kõrgete, auväärsete külaliste meeleheaks, sellal kui lihtrahvas näljahirmu all kasinat vilja lõikasid.

Marcyanne seisis laia kapi ees, kus rippusid erisuuruses ja värvides ja ehteis kleidid. Ta seisis seal, seljas siidist õhuke aluskleit mis ta figuuri välja tõi. Ta ema, Shyla oli käskinud esinduslikumalt riietuda, nii nagu selle perekonnale kohane. Vürstitar seisis seal üksi ning valiku tegemine oli raske. Talle saanud see põrmugi meeldima, olles säärased pidustused ülehinnatud ja mõttetud. Ta kõrvus kõlas isa Mergoli vihane hääl, mis teda metslasest barbariks sõimas. Ta teadis ka, et nende kõrgete aulike külaliste seas oli ka tema tulevane abikaasa, kuigi vastu ta enese tahtmist. Carl oli rikas, vallaline ja naiste silmis ilus noormees. Jah, tal oli võimu olla, kāsutada ja otsustada ka teiste inimeste elude üle, kuid Marcyanne südame võitmiseks võim puudus.

Uksel kõlas koputus. Ilma, et olnuks antud sisenemiseks luba. Avati kunstipäraselt raiutud tammepuust uks. Shyla astus kambrisse ja seisis tütart ja sõnas ülbe võimukusega.

,, Kas peame sind kaua ootama? Külalised on juba enamus saabunud," märganud, et tüdruk tummalt üle ta õla vaatas ja vaikis, lisas ta:

,, ja sul pole isegi riided vahetatud ja nägu värvimata!"

Marcyanne kortsutas tüdinult kulme, tõstis pilgu emale, vaatas talle otse silma ja vastas.

,, Ma ei tule pidusöömingule."

,, Mida! Mis sa ütlesid?" küsis Shyla uskumatult. Ta hingamine oli sellest üleolevast uhkust ja keeldumist kuuldes, ehmatusest aeglustunud. Temale, kes oli harjunud kamandama ja kõike saama, mida ihaldas ning oli valmis ülima võimu saamiseks tegema kõike. See mida ta tütre kõrgist hoiakust, miimikast nägi ja sõnadest kuulis, oli lubamatu.

,, Ma ei tule. Ma keeldun." kordas Marcyanne oma otsusest. Ta surus käed rinnale rüppe, pilgus valitses nii põlgus kui ka upsakust. Ta vaatas endiselt emale silma ja jätkas: ,, Mul on kõrini nendest pidustustest." Shyla tõstis ähvardavalt vasaku käe, olles valmis koheselt lööma. Ta hingeldas ärritunult ja käratas.

,, Sa pead. Ma käsin sind!"

Shyla laskis käe alla ilma, et olnuks löönud, lükkas tütre kapi juurest eemale, soris kleitide vahel, võttis lõpuks kirsipunase, kuldsete tikanditega siidise kleidi, viskas üleolevalt tütrele sülle, mis kahisedes põrandale vajus. Ta jätkas:

,, Sa paned selle selga, tuled alla kammersaali. Seal korraldame sinu ja Carli kihlad."

Marcyanne seisis endises poosis, vihane pilk emal, keda ta enam sallida ei võinud ega tahtnud ning keeldus riideid vahetamast.

,, Hakka riideid vahetama ja meiki kohendama." käsutas Shyla tütard.

,, Ei. Ma keeldun."

Shyla ei hakanud pulbitseva viha tõttu ühtki ülearust sõna ütlema, astus tütrele sammukese lähemale, kahmas tal valusasti paremast käsivarrest kinni ja lausus läbi hammaste sisistades.

,, Parem kiirusta."

Sell hetkel kui ema ja tütar teineteist vihkavalt silma põrnitsesid, koputati uksele. Teenjate ülem avas ukse, pistis pea ukse vahelt sisse ja lausus.

,, Isand Mergol käskis mul teid alla saata. Piinlik on oodata."

,, Kuuled armas tütreke? Isa ootab. Parem kiirusta." lausus Shyla rahulikust teeseldes. Ta pöördus teenjateülema poole ning jätkas:

,, Mine ja ütle, et temaga saame kohe valmis."

,, Kuidas käsite, teie kõrgus." Kammersaal oli avar, üks luksuslikumaid kogu palees. Mehe jämedused sambad toestasid lage, seinte ääres. Saalis lainetas häälte meri, pokaalide kokkulöömis kõlinad. Ida poolses seinas, kõrgendikul istusid kuus skaldide mitme häälne lärmav pillimäng. Kammersaal oli täitunud külalistest, kammerteenritest, kes külalistele roomast toodud külma kosutavat vürtsikat bordoopunast veini, mis pikale veninud põuast vaevatud januseid kurkusid ja suuõõnete süljenäärmeid leevendasid. Häälte meres kostus ka naiste heledaid lõbusaid ja ka ülemeelikuid naeruturtsatusi. Kogu värvide , riiete, sahisevate lehvikute, naeruväärsete roomapäraste parukate ja meikide kirevus võis igal talupojal silme ees keerlema panna ja uimastada. Kammersaali rasked uksed avanesid, Marcyanne astus ema ema järel avarasse saali. Metsasarvede hüüd sundis häältemere vaibuma. Kokkutulnud ülikud pöördusid ema ja tütre poole, mehed kummardasid ja naised kniksutasid seelikuid pisut tõstes, kui kammerteener väljuhäälselt teadvustas.

,, Teie kõrgeausus vürstinna Shyla ja tema tütar vürstitar Marcyanne!" ja Shyla ja ta tütar läbi inimkoridori kammersaali teise otsa troonide juurde astusid. Sellal kui Shyla kõditatud uhkus laialt naeratades abikaasa ja külaliste poole kuninglikult peaga noogutas, sellal kui tütar tikksirgelt seisis ja üle kokku tulnud rahva peade seiras.

Carl lõpetas lobisemise oma onuga, keeras paisunud egoga ringi, vaatas Shylale totakalt naeratas otsa, kummardas väärikalt, lausus käele suud andmist.

,, Sa oled alati oma ilus särav, kui hommikune täht. Sa oled justkui pimestav." ta lipitsus ja ülim pugejalikus oli naeruväärne, mille peale vürstinna Shyla lihsameelselt, suisa lapselikult itsitas.

Carli pilk peatus Marcyannel. Ta lipitsev naeratus ei kadunud hetkekski huulilt vaid laienes. Kummardanud oma tulevase abikaasa poole, võttis ta parema siidkindasse kammitsetud käe, vaatas flirtivalt otsa ja lausus.

,, Mu värske roosinupuke, mu iludus. Kuidas sinul läheb?"

,, Suurepärasel. Kuidas teil?" vastas Marcyanne küsimusega, kuigi teeskles külalislahkust, lootes, et seda ei märgata. Aga ta eksis.

,, Ma lähen oma armsa abikaasa kõrvale. Teie noored, nautige teineteise seltskonda." pöördus Shyla noorte poole.

Carl vaatas, kuidas Shyla luksuslikumalt ehitud kõrgendikule astus, püsti tõusnud abikaasalt suudluse huultele ja käele vastu võttis ja kombekalt kõrge leega toolile istus.

,, Oled sa kihladeks valmis, mu arm?," küsis Carl Marcyanne poole pöördudes. Ta pilk muutus koheselt mõtlikuks, kui ta tüdrukule silma vaatas jätkas, kūsides:

,, Sul paistab paha tuju olevat."

,, Pole lugu. Meeletult palav on."

Carl muigas korra. Ta pöördus ümber, otsis teenerit, leides ta, kui oma hõbedase vaagnaga ringi jalutas. Viibutas nimetissõrmega ja hüüdis.

,, Ori, leedil on janu. Tule siia."

Mees teener, lähenes, tõstis kandiku noore üliku poole. Carl võttis liualt kuldse peekri, ulatas selle oma tulevasele. Kamandanud teenri minema, vaatas kuidas vürstitar väikese lonksu veini jõi ja kordas oma küsimust, millele enne vastust ei saanud.

,, Oled kihladeks valmis?"

,, Kui Odin seda lubab."

,, Lubab, ta pooldab õnnesärgis sündinuid, nagu mina."

,, Eks näis, eks näis." pomises Marcyanne pahuralt endamisi, tundes, kuidas ta selle egoga tüübi kõrval ebamugavaks muutus. Avara akna juures seisis Mardeman oma onupoja vastas. Ta hoidis käes hõbedast peekrit, milles loksus iga käe liigutuste pärast poolhapu rooma viigimarjadest pressitud ja aeglaselt käärida lastud veini. Ta oli oma emast luksuslikumalt ehitud, kes ise eakate daamide seltskonnas istus.

,, Kuuldavasti on sul orjade mäss toimunud. Kavalalt toimisid." nentis Alarich.

,, Tappes karistuseks peaaegu kõik orjad? Mis siin kavalat on?" küsis Mardeman ja otsis korra pilguga teenrit, kuna tal vein karikast otsa saama hakkas.

,, Mõtle, nüüd ei julge mitte ükski ori ülestõuse korraldada. Sinu julmustükk lüüa haavatud orjad kõigi hirmuks kõrgele risti. Nii nagu hävitas mu kauge sugulane Deoderich ühe rikka hõimu, kuna ei saanud neilt niipalju andamit kui tahtis."

,, Jah, kaval võte, et oma perekonda purustada." vastas Mardeman ja sülitas põlglikult veinist punase sülje põrandale.

,, Tõega nii hullud lood?" küsis onupoeg ning kergitas üllatunult kulme. Ta vaatas korra enda ümber nagu vandeseltslane, kes kardaks, et ta kurjad vandenõud paljastatakse, kummardus onupojale lähemale ning lausus, häält tasandades: ,, Sa üllatad mind, lell. Ma arvasin, et sul on võimu ja jõudu, et perekond ei laguneks." Mardeman tõstis järsku pilgu Alarichile nagu olnuks ehmunud ja nähvas.

,, Vaiki, ma käsin. Hedda on orjade poolt, andes kuuele alles jäänud orjale osalise vabaduse. Naine vihkab mind julmuse pärast ja läks alatiseks sugulase poole varju."

,, Kus su tütar on? Siin teda ju pole." küsis Alarich ja vaatas otsivalt ringi, et leida.

,, Ta jäi koju. Ta on minuga vaenujalale astunud."

,, Paha, väga paha."

Kammerteener andis metsasarvepuhujatele märku. Üle avara saali kostusid sarve hääled, mis pani lainetava häältemere vaikima.

,, Alustavad. Oli ka aeg." kommenteeris Alarich ja pöördus lellega vürsti poole. Kui ori veinikannuga neist möödus, peatas onupoeg ta kinni, käskis endal ja

Mardemanil karikad täis kallata ning jäid kuulama. Mergol tõusis väärikalt troonilt püsti, vaatles ülima uhkusetundega kogunenud kõrgeid külalisi, tõstis sümboolselt parema käe ja hõikas, et kõik saalis viibijad teda kuuleks.

,, Mul on hea meel teid sīn näha. Enne pidusööki on mul veelgi heam meel välja kuulutada Deuch'i kogukonna pealiku ja mu armsa tütre Marcyanne kihlused. Lõpuks saab kahe võimsa ja rikkaima vürstikonda selle abielu kaudu ühendada ühe võimu ja krooni alla. Sellega ma palun teid, Marcyanne ja Carl, astuge minu ette!"

Carl vaatas liialdatud naeratusega oma tulevase abikaasa poole ja tõstis parema käe. Marcyanne asetas oma käe sellele peale ja astusid väärikatena, piduliku aeglusega mõõdetud sammul astmetest üles vürstitrooni ette. Sel silmapilgul astus kardinate tagand välja püha isa Benetictius I trooni kõrvale. Vürstitar nägi kuidas ta ema ja isa omavahel midagi sosistasid ja võimukalt muigasid, lootes, et nende plaant lähi hetkel õnnestuks. Kui noorpaar kolmiku ette jõudsid ja peatusid, lausus Mergol jätkates. ,, Laskuge minu ette põlvili, et püha isa saaks teile oma jumaliku pühitsuse ja õnnistuse anda."

Carl laskus lipitsedes põlvili. Kui Mergoli ja Shyla küsivad pilgud tütre peale laskusid, ent Marcyanne jäi kindlalt püsti.

,, Mu armas tütar. Võta sellest ühendamisest osa." Lausus Mergol.

Marcyanne ei võtnud palumist kuulda.

,, Marcyanne, lasku põlvili." käsutas Shyla poolel häälel, kui tütre allumatus ja külaliste üllatunud ahhetusi ja pominaid kuulis. Ta oli häbistatud.

,, Ma ei astu mitte kunagi temaga paari. Mitte iial. Pigem suren, kui teid isa ja ema selle läbi kogu võimu enda kätte ahnitseda saaksite." kuulutas Marcyanne valjul kindlal häälel.

Külalised ahhetasid rohkem kui hetk tagasi ning saalis kostis pominate lained.

,, Lasku oma tulevase mehe kõrvale!" käratas Shyla enesekontrolli kaotades, kahmas tütrel kõvasti, valusasti küünistades käsivarrest kinni.

,, Mitte iial!" vastas Marcyanne rahu säilitades. Ta sikutas end ema haartest lahti, lahkus trooni äärest.

,, Sulgege väljapääsud!" kamandas Shyla närvitsedes kammerteenreid, ta hääl kõlas üle saali kriiskavalt.

Marcyanne peatus kammersaali suletud uste ees. Teenrid tõkestasid tal väljapääsud.

,, Laske mind välja!" kamandas vürstitar karmilt.

Ent kui kammerteenrid kõhklevalt seisid, neil oli hirm vürstinna ees, ent tütre käskudel oli võrdväärsus.

,, Laske mind välja või lasen teid allumatuse pärast piitsutada."

Sellest piisas. See oli kui võlusõmad, mis panid teenreid Shyla korduvatest käskudest välja tegemata uksi avama. Marcyanne lahkus tagasi vaatamata saalist, jättes vanemad ja Carli sügavasse häbisse. Ta kiirustas seelikusaba lehvides oma kambrisse, sulgenud hoolikalt ukse. Täna oli ta minetanud oma hea nime perekonna ja Carli silmis. Ta kujutas ette ema närvitsemist ja sõimusõnu, kuigi see ei läinud tal korda, et sellest pikemalt mõelda. Ta ei hoolinud Carlist ammugi ja tema suurest varandusest ning imestas endamisi, et mis paganama pärast talle mõtles.

Marcyanne istus karusnahkadega kaetud lavatsile. Teda ärritas inimeste võimuahnus, mis muidugi vägivaldsetele tegudele viis, nende kahepalgelisus ja hoolimatus. Ta polnud ise küll süütu ingel, ja südames tuksus nii mõningane süümepiinad, mida ta kogu hingest parandada ja heastada ihkas. Miks muidu räägitakse, et tütred iseloomuga emasse lähevad ning rõhunud endast nõrgemaid ja vaevlenud auahnuse käes. Ta kahetses seda, kuid tulemused olid kesised, kui mitte olematud. Ja ta polnud kunagi suutnud uskuda, et temast, Marcyannest vahend saanud, et ta vanemad piiramatut võimu enesekätte haarata ihaldasid. Tänases juhtumuses oli tal kummaline aimdus, mis võis olla saatusest, et ta vanematele risti vastu astus, missest, et oht ja hirm kannul käis, kuigi tema, Marcyanne iseloomus nõrguke polnud. Tõsi küll, ta oli kangust täis, enne oma plaanist ja unistusest ei loobunud, kui saavutas oma tahtmise.

Vürstitar tõusis lavatsilt püsti ja astus kõrge peegli ette ja vaatles ennast. Pilt endast oli rahuldav. Naturaalne, nagu tahtis. Ta pikad musta värvi juuksed ulatusid pisut õlgadest alla poole ja viimase moe järgi kärbitud. Ta oli sale, keskmiste rindadega, kaheksateistkümne aastane noor naine. Ta ilu oli õitsele puhkenud. Ta pilgust lendasid viha sädemed, kui ta endale peegli kaudu silma vaatas. Ta astus avara kapi juurde ja otsis välja mugavad ratsutamise riided, mis olid helepruuni värvi. Närviline koputus uksele segas mõtete looklevaid radu ja riiete vahetamist. Uks kargas pauguga lahti ja Shyla astus puhhitades kambrisse tütre ette, näinud ratsutamirriideid, haaras tal vasakust randmest tugevamini kinni, raputas ja kisendas otse näkku.

,, Sa tuled otsemaid alla ja lõpetame kihlad. Vaata, et seda enam kunagi ei korduks, et sa mind sääraselt häbistad."

,, Ma ei abiellu temaga, ei praegb ega tulevikus!"

Shyla ei kulutanud enam ühtki tarbetut sõna, tõstis käe ja peksis labakäega tugevalt tütrele näkku. Marcyanne silmitses, kätt löögist tulitaval põsel hoides ema erilise hämmastusega. Tõsi, see oli esimene kord, kui Shyla tema vastu kätt tõstis kui minevikus vaid sõimuga piirdus.

,, Sa jääd ilma meie toetusest. Mul on häbi sind oma tütreks pidada. Sa oled häbistanud kogu meie kuulsat sugupõlve." lõugas Shyla sülge pritsides. Ta viibutas ähvardavalt parema käe nimetissõrmega tütre näo ees, turtsus närviliselt, keeras end kannapealt ringi ning lahkus kambrist ust pauguga kinni lüües. Jõuetud vihapisarad silmis, astus Marcyanne oma lavatsi ette, tõmbas õlapaelad sõlmedest lahti, laskis ballikleidil ja alusseelikul seljast langeda, seistes alasti hetke ning pani ratsutamisriided selga.

,, Mary, mine talli ja lase mu mära pikaks reisiks ette valmistada."

,, Kuidas käsite, aulik preili." lausus teenjanna alandlikult ja väikese hirmuga, kartes vale söna pärast karistada saada, lahkus rutakalt kambrist, et käsku edasi anda. Marcyanne kohendas riided mugavamalt selga, laskus lavatsile istuma. Ta pilk peatus lauakesel olevale tindipotile, kus otsast tervavaks lõigatud hanesulg ja tühi pärgament. Ta keeras pärgamendi lahti, kastis sule tinti ja oli valmis hüvastijätu kirja kirjutama, kuid loobus, viskas tindise hanesule lauakesele. Ei sellist au ta vanematele ei jäta. Vürstitar võttis tindipoti, tõstis õhku, kallutas ja valas tindi peenikese joana pärgamendile, pritsides pool lauda täis, pillas tühja tindipoti lauakesele, mis kummuli seisma jäi ning lahkus kambrist.

Enne kui ta tallide poole läks, suundus Marcyanne varahoidja kambri poole. Kui ta kambrisse sisenes, istus hallipäine munk laua taga ja kirjutas valgele pärgamendile, olles niivõrd süvenenud, et ei kuulnud vürstitari sisenemis, alles siis kui tüdruk tähelepanu saamiseks kõhatas. Endine munk, kloostrist pagendatud vanamees ehmus, vaadanud ehmunult ukse poole näinud, et sisenejaks oli Marcyanne, hingas ta kergendust tundes ja tervitas.

,, Ah teie, aulik preili. Kuidas läheb?"

,, Mina jah, halvasti läheb. Kirjuta mulle pikaks reisiks vajalik raha välja."

,, Kui palju teil ära kulub?"

,, Piisavalt palju, et kalli tädi juurde minna."

,, Seda küll, seda küll. Üks moment."

Marcyanne asetas oma rusika suuruse nahkkotikese lauale ja jäi ootama. Varahoidja tõusis vanadusest ägisedes püsti, võttis nahkkotikese ja pöördust teisele poole kambrit, avas aardekirstu ja luges pauna kuuskümment rooma hõbemünti, lõi käega ja täitis pilgeni täis. Laua juurde naasnud, ulatas rahapunga vürstitari kätte ja lausus.

,, Sellest peaks piisama."

Marcyanne võttis lahkel naeratusel tengelpunga kätte, riputas peenikese nööriga vöö külge.

Ta vaatas varahaldajale otsa ja lausus tõsiseks jäädes.

,, Kui mu ema peaks minu varade kohta aru pärima, siis ütle, et mul on õigus oma vara kulutada."

,, Kõik selge, preili. Kuidas käsite, aulik preili. Teie käsk saab täidetud.

Marcyanne väljus varakambrist. Ta võttis suuna tallide poole. Orjad talutasid üht valget mära palee väravate lähedal aiaga piiratud muruga väljakul ringiratast. Jõudnud piirdeaia äärde, silmitses Marcyanne oma ratsut uhkustundega. Mära oli tugeva keha, saledad lihaselised jalad, pea kui piimaveisel, valge lauk mis kõrvade vahel valge pika lakana lõppes. Kui nõtkelt ta traavis ja kui häälekalt tervitavalt hirnatas, kui oma perenaise lähedal olekut tunnetas ning ta omapärast aroomi nuusutas. Keskealine meesterahvas, kes palees tallmeister oli, kes seni oli orjade tegevust pealt vaadanud ja üksikuti juhendas seal kus vaja. Ta oli orjadega rahul, vürstitari ette, tegi sügava kummarduse ja lausus.

,, Teie ratsu on reisiks valmis ja soojaks jooksutatud."

,, Tooge ta välja." käsutas Marcyanne lahkel häälel.

Tallmeister oli perenaise lahkusest pisut üllatunud, kuid keeras käsku täites selja, astus piirdeaia värava juurde, avas selle ning vaatas kuidas mära aiast välja astus ja perenaise ees peatus, sügas pehmete mokkadega vastu ta nägu, suhkrutükki nurudes. Marcyanne vaatles oma tugevat mära lahkel naeratusega. Välk, nii oli mära nimi, tantsiskles rõõmsalt oma saledatel jalgadel, ajas pea pūsti, raputas oma haruldaselt pikka lakka ja pruusks. Vürstitar tõstis käe, silitas välgu voolujoonelist kaela pikalt üles ja alla. Ta puudutas õrnalt lauka kuni pehmete mokkadeni välja. Marcyanne halastas Välgu kiusatuse käes vaevlemast, pistis käe väikesesse, võttis väikese suhkrutüki, tõstis peopesa hobuse ette. Mära pistis mokad perenaise peopessa, napsas mokkadega paitades suhkrutüki ja sõi selle krömpsutades ära.

,, Ilus ilm reisile minekuks, või mis tüdruk?" kūsis vürstitar, silitades Välgu põski ja naeratas kaunilt.

Välk tõstis pea ja hirnatas pead hoogsalt raputades, et jah, ilus ilm tõesti. Tõsi, päike säras keset taevalaotust, tuul oli hakanud tõusma, mis oli lämmatavat kuumust pisutki leevendama. Marcyanne talutas Välgu piirdeaiast eemale, asetas jala sadula jalustesse ja vinnas end kõrvalise abita kindlalt kaksiratsi sadulasse, haaras ratsutid kindlalt kätte ja ajas hobuse astuma. Välk liikus aeglaselt traavis väravatest välja avarale karjamaale. Marcyanne ratsutas üle kollase heinaga, mis oli pikale veninud põuast räsitud ja kõrbenud. Marcyanne oli kui kentaur, hobusega kindlalt ühenduses ja liigutas end hobusega ühes taktis. Vürstitar oli väikese tüdrukuna ratsutamisega algust teinud. Kui ta kuuene oli, sai ta isalt Mergolilt kingituseks vastsündinud varsa, et õpiks tema eest hoolt kandma, suhtlema temaga ja mõistma igat tema liigutust. See oli kui varsaga kontakti leidmine, usalduse ja meelekindluse rajamine ja üles ehitamine. Kui aga täitus viieteistkümnes maamunal elamise aastat, kinkis Mergol temale uue, hobuse, māra Välgu. Kui Välk nooreks tugevaks loomaks kasvas, ja Marcyanne kui varajane roos puhtas ilus õitsele puhkes, olid nad teineteise eest hoolt kandes leidnud ja üles ehitanud kindla usaldava suhtlemise ja koostöö.

Marcyanne oli tihti Välguga ratsutamas käinud, lihvides sedaviisi igakord oma ratsutamis oskust. Tõsi, talle polnud naisterahvaste seast võistlejat. See polnud Qualibury vürstkonnas kellelegi imestamisväärt, et tüdruku ratsutamine oli sama kindel kui meestel, kui mitte paremgi. Ta juhtis hobust kindlalt, ega sundinud Välku kunagi vastutahtmist liikuma. Ta usaldus Välgu vastu oli täielikult kindel, et laskis hobusel vabalt liikuda. Välk kuuletus lõbust ta tundis traavist mõnu, et sai perenaisega koos aega veeta.

Marcyanne läks metsavahelisse kitsasse rajasse jõudes sammule. Kui tee laienema hakkas, laskis ta hobusel uuesti traavima. Mära hüppas nõtkelt üle laia oja. Väike õhulend oli sujuv ja nõtke, maandudes kindlalt esijalgadele. Välk kappas, jõudes kiiresti galopile. Tõsi, mära oli oma nime Välk, igati ära teeninud. Välk oli kiire loom. Ta justkui lendas, kui tagumiste jalgadega ära tõukeks hoogu andis.

Marcyanne ja Välk nautisid galoppi. See oli ainus mis aitas igapäevast stressi maandada. See oli ravim mis töötas ja mõjus kindlalt. Välgu lakk lehvis õhus kui plagu. Ratsutamine oli anne, mida oli Marcyannel küllalt ja mille oli Välk oma emalt pärinud. Kui Välk pärast pikka galoppi väsimuse märke ilmutama hakkas, aeglustas Marcyanne liikumist, minnes sujuvalt galopist traavile, traavist sammule. Välgu mokad olid vahus, tal oli janu ja tahtis vett.

Marcyannel vett kaasas polnud. See oli temast, kes muidu toimetustes täpne oli, oli nüüd reisile minnes vajaliku vee koguse kaasa võtmast unustanud. Kui Välk nõudlikumalt hirnatas, ajendas see tüdrukut mõttele, kust vett leida. Ta laskis pilgul üle avara aasa käia, nii kaugele kui silm nägema ulatus, polnud asundustest jälgegi. Ees pool mühises ürgne laas.

Kui õige laseks hobusel minna, leiaks ta ehk veelätte, mõtiskles Marcyanne. Mõeldud, lasi ta ratsutid lõdvaks, hakkas Välk oma vaistu kasutades sammuma. Laas lähenes, tõstis hobune sammu, kuna haistis targalt kosutavat allika lõhna. Tiheda paju puhmaste ees peatas Marcyanne Välgu, hüppas sadulast ja lasi lemmikul uuesti liikuma. Välk välgutas elavamalt kuulatades kõrvu. Tõsi, loomadel oli haistmine ja kuulmine teravam kui inimestel ja kuulis voolava vee sulinat. Tõsi, instinktid polnud Välku alt vedanud ja kiirendas. Paari saja meetri pärast kuulis ka Marcyanne allika vee sulinat. Põõsaste taga oli allikas, mis suundus vooluga väikeseks ojaks. Kõrge paju jalamil, mille juured olid endid sügavale maapinda juurdunud, läbinud põhjaveeni, mille kaudu vesi maapinnale pääses ja süvendanud kausi kujulise aseme.

Välk tantsiskles jalgadel rõõmust, pistis esijalgu kõverdades koonu allikasse ja jõi suurte söömudega. Mokkade puristamine oli märguanne janu täis joomisest ning astus sõnajala puhmaste vahele haljast mahlakat rohtu sööma. Marcyanne laskus allika ääres pølvedele, kummardus veelätte kohale, ammutas peopesadega kosutavat allikavett ja jõi. Allikavesi oli karske ja kustutas hästi joogi janu ning hoidis suuõõnd värskena.Sellal kui Välk rohu kallal maiustas, jalutas vürstitar jalgrajal. Lindude erinev meloodiline viisid olid kõrvadele hea kuulata. Noored avarad puud pakkusid lehtedega päikese eest varju ning õrn tuuleiil mahendas. Marcyanne istus vahtrapuu jalamile, toetas selga vastu karedat tüve ja sulges silmad. Tõsi, see oli hea puhkus proovile pandud ja pingule aetud närvidele. Marcyanne avas oma silmad alles siis kui Välk oma pehmete mokkadega vastu nägu tonksas. Vürstitari pilgus valitses hetkeks üllatus. Kohati tundus talle, et aeg oli lõõgastudes lennanud. Ta suu vajus vastu tüdruku tahtmist haigutuseks lahti ning taipas alles nüüd, et oli löögastumise ajal magama jäänud. Tõsi, ta päev oli rohkem kui pingeline. Selles oli ka mõningaid hirmu jätkeid oma tuleviku pärast, hirmu ka selle ees, et kui kaua ta enesele puutumatust kehtestada ja säilitada suutis, kui ja, kas siis oli seda piisavalt. Sunniviisiline paari panek temaga, kelle vastu vaid üksnes põlgust tundis. See oli kui vandenõu, reetmine tema vastu. Hetke tundis ta, et ta polnud rohkem väärt kui orjad, tundes end mõneti orjana. Vastupidiselt oma emaga oli tal võimust ja valitsemisest sootuks teine arusaam. Ta teadis ta pidi ka leppima teadmisega, et kord tõuseb temastki mõjuvõimas valitsejanna.

Marcyanne tõusis kergelt ägisevalt püsti ja mudis käega, keerutades samaaegselt aeglaselt pead, kangestunud kaelasooni. Vaevalt jõudnud ratsmetest kinni võtta ja hobust mõne sammu mööda metsaalust talutada ja avastada, et päike loojunud oli, kui nende selja tagand sügavast laanest huntide ulgumist kostuma hakkas, millele järgnes teine, kolmas ja neljas ulgumise kord. Kui välk ärevalt ja hirmunult hirnatas ja oma saledatel jalgadel tantsisklema hakkash oli Marcyanne üllatunud. Kummaline oli see, et hundid olid kummaliselt liikvel, jahtisid hundid ju tavaliselt vaid öö hakul. Ulgumistest võis ka järeldada, et hundid enamat olid kui näljased.

,, Rahu, tüdruk, rahu." lausus Marcyanne Välgule hellal ja rahustaval häälel, kuigi selles loodetud edu ja kasu polnud.

Marcyanne ei saanud Välgu taltsutamise ja rahustamisega hakkama. Uued ja sagenenud ulgumised kostusid juba lähedalt ja selgemini oli kuulda verejanulisi lõrinaid. Et ennast ja lemmikut päästa, hüppas vürstitar raskustega sadulasse ning laskis hobusel vabalt minna. Hundid hüppasid võsastikust ja sõnajalgade puhmastest välja ja ründasid ning hakkasid pirakat saaki jälitama. Suurem, ilmselt karjajuht muutus piisavalt jultunumaks ja hulljulgemaks, et hüppas ning kihvad Välgule tagumisse kintsu lõi. Karjajuht rippus hobuse küljes ja lohises pikalt järele, kuni kapjadega vastu kõhtu sai, et kihvad lahti lasi ning pärast lühikest maad kramplikult tõmmeldes veeres ning elutult lebama jäi, Välk läks hirmunult ja valust hirnatades galopile ja pääses nurmele jõudes huntide küüsist.

Välk oli juhtimatu. Ükskõik mis tahes püüetele, ei olnud õnnestunud vürstitaril juhtimist enese kätte võtta. Mära peksis laande tagasi kapates ja ringi tiirutades jalgu õhku, püüdis paaniliselt koormast vabaneda, lisades juurde äkilisi hüppeid, mille järsult otsa ringi ja tõstis metsikult hirnatades end kõrgele püsti. Marcyanne kaotas tasakaalu, veeres selg ees tagumisest keha poolelt alla, väikest saltot tehes kõhuli vastu maapinda prantsatas, karjatas luudest ja lihastest läbi tungiva valu tõttu ning jäi teadvust kaotades samblamättale ebaloomulikus asendis lebama, suust voolas aeglaselt verd.

Pidustused olid paldes lõppemas ja külalised lahkumas, kui Välk ilma ratsanikuta tagasi jõudis. Ta oli surmväsinud lakkamatuna kestnud traavimisest. Ta mokad olid vahust korbatunud ja nahk higist märg. Kui Välk väravates end krampilikult väristades külili kukkus. Tagumine vasak jalg oli haavatud ja veritsev, kuid mitte eluohtlikult. Palee vahimehed teadsid, kelle hobusega tegemist oli ja kui omaniku polnud, aimasid nende südamed halba. Tallmeister oli sellest kuulda saades ehmunud ja kohale jooksnud.

,, Kus preili on? Mis hobusega juhtus?" pudenesid ta suust küsimusi, vaadates kord vahimehele, kord tallipoisi poole, kes teadmatult õlgu kehitasid. Tallmeister kummardus Välgu tagumiste jalgade kohale ja silmitses tähelepanelikult haava. Haav oli rebestanud nahal, valged lihaskoed paistsid vastu ja haavast immitses nõrgalt verd. Selliseid haavu oli neli ning asetsesid kahes reas üksteise järel.

,, Taara avita." pomises tallmeister endamisi. Ta tõusis lõpuks püsti ja hüüatas teenritele ja vahimeestele.

,, Mariux, mine ruttu paleesse ja teavita vürstile juhtunud õnnetusest. Teised tulge appi ja aidake hobune varjualla toimetada."

Väikest kasvu noormees noogutas kuulekalt, keeras selja ja jooksis segaduses olles paleesse, et vürstile halba sõnumit edasi anda. Ta tormas pea sissekäigust sisse ja oleks peaaegu Mardemani ja Alarichi pikali tõuganud. Astunud kaht trepiastet vahele jättes trepist üles, lükkas vahimehe kõrvale, lükkas kammersaali ukse valla ja astus edasi.

Saali oli jäänud üksikud auväärseid hõimupealike ja vürste, kes vürstinna Shylaga vīmaseid muljeid üldistest sündmustest vahetasid. Nende teemad olid küll viimasel ajal sagenenud erinevate sisse- ja välja rännetest, rüüsteretkedest, lahingutest metsikute läänegooti ja idagooti vägede, aestidega ja roomlastega, orjade mässudest. Tõsi, germaanlaste hõimudel kes põhja- euroopas paikselt elasid, oli põhjust karta. Ärevus ja hirm olid sagedased külalised, kurnatus. Tõsi, ajad olid keerulised. Üks teemadest oli ka Marcyanne skandaalne käitumine.

Carl istus trepi ülemisel astmel, toetades selga vastu seina, hoidis Mergoli hoolikalt raseeritud näolapil, noogutas aeg-ajalt, et kuulab ning õgis ahnelt kõiki palju tõotavaid sõnu. Mergol istus ise troonil lohakas mugavas poosis, üks käsi näppis kunstipäraselt voolitud trooni käepidemeid. Ta hoidis pilgu üle Carli pea bordoopunasel kardinakangal ja ta pilk oli unistavalt kauge. Ta ainult rääkis ja rääkis ja näis, et oli keelekastme vürtsika veripunase veini sootuks unustavat. Kui kammersaali uks hoogsalt lahti vajus ja tuuletõmbus tekkis, keerdusid kõigi kohalviibijate pilgud teenripoisile.

,, Mida sa enesele lubad? Ori!" käratas Shyla ärritunult.

,, Vabandust, aga mul on edasi anda halvad uudised." kogeles tallipoiss hirmunult.

,, Kõnele!" käsutas Mergol võimukalt, kui oli hoogsalt püsti tõusnud ja seisis Carli kõrval.

,, Teie tütar Marcyanne on kadunud. Ta hobune tuli üksi haavatuna tagasi."

,, Ma teadsin, et midagi sellist juhtub. See olgu Marcyannele karmiks karistuseks ja ärgu ilmugu kunagi koju tagagasi. Mergol, ma käsin sind teda päranduse saajate hulgast kaotada!"

,, Naine, vaiki!" lausus Mergol ähvardavalt, kellele oli ta kriiskav hääl āra tüüdanud. Ta pöördus uuesti tallipoisi poole ja jätkas käsutades:

,, Anna mu käsk sõdalastele edasi. Mingu nad ühe salgaga otsingutele. Ärgu tulgu enne tagasi, kui mu tütar leitud pole!"

,, Kuidas käsite, aulik härra." vastas tallipoiss alandlikult, keeras end ringi ja ruttas käsku täitma.

,, Lubage, härra, mul sõduritega ühineda. Kui ma sinu tütre üles leian, toon ma tagagasi ja saame kihlad korralikult ära lõpetada." pöördus Carl Mergoli poole.

,, Hästi, mine!" andis Mergol loa.

Carl kinnitas hoogsate liigutustega värviliste ruudukestega mantli õlgadele, keeras end mantli lehvides hoogsalt ringi ja lahkus rutates kammersaalist välja. Palee õuel kogunes mitu tosinat kergelt relvastatud ratsanikku. Nende meeled olid seiklust tundes kihevil teades, et kes Marcyanne üles leiab saab hea vaevatasu. Carl ilmus end laia mõögaga vöötades palee välistrepile ja andis käsu täku kohale talutada. Ta pilk oli karm ja halastamatu. Kuigi viha Marcyanne vastu suure alanduse pärast oli, teadis ta, et tüdruk peab tema omaks saama maksku mis maksab. Temast pidi saama Mergoli troonipärija ja kuningas. See haiglaslik võimuiha ei tundnud piire ja ta oli valmis tapma oma käega igaühe kes ta teele ette tuleb. Kui süsimust lahingutäkk kohale talutati, oli loom saduldatud ja reisiks valmis. Vaskne kupuga rauast kilp rippus rihmadega kinnitatult sadula küljes. Carl võttis sadulanuppudes kindlalt kinni, asetas jala sadulalalusesse. Vinnas end sadulasse, haaranud ratsutitest ja ajas hobuse kanna löökidega traavima ja ratsutas södalaste saatel palee kindlustatud väravatest välja.

Carl silmitses ratsutades teravalt avarat ümbrust, et leida ükskõik millist märki tüdrukust. Kuigi nurm avar oli, kauguses kumas saabuva õhtuhämarusest tumedalt mets. Tõstnud käe, viipas kauguses kätte paistva metsa poole ja sundis täku galopile. Ta lootus leida Marcyanne, et oma plaanid täide saata. Lähenev mets osutus hõredaks ja madala rohuga saluks. Carl peatas hobuse, hüppas uljalt sadulast ja hakkas hoolega jälgi otsima. Laia oja juurde jõudnud, leidis ta oja kalda äärest kuivanud kapjade jälgi. Ta kummardus, et jälgi terasemalt vaadelda. Kabja jäljed olid kitsamad, mära jäetud. Kompinud sõrmedega jälgi ning leidis, et oli kuivanud ja murenes peenikeseks mulla ja liivaseguks. Marcyanne oli oja ületanud poole päeva eest. Sellal kui ta lahinguratsu kolletunud rohtu sõi, tõusis Carl püsti, surus hambad vihast tüdruku lolluse pärast, oma kallist aega raiskamise pärast kokku, kahlas ta läbi laia oja, mille aeglaselt voolav vesi tal pahkluudeni ulatus. Teisel pool kallast olid samuti jälgi täis. Ta laskis pilgu mööda jälgi edasi liikuda, ent mis peale paju võsa kadusid. Ta kirus endamisi. Carl heitis pilgu üle õla selja taha ja nägi kuidas sõdalased igat jalatäit maad läbi kammisid ja meenus Mergoli karmilt lausutud sõnad: ärgu enne tagasi tulge kui tütar leitud on.

Südaöö oli lämbe ja tuuletu. Tähed sirasid ümber täiskuu, mis hõbedast helki maapeale saatis. Mets näis petlikult tarduvat. Aeg oli justkui peatunud. Kauguses puude vahel oli kuulda mulluste kuivanud puulehtede sahinaid. Üksik öise eluviisiga lind huikas, võttis hoogu, lendas puult puule, huikas uuesti ning vahetas veel kord asukohta.

Carl astus ette vaatlikult mättalt mättale, vältides üleliigset kära. Kui aga kuivale puuoksale astus, mis praksatades pooleks murdis, lindude parve lendu peletas ja meest ennast ehmatas ja hingeldades enese ümber vaatas.

,, Marcyanne!" hüüatas ta summutatult.

Kuulatanud. Vaikus. Jätkas ta astumist. Ta tõmbas laia teralise mõõga tupest ja hakkas läbi paju võsa teed raiuma.

,, Marcyanne! Kus sa oled?" hüüatas Carl uuesti, kui oli end läbi võsa raiunud.

Vaikne hõbedane oigamine äratas ta tähelepanu, tõstis pead ja kuulatas, et kust kohast see hääl kostuda võis. Hetk hiljem oigamine kostus. Suuna kätte leidnud, jooksis Carl läbi põõsaste. Ta kükitas tüdruku kõrvale, torkas mõõga tuppe, patsutas möödukate löökidega põski, püüdis tüdrukut äratada ja lausus samal ajal.

,, Ärka, see olen mina."

Ent tüdruk ei vastanud ühelegi kontakti otsijale. Ta lebas ebaloomulikus asendis samblal, lõug ja huuled korbatunud verega. Carl kummardus, asetas kõrva tüdrukule rinnale ja kuulatas. Süda töötas, kuigi pulss oli alla normaalse sageduse, kuid mitte eluohtlikult aeglane.

Sammud lähenesid aeglaselt ja kostus tasast urinat. Õhkõrn tõrviku valgus lähenes puude ja pöösaste vahel, jättes enese ümber helekollaka valguse laiali. Summutatud kiired puhkimised ja ohked reetsid välja elusolendeid. Metsarahvas? Vist mitte, kuid keegi seal olema pidi. Tõrviku valgus lähenes aina, kuni valguses oli näha kaht tontliku, ebainimlike kontuurjoontega kuju, mis sest, et kahel jalal liikusid.

Sellel, kes tõrvikut käes hoidis, kattis pead pikad, kaenlaaukudeni ulatuvad lahtised kohevad juuksed, mis aeglases astumises kõigutas. Ta rind ja turi olid laiad ja kummis, pisut alla poole küürus. Pikad tipust teravnevad kõrvad olid pead ligi kikkis ja liikusid kuulatades. Voolujooneline koon kulges mööda nägu, mis lõpuks musta läikiva tõmbi ninaga lõppes. Koonu lõuad olid pool avatud, mille vahel pikad valged kihvade read läigatasid. Ent kes oli ta teekaaslane? Hunt nagu tõrvikukandjagi, selle vahega, et heledam ja kahekordsete pikkade juustega.

Vaevalt kui lähedal hundid kaeblikult ulguma hakkasid, ehmatas see tüdrukuga kontakti otsivat Carli, kes seljataha vaadates kaht ebainimliku koletist nähes õudusest sambana seisma jäi. Kaks hiiglast tõstsid samuti verest nõretavad kihvadega koonud täiskuu poole, haugatasid korra, lasksid kuuldavale pikad ulged mis kaeblikult venisid ja lõppesid verejanulise urhatustega, teine ja kolmas kord.

Carl tõusis hirmust värisedes aeglaselt püsti, võttis mõõga käepidemest kinni ja tõmbas kõlinal tupest, mis hiigel huntide tähelepanu äratas. Blond paljastas kihvad verejanuliselt urhatades, ajas keha kummargile ja lähenes mehele aeglaselt, luuravalt. Vaevalt kui Carl kaitse asendi sisse võttis ja mõõka ähvardavalt tõstis, asus libahunt rünnakule, joostes ebainimliku kiirusega, kätega maapinda kompides rünnakule, tegi järsu hüppe, kargas Carlile peale, kes mõõka käest pillates ristseliti maha prantsatas. Mõlemad inimhundid tungisid Carlile kallale, rebides riideid, lõid kihvad ohvrile kõrri ja rebisid elusast pead kõri ja kõhu lõhki, rebides metsistunult voolava sooja kleepuva verise lihaste kallal.

Marcyanne vaikne oigamine äratas inimhuntide tähelepanu, blondide juustega hunt jättis Carli puruks kistud korjuse sinnapaika, tõusis aeglaselt püsti, astus tüdruku juurde, kükitades nuusutades ta kohale, tõstis käed, sõrmed keerdusid näokarvadesse ning hundi pea vajus kapuusmaskina seljale. Blondide juustega ja täishabemega nurgelise näoga keskealine mees vaatles halastamatul verdihkaval ilmel tūdrukut. Ta huuled ja pikad tiigrile omased kihvad olid verised, mis mööda blondi habetunud lõuga alla voolas ja rohusse tilkusid. Ta tõstis pea, heitis küsiva pilgu kaaslase poole, vaatas kuidas talle jaatavalt pead noogutati. Nurgelise näoga habemik kahmas teadvuseta tüdrukust ümbert kinni, tõstis puusa ja hakkas huntlike liigutustega järjest sügavamasse laande sammuma. Ta tõstis pea täiskuu poole, avas lihaselised lõuad ja ulgus pikalt võidukalt, et saak tema oma.

Sammude kaja ja ulgumine hajus õrnalt tuules kõikuvate puude taha. Iiliti puhuma hakanud tuul pani sõnajala puhmastikud ja puude oksad ja ladvad kõikuma. Huntide ulgumised olid vaibunud, täiskuu seisis ühel taeva seniidil, valgustades hõbedase varjulise valgusega, valgustades ebaloomulikult lebava, pool ära söödud Carli korjuse, avatud klaasistunud silmad täiskuu poole suunatud ja suu hääletuks karjeks avatud.